Mast Munder

Kui nüüd kõik loogiliselt ära seletada, siis tuleks see postitus kirjutamata jätta, sest järgnev ei ole absoluutselt loogiline. Ma käisin päris Aafrikas. Mitte kuskil Egiptuses ega Marokos, vaid kaugel Musta Mandri läänekaldal Ghanas. Jaa, küsisin endalt seal olles korduvalt, mida ma siin teen.

Asi sai alguse sellest, et ühel suvekuu päeval sain päris kaootilise pakkumise ja loomulikult võtsin selle hästi minimaalse info põhjal vastu. Läheks kuulaks maad ja vaataks, mida ja kas üldse seal teha annab. Täpselt mulle! Ghana on üks Aafrika eesrindlikumaid riike, mitte kuritegevuse ega korruptsiooni, vaid arengu poolest. Top 3 kindlasti.

Ghanasse pääsemiseks on tarvis viisat ning selleks on kaks võimalust: teha see mõnes välissaatkonnas või osta piirilt. Kuna väljalennuni oli rohkem kui kalendrikuu aega, siis taotlesin seda Berliinis asuvast Ghana saatkonnast ja sealt hakkas minu mõistmine Aafrika eliitriigi asjaajamisest pihta. Ma saan aru, et Eestis on mõned teenused muutunud väga kiireks ja see on meid kohati ära hellitanud ning seda ei peaks eeldama teiselt riikidelt. Nimelt kiirkorras tehtud Eesti pass väljastati mulle vähem kui 4 tunniga. Sain vastavasisulise e-maili ja helistasin Politsei- ja Piirivalveametisse, et neid korrale kutsuda. Miks nad saadavad eksitavaid kirju juba sama päeva lõunal, kui ma alles hommikul andsin taotluse sisse? Kõne lõpetasin vabandades ja läksin jaoskonda passile järele.

Uhke!

Järgnes viisataotluse dokumentide täitmine ja luban, et enam kunagi nii ma ei tee. Eeltaotletud viisa eelis on see, et seda saab taotleda pikemaks perioodiks kui üks kuu. Sellel on aga üks väikene miinus - koos avalduse, passipiltide, riigilõivu tasumise kinnituse ja muude kuseproovidega tuleb neile postiga saata ka pass. Mõeldud-tehtud või siis pigem mõeldamatult tehtud: dokud ümbrikusse, keelega üle liimi, ümbrik kinni ja kriiksuv poskastiluuk lehvitas mulle "tsau", kui väärtuslik ümbrik postkasti põhja kolksatas.

Kui ma teadnuks, et oma passi näen alles kahe kuu pärast, oleksin ma kasvõi keelega selle ümbriku sealt postkasti põhjast välja koukinud. Seda suurem oli aga muidugi rõõm, pärast neid kuid, oma punast reisivihikut käes hoida. Igatahes saatkonna kodulehelt sai jälgida, et viisa väljastati mulle vähem, kui kahe nädalaga ja sellele järgnes täielik vaikus. Veebilehel on mõned e-maili aadressid ja telefoninumbrid, millele saab enda närvide ärriamiseks kirjutada ja helistada. Mitte ükski neist ei vasta ega reageeri ja kui vastab, siis automaatvastajaga ning kõne katkeb.

Olin päris kannatlik ja kirjutasin-joonistasin aeg-ajalt Ghana teistesse saatkondadesse, välisministeerimisse ja ka Eesti aukonsulile. Viimane oli ainuke, kes mu kirjale vastas ja seepeale tekkis mul juba hirm, et tegemist on mingisuguse kahtlase tüübiga.

Igatahes olin valmis Berliini lendama, et oma pass sealt saatkonnast ära tuua, kuid viskasin igaks juhuks Google otsingusse selle asutuse nime, et näha, mida rahvas sellest organisatsioonist arvab. Lend jäi ära, sest seda trikki olid juba mitmed proovinud ja kui värav on lukus ning keegi uksekella peale ei reageeri, siis Karen Drambjani kombel riigiasutusse tungida ei ole mõtet.

August 2011

Läbi suure ringi ja arusaamatu lisatasu eest sain ühendust Ghana suursaadikuga Berliinis, kes teadis mind eesnimepidi ja teatas uhkelt, et pass on juba poolteist kuud seal laua peal vedelenud, kuid neil on seal reeglid. Sellised reeglid, et nad ei võta riski. Ja riski ei võta nad sellepärast, et see ei tasu ära. Tahtsin vahele segada ja uurida, et kas nad ei riski tööd teha, sest muidu antakse juurde ja siis võivad lõunauinakud 5-tunnilisteks kahaneda. Kuid tegelikult jäigi mulle arusaamatuks, mis riskist ta rääkis. Väidetavalt saavad nad Saksamaa siseselt posti teel dokumendid kohale toimetada, kuid Euroola Liidu siseselt mitte. Ma arvan, et ta ei olnud Euroopa Liidu olemasolust lihtsalt teadlik.

Kuidas siis pass kätte saada, kui on teada, et järgmisele kõnele ei pruugi need süüdimatud vastata? Esitasin DHL'le dokumendikulleri teenuse tellimuse. See on teenus, mis tähendab siis seda, et kuller läheb võtab mu passi sealt saatkonnast ära ja kahe tööpäeva jooksul toob mulle koduuksele. Tellimus esitatud-kinnitatud, heliseb mu telefon ja DHL'i esindaja teatab mulle nukral toonil, et tegemist on väga keerulise tellimusega, sest nad püüavad sealt saatkonnast juba pikemat aega erinevaid dokumente kulleriga kätte saada, kuid, oh üllatust, värav on lukus ja keegi ei vasta telefonidele. Teatasin neile uhkelt Ghana suuršamaani telefoninumbri ja järgmisel päeval oli mu pass kulleri taskus ning DHL'i aktsia tõusuteel.

Kuna viisa oli taotletud ja väljastatud kuueks kuuks ning Ghana saatkonna rangete reeglite tõttu koitas pass pikalt Berliinis, siis need poolteist kuud olid viisa kehtivusest juba lõbusasti maha tiksunud ning järele oli jäänud 4,5 kuud. Ooo, mu kallis imedemaa, siit ma tulen!

To be la'continued...

Rilleputs

Kui midagi uut teha, siis teha ikka kapitaalselt tagurpidi ja teises võtmes. Tavaline jooksuvõistlus mööda asfaltkattega linnatänavaid kõlab juba päris igavalt. Suvel leidub selliseid lippamisi absoluutselt igal nädalavahetusel ja alati püüab iga korraldaja näida väga erilisena - küta ümber järve või sörgi läbi raekoja.

Aga kui asju ikka päris teistmoodi teha ja vinti peale keerata, siis tuleb vaadata Suusahullude ööjooksumaratoni poole. Kuidas tundub maastikujooks novembri alguses? Ilm on sel ajal väga stabiilne: võib sadada lund, lörtsi, vihma, jäidet või olla pilves, selge, pilves selgimistega, puhuda muutliku suunaga tuul, samas võib tuul olla iiliti tugev jne. Õhutemperatuur võib kiikuda 30C ulatuses, nagu ka Jaanipäeval. Seega riietuse valikusse jääb kõik, mis spordipoodides üldse saadaval on - ujumispükstest talvejopedeni.

Moonakott. Foto: Ragnar Loova

Jooks toimus Käärikul, Kekkose raja 14 kilomeetrisel ringil ja osaleda oli võimalik kolmel erineval distantsil: 14, 28 ja 42 km. Vatavalt siis üks, kaks või kolm ringi. Pärast 21 km Tartu linnamaratoni ilma suuremate traumadeta läbimist, tundus 14 km nagu tagasiminek ja registreerisin ennast 28 km distantisle. Ei ole hullu midagi, ega need künkad ju midagi ei muuda. Mäest üles lähen aeglasemalt, aga alla jooksen ikka oluliselt kiiremini. Nii ma vähemalt mõtlesin.

Käärikule jõudes tervitasid korraldajad kõiki osalejaid isiklikult, justkui oleks vanaemale külla sõitnud. Finišeerudes selgus, et toidulaua poolest see peaaegu nii oligi. Justkui pohmellist, kuid siiski pingutusest värisevate kätega tõstsin endale väga erinevatest termospottidest jõululõunat meenuva portsu toitu ette.

Aga, et mitte sündmustest ette rutata, läheme kõigepealt stardikoridori, mis oli minu saabumise ajaks avatud ja rahvast võrdlemisi täis. Osadel pealambid juba põlesid, enamusel siiski mitte. Põlesid ilmselt neil, kes soovisid silmsidet vältida, sest teist korda korraliku pealambi tuld vaadata ei taha. Ma ei tea, kui palju inimesi tänaseks veel metsas on, aga lõpuprotokollist selgub, et lõpetajaid oli 256, kellele lisanduvad mõned koerad.

Vahetult enne starti. Foto: Ragnar Loova

Kell oli kohe saamas 5 õhtul ja saabunud oli vihmapilv koos pimedusega. Pole hullu, jooksu ajal ongi jahutus hea. Nii ma jälle mõtlesin. Stardirivi esimesest reast viibati, et seal ruumi on ja mina, kui Ghana rahvusmeeskonna esindaja, pean ikka sealset lippu kõrgel hoidma. Pealambid hõõguma ja käis stardipauk ning lidusime teise suusahulluga kuskil 30 meetrit sprinditempos, mis küll kokkuvõttes midagi ei andnud, kuid hea tunne oli mõni sekund võistlust juhtida. Edasi läks allamäge. Tähendab, et rada läks allamäge, muidu oli kõik korras ja kontrolli all - vähemalt esimesel ringil. Tempo oli selline, et vajadusel sai rääkida ja nõmedaid nalju teha.

Esimesel kilomeetril õnnestus jalad kuivad hoida ja aivar-pilve-baleriinina üle lompide ning mülgaste hüpata, kuni maandusin lombi taga olevasse lompi. Püüdsin küll 3-sekundi reegli järgi juhinduda ja kargasin sealt murdosa sekundi jooksul välja ning maandusin teise jalaga mülkasse ning tulemuseks olid märjad ja porised jooksusussid. Millegipärast jätkasin ma loikude vahel hüplemisega, kuigi midagi enam päästa ei olnud. Esimene ring möödus valutult, Harimäel sai toitlustuspunktist süüa-juua ja kiitust tubli pingutuse eest. Edasi läks suht ladusalt, vihma muudkui sadas, tuul puhus ja esimene ring sai läbitud alla pooleteise tunni. Toidupaus venis 5-minutiliseks ja aeg oli ennast jälle liigutama hakata.

Harimäe toitlustuspunkti cheerleaderid. Foto: Ragnar Loova

Vihm oli vahepeal korraliku töö ära teinud ja esimesest kurviga laskumisest alla joostes kaldusin kurvist otse välja, et kukkumist vältida. Oli selge, et tuleb "lõbus" ring. Jalgade lirtsudes jooksin tõusvas tempos umbes 6 km, kuni tõusud hakkasid allamäge minema... Tempo langes ja pulss tõusis.
Rada oli vihma ja võistlejate tallumise tulemusel täielikult muutunud ning allamäge joostes meenutasin ma pigem ärevushäiretega liiklusreguleerijat. Tasakaalu taastamiseks tuli vahel üks jalg taeva poole sirutada ja sõrmedega mülkast olematut tuge otsida ja seda kõike väga äkiliste liigutustega. Sellest tulenevalt oli energiakulu meeletu ja viimased 8 km täielik piin. Harimäe toitlustuspunktis teatasid klubikaaslased, et olen meeletult tubli. See tegi muidugi meele rõõmsaks, sest ma loodan, et nad ütlesid seda ainult mulle. Järgnevad 100 meetrit läksid seetõttu lõbusamalt, kuid jalad libisesid muda peal igasse ilmakaarde, vihm ja tuul jätkasid vastu nägu peksmist ning kaua sa ikka orkaaniga Olav Ehala Päikeseratast laulad. Tempot hoidsin pulsikella, mitte enesetunde järgi, sest jalad olid nagu valutavad tammepakud ning nendega oli koostöö sama sujuv nagu Eesti ja Vene ajaloolastel omavahel. Vahepeal oli nii raske, et hakkasin hallukaid nägema. Näiteks nägin jalgratast käe kõrval lükkavat Jaanus Teppanit, kes rajal lihtsalt vastu jalutas.

Hoolimata loendamatutest libastumistest ja kukkumiskatsetest, tulin tervete hüppeliigeste ja mudavaba püksipersega lõpuni. Botased meenutasid välimuselt küll rohkem vanaisa sõnnikuviskamise kalosse kui spordijalanõusid, aga see lisab mälestusele ainult vürtsi. Finišis ootasid läbikülmunud kohtunikud, soe söök ja kuum saun. Teeme siis järgmine kord jälle, sest järgmisel aastal on teistsugust ilma oodata. Korraldustiimile suur suur tänu! Kummardama ei hakka, sest nii võib nägupidi mutta libiseda.

Sügisene jalutuskäik

Ahoi, tugitoolispordisõbrad! Nüüd on Facebook veid maha rahunenud ja kõik mitutuhat inimest oma Tartu Linnamaratoni pildid ära näidanud ning kord minu käes. Kõigepealt siis sellest, et nagu eelmises loos rääkisin, jäi aerutamismaratonil jalgadesse nii palju jaksu veel sisse, et see tuli kuskile ära paigutada. Ning nagu tellitult pakuti meililistis Tartu Linnamaratoni 21 km distantsi stardinumbrit. Tundus, et selle distantsiga saab jalad pasteediks joosta küll ja haarasin võimalusest.

Sain ühe stardinumbri, kuid tegelikult oleks neid kaks vaja olnud. Ma väga loodan, et keegi mulle nüüd kiirabi ei kutsu ja psühiaatriahaiglasse hospitaliseerida ei lase, kui ma räägin sellest häälest peas, kes lakkamatult möliseb. Teate küll seda, kes kõike analüüsib, annab hinnanguid ja otsustamisel kaasa aitab? Või ei tea? Mul tekkis nüüd veidi mure.

Igatahes see hääl on tihtipeale suureks abiliseks, kuid kui asi läheb sporditegemisse, siis muutub ta täielikuks mölakaks ja hakkab allaandmisest rääkima. Tollele tüübile kahjuks stardimaterjale ei väljastatud ja ma ei ole kindel, miks. Kas tegemist oli haiglasliku sooviga või kardeti, et tal läheb rajal liiga kaua aega ja keegi ei viitsi teda ära oodata? Ma usun, et selle tüübi juhendamisel ei oleks ma tänaseks veel finišeerunud.

Toidulaud enne, joostes ja pärast jooksu.

Et vestlust häälega minu peas 21 km jooksul paremini teieni tuua, siis panen sellele hääletüübile nimeks Mustik. Kuradi lehm selline!

Enne starti oli meeleolu täitsa hea, ilm ilus ja temperatuur kuskil 2C. Soojendusdress maha, väike iluvõimlemine, paar selfit ja mina olin valmis. Mustik ei olnud: "21 km. Oi oi oi, seda peab küll ikka rahulikult võtma. Sa pole sel aastal nii pikalt järjest jooksnudki ju!?" Liikusin stardikoridori, kui stardini oli aega kuskil 15 minutit. Mustik uuris veel, kas soojendus oli ikka piisav ja märkis, et venitusharjutused jäid kuidagi lahjaks. See pidavat jooksmise ajal kurjalt kätte tasuma.

Möödus 15 minutit ja käis stardipauk. Esimesel kilomeetril jooksis rahvamass üsna ühtlases tempos ning kell näitas kilomeetri läbimise ajaks 5:09. Olin enne starti mõelnud, et see võiks ikka rohkem, kui 5:30 olla. "Kas sa ise ka usud, et sellise tempoga sa järgmised kilomeetrid vastu pead? Lõpuni selliselt küll ei jõua. Paari kurvi pärast saad "haamri" ja istud kõnniteekivile maha," ütles Mustik. Mõne aja möödudes püüdis mind kinni trennikaaslane Irmen, kes oli ilmselt korraldajate poolt saadetud saboteerija, sest ta tahtis rääkida, kui ilus on ilm ja tore on joosta. Suutsin kahe hingetõmbega moodustatud lühilausetega vastata.

Jalg jala ette, tempot alla laskmata ja pumbalööke 160 peal hoides, kummitas kõrvus Jan Uuspõllu lugu "Kurat me jääme hiljaks." Ja tõepoolest finišisse hiljaks jääda ei tohi. Endale seatud kontrollaeg on 1 h ja 59 minutit. Mustik muudkui lämises midagi ja see oli päris tüütu. Näiteks olid rajal puudelt langenud lehed ja need võisid libedad olla ning kujutasid endas vigastusohtu. Kuskil 10. kilomeetril tõmbasin endale ühe geeli sisse ja rikkusin hingamise rütmi, mistõttu hakkas rinnus kõvasti pistma. "Noonii, infarkti saad. Kas keha läheb juba külmaks ka ja kell enam pulssi ei näita?," uuris Mustik. Kannatasin rõvedat pistmist kuskil 2 km, igal hingetõmbel oli valus torge rinnus, aga tempo ei tohtinud kannatada, sest hiljaks jääda lihtsalt ei saa.

Sinka-vonka, väikesed tõusumütsakad vaheldusid langustega ja lõpuni oli jäänud veidi üle 6 km. Olin just Tartu Ülikooli Spordihoone kõrvale jõudnud, kui hakkas rõvedalt raske ja Mustiku möla tundus jälle loogiline. Pump lõi üle 160 korra minutis ja jalad muutusid süldiks. Õnneks oli kohe joogipunkt, kus ma tegin umbes samasuguse viinaviskamise liigutuse, nagu Onu Heino jõululauas ja lonksasin vett. Tundus, et see läks otse soontesse ja Mustik võis nüüd oma jutuga taas põrgusse kerida.

Oli raske, kuid mitte midagi hullu. Tuldud tee oli piisavalt pikk, et viimast lõppu tempokalt edasi suruda. Vasak-parem-vasak-parem, heia-heia-heia ja natuke veel kannatust, et nautida seda suurepärast ja romantilist tõusu Toomemäele. Kummalisel kombel hakkasid paljud sellel tõusul kõndima, kuid see ei tundunud küll enam see koht, kus jalga sirgu lükata. Tõusu lõpus oli kisakoor, kes oma kellade, vilede ja kõva häälega tõelist ergutust pakkusid. Nüüd veel väikesed kaared ja paunad Toomemäel ning finišisse on tee ainult allamäge, nagu eluski.

500 meetrit enne lõppu proovisin, kas tempot tõsta ka annab. Andiski. Muudkui keera peale ja ei midagi. Inimesed tulevad selg ees vastu ja rada lõppeb otsa. Lõpuaeg 1 tund 46 minutit ja 48 kopikat. Poolmaratoni esimene osalemiskord tähendas seega isiklikku rekordit ja kirjeldamatult head enesetunnet. Järgmisel korral vaatame, mis Mustikul pikemal distantsil öelda on.

Kiilujälg

Sügis on saabunud oma pastelsete soojade toonidega, linnud moodustavad taevakaare all lennates kolmnurkseid kujundeid, ilmad on muutunud jahedaks ja pimedaks ning tuju on sitt, nagu Varro Vooglaiul. Teda ei kutsuta mitte kuhugi. Kutse saamiseks peab ta ise ürituse korraldama.

Minul läheb hoopis paremini. Mind kutsuti aerutamisvõistlusele Kiilujälg. Tegemist on 30 km pikkuse kühveldamise mõõduvõtuga, kus tuleb Pirita jõel 15 km üles- ja tuldud teed allavoolu tagasi sõita. Lisaks kõigele pakkus korraldaja mulle ka oma isiklikku kahekohalist süsta, millega on erinevatel võistlustel korralikke tulemusi saavutatud. Tundus nagu kutse punase vaiba üritusele. Vaibale on mind korduvalt ka varem kutsutud aga enamasti jäävad need kutsed põhikooli aega ning need olid eranditult kõik suunaga direktori kabinetti. Vaipa seal kabinetis tegelikult ei olnud ja häid diile mitte kunagi ei pakutud. Oli vaid pastakas ja paber seletuskirja jaoks.

Aga, nagu ikka, eesootavast sõidust ei osanud ma midagi eeldada. Meenub, et olen varem ühel korral süsta laadse tootega Uus-Meremaa järvel aerutanud, kuid tol korral oli tegemist pigem turisti meelelahutusega, nüüd spordivõistlusega. Ei teadnud isegi aimata, kas selle distantsi läbimiseks kulub 3h või 10h. Usun, et seitse tundi siia-sinna on piisavalt täpne vahemik.

Kuna minu kasutusse antud süstas oli kaks istekohta, siis oli vaja kedagi, kes terve selle päeva nõmedaid nalju jaksab kuulata. Kus häda kõige suurem, seal Suusahullude klubi meililist kõige lähem. Kulus umbes tund, kui isegi ilma füüsilise survestamiseta oli Laura nõus mu paadikaaslaseks tulema. Minu õnneks oli ta süstaga varem sõitnud ning seda isegi tüürinud. Sain kogu paadijuhtimise enda õlult temale veeretada ning minu rolliks oli paadis toore loomajõuga aerule lihtsalt tööd anda.

Nagu tippsportlased ei tavatse öelda: nädalavahetuse võistluseks on mõistlik juba nädala alguses valmistuma hakata. Aga kuidas valmistuda võistluseks ilma võistlusvarustuseta? Loomulikult tulevad appi murdmaasuusatamise paaristõuked rullsuuskadel. Need on igal alal väga kasulikud. Usun, et isegi baleriinid ja kabetajad teevad paaristõukeid, aga ilmselt mitte rullsuuskadel.

Käes oli ilus laupäeva hommik ja olime oma kondid Vaskjala veehoidlasse starti vedanud, kus lähte andmiseni oli saabumise hetkeks aega 45 minutit. Nagu laulab triatleet Tanel Padar: "Suusahullud hommikuil teevad kümme kükki," siis umbes sellise soojendusvõimlemisega ma piirdusingi. Ei ole mõtet ennast soojendusega läbi ka küpsetada, sest pärast ei jaksa rajal enam midagi teha.

Viimased hetked, enne kui konkurendid silmist kadusid

Ühisstart õnnestus suurepäraselt. 22 võistleja seas haarasime kohe 20. koha ning asusime seda positsiooni kaitstes kaldast-kaldasse manööverdamistehnikaga ülesvoolu liikuma. Kiirendused vaheldusid hädapidurdustega, kreen vasakult küljelt paremale. Päris ausalt ei teinud me seda selleks, et kahte viimast võistlejat enda selja taga hoida, vaid koostöö tiimi ja paadi vahel lihtsalt ei sujunud. Ühtlasi polnud mul aerutamistehnikast aimugi. Tean vaid seda, et aeru laba tuleb aeg-ajalt vette kasta. Distantsi lõpuks saime süstaga aga juba päris hästi läbi.

Sõit ülesvoolu kulges selliselt, et konkurendid kaugenesid nagu Tallinna linnavalitsus Eesti õigussüsteemist ning 10. kilomeetril oli vahe kõrgema kohaga 9 ja oma paadiklassi 2. kohaga juba 17 minutit. "Eks naudime siis ilusat sügisilma ja ega me siia võistlema ei tulnud," valetasin ma kõva häälega. Mingisugune rütm aga hakkas tekkima ning paat püsis ninaga juba enam-vähem õiges sõidusuunas. See kõik tingis selle, et poole distantsi peale olime oma paadiklassi 2. kohale kaotamas vaid 6 minutit. Sellest hetkest tegin ma ühtlasi rohkem käte, kui lõugadega tööd ja mingisugusest matkamisest enam ei rääkinud. Paat number 69 sõitis tõusvas tempos ja 21. kilomeetriks oli vahe vähenenud 3 minutile ning lõpuni oli 9km kannatamist. Õlad ja käed olid selleks ajaks täiesti läbi ja proovisin rohkem näolihastega töötada.

Tundub, et asi toimis, sest püüdsime 7,5 km enne finišit konkurentide paadi kinni ning kühveldasime neist mööda. Sealt alates ma üle õla enam vaadata ei julgenud, sest olin täiesti kindel, et kohe sõidetakse meist uuesti mööda, ning paadiklassi hõbemedal tõmmatakse käest ära, nagu suitsupakk lapselt.

Hambad ristis, ikka vasak-parem-vasak-parem finiši poole. Võrreldes murdmaasuusatamisega, on aerutamisest tulenev väsimus päris kummaline. Kui suusadistantsi lõpuks on kõik lihased täiesti läbi ning edasi liikumisekt tuleb kasutusele võtta siseorganid - kops viia üle maksa ja hing täis teha - siis aerutamise vale tehnika puhul on õlgadest allapoole kõik lihased praktiliselt koormuseta ning jalgades on piisavalt rammu, et paadist välja ronides ühe jalahoobiga näiteks kohtunike telk ümber lüüa.

Igatahes hambad jäid sõidu lõpuni risti, plommid suhu ja põhikonkurendid seljataha. Lõpujoone ületasime 4-minutilise edumaaga ning kirja saime aja 4 tundi ja 8 minutit. Hoolimata sellest, et võistluse üldvõitjad olid finišis olnud juba üle tunni, oli enesetunne ülihea ning kokatädi valmistatud toit maitses eriti hästi. Järgmisel aastal siis kordussaade.

Meet Ketut!

Saage tuttavaks, see on minu Indoneesia kõige parem sõber Pak Ketut. Pak tähendab kohalikus keeles härra, seega minu jaoks lihtsalt Ketut. Teie jaoks Pak Ketut. Kui ma saabudes lennujaama turvakontrolle läbisin, saatis ta mulle selle pildi, et ma ta ära tunneksin, kui oma pagasiga välja jalutan. Selle pildi peale ma ehmatasin ja mõtlesin, et tegemist on mingi tõsise retsidivistiga, kes hakkab kohe reegleid paika panema. Lennujaamast välja astudes oli A4 suuruste nimesiltidega ootajaid ligi sada ja esmapilgul kõik täpselt sama nägu. Oma nime ma selle massi seest tuvastada ei suutnud ning vastasin Ketutile samaga.

"Back off!"

Ketut on müstiline mees. Täielik gängster, kohalik lõvi, tegija ja ettevõtja. Üürisin temalt elamispinda ja rollerit ning jäin kõigega väga rahule. Kui keegi plaanib Indoneesiat külastada, siis võin ta kontakte jagada. Ta teab kõike ja temalt saab kõike, kindlasti ka Stimoroli nätsu. Ma olen üsna kindel, et ta teab isegi seda, millal Putin erru läheb.

Indoneesia elu võrreldes Euroopaga erinevad üksteisest nagu EKRE maailmavaade ja reaalsus. Seal saab näha igasuguseid veidrusi. Näiteks võib kohata liiklusreguleerijat, kellel on vile ja sigaret korraga suus või rolleriga sõitvat õhupallimüüjat, kellel on seljas kuue meetri kõrgune läbipaistev kilekott, mis on täispuhutud õhupalle täis.

Elu käib! Ei läinud mul nädalatki, kui puutusin kokku sealse maffiaga, seda kõige ametlikumas ja selgemas tähenduses. Kohalikus keeles on nende nimi polisi ning nad sõidavad ringi vilkuritega autodega ja tülitavad turiste.

Käisin Bali ilusaid loodusvaateid nautimas ja hiljem sõitsin väga tihedas liikluses rolleriga kodu poole, kui ühtäkki olid teeservad täis kollastes helkurvestides relvadoktoreid, kes andsid ainult aarialastele kätega märku, et tuleb peatuda. Liigutused meenutasid midagi sellist nagu tahaks ühe käega lendu tõusta ja teise käega end maa alla lehvitada. Kuna liiklus oli tihe, siis oli mul võimalus ka selles massis lihtsalt gaas põhja keerata ja jalga lasta, sest sellisesse rahvahulka saaks ära kaduda nagu Hispaania hävitaja rakett Eesti metsadesse. Aga eks natuke oli hirm ka ja loomulikult tekitas kogu olukord põnevust.

Järgnev situatsioon oli nii segane, et seda on väga raske kirja panna, kuid teen proovi. Umbes kaheksa mundrikandjat andis neljarealisel teel eranditult ainult valgenahalistele inimestele peatumismärguandeid, mille peale ka mina teeserva pidama jäin. Kuid sattusin just selle seltskonna sappa, kelle peal olid ametnikud juba oma sugukire rahuldamise lõpetanud ning neid suunati ühe lontrusest kollavesti poolt liiklusesse tagasi. Andsin ka siis rollerile piitsa ja ega see lontrus poleks midagi aru saanud aga seljataga hakkas hirmus kisa pihta, mille peale jäin ikka seisma.

Kuna neid oli seal terve sülem, siis ei saanud nad ise ka aru, kes kellega tegeleb ja kes on juba seemendatud. Esimene mundrikandja tuli minu juurde ja küsis, kas mind on juba kontrollitud. Vastasin: "Jaa!" Seepeale küsis ta, kui palju ma maksin, mille peale sain aru, et siin on kehtestatud mingi tariif, mida kõigi peal rakendatakse. Vastusega eksida ei saanud, kuid midagi pidi vastama, seega ütlesin, et ei maksnud, sest kõik dokumendid on korras. See oli muidugi absoluutselt vale vastus, mille peale tahtis ta näha mu rahvusvahelisi juhilube. Ulatasin talle enda Eesti ja Austraalia juhiload ning hiljem rolleri dokumendid. Kuna ma olin neist kõikidest vähemalt pea jagu pikem, siis seisin talle ebameeldivalt lähedale.

Seepeale hakkasid need dokumendid liikuma käest kätte, sest neile käis jubedalt närvidele, et nad minuga pea kuklas rääkima pidid. Mina muudkui küsisin küsimusi ja astusin ühe mundrikandja juurest teise juurde. Asi muutus juba täiesti naeruväärseks, sest dokumendid olid juba vähemalt kuuenda ametniku käes ja sellele üritas punkti panna üks vuntsidega vormis terminaator, kes ütles mulle: "200" (selle all mõtles ta 200 000 Indoneesia ruupiat altkäemaksu, mis teeb veidi vähem kui 13 eurot). Loomulikult keeldusin sellist seltskonda rahaliselt toetamast, mispeale sain veel platsi peal jalutada ning uutele nägudele ülevalt alla vaadata.

Kogu see olukord oli kirjeldamatult jabur. Mingisugused sakslased lehvitasid 50-euroste kupüüridega, ameeriklased olid minestuse äärel, austraallased sõimasid ja ähvardasid, noored britid helistasid emale jne.

Viimaks juhatati mind autoplatsi tagumisse nurka, kus üks sinisärk kirjutas ametlikke trahve. Olin tulemusega rahul ja otsustasin pildistama hakata. See loomulikult mitte kellelegi ei meeldinud, mistõttu võeti mul telefon käest ja kustutati pildid ära. Põhjendusi ei jagatud, jagati vaid viimaseid hoiatusi. Kindlasti oleksin samamoodi jätkates Indoneesia arestimajas ööbimise näol kogemuse võrra rikkamaks saanud, kuid otsustasin sellest võimalusest mitte kinni haarata.

Indoneesia kinnipidamisasutus.

Pool tundi kestva inimtsirkuse ametlik pilet läks mulle maksma 16 eurot, mis laekus Indoneesia riigikassasse.

16-eurone tsirkusepilet.

Enne lõplikku lahkumist panin rolleri käima ja tegin loomulikult pilti ning põgenesin.

Voh?

#visitindonesia

Militärcykel

Teeks veidi pulli. Võtaks jalgratta ja läheks osaleks pühapäeval 124 km pikkusel rattarallil. Esialgu tundub kuidagi igav, sest seda on aastate jooksul juba korduvalt tehtud. Aga kui on igav, siis tuleb asi põnevaks teha. Võtame igaks juhuks 26 kg kaaluva Rootsi sõjaväe jalgratta ja läheme sellega. Geniaalne! Lisaväärtust andis veel asjaolu, et mitte keegi seda ideed heaks ei kiitnud.

Natuke outfit'i ka, et tuuletakistus oleks suurem, stardis kolm kükki ja tuld. Pärast stardipauku lehvitan kaasaelajatele ja fännidele nagu Rooma paavst ning asun rõõmsalt teele. Riia mäel hakkab asi kahtlasena tunduma, sest terasraamiga ratsu vajab tõusul oluliselt rohkem pedaalide tallamist kui tavaline maanteratas. Üks helgem hetk on ka, kui peame tempogruppide moodustajate taga peatuma. Kohapeal seistes ei ole see tõus üldse raske.

Riia tänava lõpuks saan aru, et tempot tuleb oluliselt langetada, kui tahan ülejäänud 122 km vastu pidada. Gruppide sabas tuulekotis passimisest ei tule midagi välja, sest keegi ei ole nõus nii aeglaselt sõitma. Minu käsutuses olev Rootsi tehnika on nii tundlik, et tunnetab tõususid ka sel ajal kui neid tegelikult ei ole. Siis liitub minuga Haanja rattaklubi tüüp, kes uurib, millest selline otsus sellise rattaga sellist distantsi sõitma tulla sündis. "Ma ei tea," vastan laskumisel hingeldades. Kuna ta ise ei võistlenud ja tuli lihtsalt rahvaüritusega veidi kaasa sõitma, siis otsustas ta mulle kuni Elvani tuult lõigata. Kuna mul ühtegi kompuutrit ja kella kaasas ei olnud, siis sel teekonnal sain temalt teada, mis kiirustel ma tõususid, laskumisi ja siledat maad sõitsin. Aitäh!

Kõik tundus senimaani ilus-kena, kuid Elvast edasi tuli pesakastist välja lennata ning ise tööd tegema hakata. Rahvas huilgas ja mina arvutasin, kui palju on mul aega, et enne sulgemist vahefinishitesse jõuda. Näppudest tuli puudu, kuid mõtlesin, et küll õhtuks Tartus tagasi olen. Otepää toitlustuspunktis tabas mind suur üllatus, mil olin ennastunustavalt šimpansi kombel banaanikasti tühjendamas kui teatati, et sinna oli saabunud ka viimane võistleja ning vahefinišit hakatakse sulgema. Haarasin suure hooga oma raske jalgratta ja oleks peaaegu selja ära tõstnud ning tuhisesin alast minema, kiiruseks vähemalt 20km/h. Laskumistel, kiirustel üle 30km/h, käisid pedaalid nii kiiresti ringi, et mul on tükk tegemist, et jalgu pedaalidel hoida. Mainimata jäi, et sellel sõdurite liikuril on vaid üks käik. Jätkasin looma moodi töötamist, jalad krampide lävel ning selle töö preemiaks möödus minust viimane võistleja ja kadus silmapiiri taha. Ta ei olnud enam viimane võistleja.

www.tartu.ee

Keegi peaks ju kuskil kukkunud olema või kraavis oma jalgratta purunenud rehvi vahetama, et ma saaks stiilselt oma käruga temast mööda sõita ning selle viimase koha aupaklikult loovutada. Tühi maa, absoluutselt mitte kedagi, ainult hoovihm ja tuul. Fännid olid ka oma asjad kokku pakkinud ning raja äärest lahkunud. Pole hullu midagi, lõhun siis uhkes üksinduses lõpuni, hullemaks ikka minna ei saa. Möödub minut ja mind püüab kinni selle võistluse kõige halvem sõiduk, rahvaspordi tujurikkuja, halva meeleolu külvaja, kõigi ebaõnnestumiste isand - katkestajate buss! Fuck you!

Annan käega märku, et minuga kõik hästi ja ei kavatse tema teenuseid kasutada. Mul ei ole piletit ka ja üldse pole see minu asi, et nad viimasest võistlejast mööda sõita ei tohi. Kühveldan nii umbes 10 km, buss pervab lühikese vahega kannul, nagu tumedate klaasidega BMW Lasnamäel jalutaval üksikul tüdrukul. See on ütlemata ebameeldiv tunne kui selline sõiduk sabas sõidab. Hoovihmad ja vastutuul absoluutselt ei morjenda - see käib asja juurde, kuid see kuradi punane liinibuss võiks küll ära laguneda või külili kukkuda. Mõnda aega pärast järjekordset vahefinišit otsustan vaenlasega sõbraks saada ja küsin bussijuhilt kella. Vatuseks saan aja, mis kustutab igasuguse lootuse järgmisse punkti õigeaegselt jõuda. Ma ei jäta jonni ja surun edasi, kuid kuskil pärast 70. kilomeetrit saab reaalsus mu kätte ning jään seisma. Bussi uksed avanevad nagu vanaema käed kallistuseks ja sealt vaatab mulle vastu jalgratas aastast 1947 ning selle omanik teatab: "Ma katkestasin juba enne Otepääd."

Austan vanainimeste arvamust, et Rootsi sõjaväe jalgrattal pidi hea veeremine olema, kuid jään rangelt eriarvamusele.

Alarahvastatus

"Nonii!" nagu ütleb Tarmo Tiisler spordisaadet avades. Tänane postitus on esmakordselt natuke informatiivne ja seega igav nagu põhikooli kirjanduse tund.

Jätsin praeguseks Briti kolooniate väisamise sinna paika ja proovisin uut suunda: Hollandi asumaad. Just mitmuses, sest Indoneesiat kaardilt vaadates võib see piltlikult meenutada kõhulahtisust WC potis. Riik asub ligi 17 500 saarel!

Otsisin omale uut ja huvitavat sihtkohta juba sel ajal kui Eestis oli kolmekuuline polaaröö täies hoos. Hästi ei mäleta, kas detsembrist märtsini väljas üldse päris valgeks läks. Kuna kolm aastat polnud ma mujal elamise tõttu seda kodumaa pimeduse show'd näinud, siis võttis see periood jalust nii nõrgaks, et püsisin püsti vaid tänu suusakeppidele.

Igatahes eesmärgiks oli leida omale sukeldumise sihtkoht, kus tehtud töö eest midagi vastu ka saab. Nii võtsingi ühendust mitmete sukeldumiskeskustega erinevatelt kontinentidelt ning jäin vastuseid ootama. Oma suureks üllatuseks sain mitu pakkumist, millest valisin välja Bali saare Indoneesias. Ajaperiood, mil siin viibin, sai väga täpselt kokku lepitud ja see on 4 nädalat kuni 6 kuud.

Selleks, et Indoneesias õppida või mingitki moodi tegutseda, peab saama eraldi viisa. Turistiviisaga võib siia ainult lebotama tulla ja igasugune vabatahtlik töö, kasvõi kriisipiirkonnas, on keelatud ning lõppeb maalt väljasaatmisega. Ilmselt on nende enda 269 miljonit abikätt oma rahva abistamiseks piisavad.

Kuid viisa saamiseks tuleb ühendust võtta Indoneesia suursaadikuga Eestis, kes suunab kohustused edasi Rootsi saatkonda, kus ei vastata kaks päeva telefonile ning lõpuks väidetakse, et kõige parem on asju ajada läbi Soome. Sealt selgub, et viisa saamiseks on vaja postiga saata vaid pass, 2 passipilti, lennupiletid, pangakonto väljavõtted, avaldus, Indoneesia kohaliku küllakutse, Muumitrolli sünnitunnistus, parteipilet ja riigilõivu tasumise tšekk nende saatkonda. "Protsess võtab aega maksimaalselt neli päeva, ära üldse muretse," ja toru pannakse hargile. Olen omast kogemusest veidi umbusklik ja ostan lennupiletid igaks juhuks vähemalt kolm nädalat ette. Minu pass koos viisaga saabub tagasi täpselt üks päev enne väljalendu.

Lendan Tallinnast välja ilma viperusteta, maandun Stockholmis, kus kiire ümberistumine saab esimese hoobi. Turva- ja passikontrollid läbitud, lähen väravasse, kus enne pardale minekut küsitakse minu tagasilennu piletit. Väidan kindlameelselt, et selles see viisa mõte seisnebki, et mul on olemas isik, kes vastutab minu tegude ja tagasilendamise eest ning tagasilennu piletit ei ole vaja, kuna viibin riigis 4 nädalat kuni 6 kuud. "Ostke siis praegu tagasilennu pilet ära, siis ma saan siia süsteemi linnukese teha," ütleb teenindaja. Keeldun viisakalt. "Sel juhul ei pruugi te oma lennule jõuda," püüab teenindaja olukorda selgitada. "Ilmselt ostate te mulle siis uue pileti," vastan. Teenindaja silmad lähevad ehmatusest suureks, taskust vupsab välja raadiojaam ja kohale kutsutakse esimene vahetuse vanem. Inimesed hakkavad pardale minema, mind lennukisse ei lubata. Saabub teinegi vahetuse vanem, seejärel keegi manager, kuid mina olen kindlam kui Vargamäe Andres, et saatkond on mind selliselt riiki lubanud ja mingisugust piletit ma ostma ei hakka. Võtan taskust telefoni, väljendamaks oma ükskõiksust, ja naudin mängu. Tegelikult ostsin ma samal ajal fiktiivse pileti (guugeldades "fake flight ticket"), mis töötab süsteemist kontrollides nagu päris pilet, kuid on realiseerimiseks kehtetu. Maksab alla 5 euro. See skeem toimib kusjuures üle maailma ja peaks igale viimsele lennujaama töötajale teada olema. Seda piletit mul paraku veel vaja ei läinud. Kui viimane inimene on pardale lubatud, leiti mulle mingisugune paber, millele alla kirjutades luban kõik oma organid Indoneesia presidendile annetada kui ma viisa lõppedes veel riiki jään. "Teretulemast pardale," ütleb stjuardess.

6 tunniga olen sutsti Katari pealinnas Dohas, kus vahetan taaskord lennukit (ooteaeg 10h) ning pardale minnes kordub täpselt sama olukord. Kuna olen selleks ajaks nii väsinud nagu Oru Pearu karvadeta koer, siis otsustan teenindajate limiite mitte testida ja esitlen oma võltspiletit tuima naeratusega, nagu Bingo loto nurkademängu võidupiletit. Kõik toimib ja lend võib alata. Muuseas Doha lennujaamas on suurepärane skulptuur, mis kujutab endast kollast kaisukaru, kes on endale laualambi nii õnnetult sisse istunud, et see tuleb tal seljast välja ja on oma kupli karule pähe lõiganud.

Diip, nagu Rain Tolki looming.

Balile saabudes tuleb läbida veel üks takistusrada: passi- ja turvakontroll. Passikontrollis küsitakse, mida ma siin teen ja kui kauaks jään. Kuna Eestis on poliitiline sitaloopimine kestnud juba vähemalt aasta aega ja see hea kraam pole mööda külgi maha jooksnud, siis vastasin poliitkorrektselt, et kavatsen käituda ning riigis viibida vastavalt viisatingimustele. Selle vastuse peale saan ma kõige umbusklikuma pilgu osaliseks, piirivalvur manab ette suure naeratuse, vangutab pead ja pöördub kolleegi poole. Samal ajal lööb mu passi plaksuga kokku. Mõtlen, et ilmselt samasuguse plaksuga klõpsatavad nüüd kohe käerauad mu randmete ümber aga järgmiseks plaksatas pass letile ja kostus: "Teretulemast Indoneesiasse!"

Šoviniministeerium

On aasta 2024 ja Eesti Konservirahva erakond on tänaseks võimul olnud 5 aastat, millest 4 aastat ainuvalitsejana. Kuna teised koalitsioonipartnerid tegid lõputult järeleandmisi, siis otsustati ühel päeval konsensuslikult, et ega neil pole enam üldse mõtet riigijuhtimises kaasa rääkida ning mindi sõpradena laiali.

Eestimaal valitseb täielik harmoonia. Kõikidele homodele on leitud naised ning sellega lahendatud iibe probleem. Järelkasv ja sündimus on lausa nii suur, et prognoosidele toetudes tõsteti pensionid 2000 eurole kuus. Sealjuures on pederastia propageerimine ja neegriks olemine karistatav Varro piitsahoopidega.

Ühtlasi on riigist välja saadetud kõik 75 pagulast ning sellega kõrvaldatud igasugune julgeolekuoht. Kaitseminister Ruuben käis kättpidi tervitamas ja tänamas kõiki NATO partnerite ülemaid ning korraldas neile Eestist lahkumiseks ühtse rongkäigu koos "Eesti vabastajatega." Ainult Martini süda ei andnud rahu. Talle ei tundunud kuidagi loogiline, et 75'st varjupaigataotlejast olid pooled juba omal käel lahkunud ning ülejäänud ei lasknud ennast kaks korda paluda.

Haridusminister Kirsberg ei ole jätnud võimalust kasutamata ja realiseeris kõrge hinnaga kõik oma müümata jäänud raamatud põhikoolidele, mis muudeti kohe ka kohustuslikuks kirjanduseks. Need trükised on mõeldud küll vaid madalalaubalistele lugejatele, kuid oma vaimuhaige juhi mõistmiseks tuleb rahval seda kirjavigadega teksti siiski tunda. Minister ise sisises ja ajas rahulolevalt vahtu suust välja.

Tänavatel näeb vaid rõõmsameelseid inimesi, kes kingivad üksteisele rukkililli ka talvekuudel. Mida elult veel tahta kui kehtestatud on kõrge kodanikupalk ning keegi enam tööl käima ei pea? Nimelt on valitsusel olemas üks põhjatu rahaauk, kust võetakse kopaga sularaha ja jaotatakse rahvale laiali. Enne valimisi mõni oravakummardaja veel kahtles, et kuidas on võimalik kõiki makse alandada ja sealjuures toetusi tõsta, kuid see põhjatu kaevandus oli meie liidritel juba ammu avastatud. Teisitimõtlejad on ka kõik täiesti vait jäänud, sest teised parteid on segaduste vältimiseks keelatud. Nii usuvadki kõik uhkelt jõuluvana ning käivad pühapäeviti üheskoos kirikus.

Telerist näeb vaid Reporterit ja Buduaari, mida juhib tervendaja Veski Jansa ning riigitelevisiooni juhiks on Lusti Kats. Igaõhtune film on Politseiakadeemia, millest on eemaldatud Sinise Austri baari häbitu sketš ja see asendatud miski skinheadide kätekõverdusvõistluste lõiguga.

Linnatänavatele on paigaldatud ruuporid, millest saab igapäevaselt kuulda uhkeid Hitleri kõnesid, mille teksti loevad Ruuben ja herr Madison. Ka kõige rutakamad linnakodanikud peatuvad ja kuulavad seda kui ilusat linnulaulu.

Igas kõrtsis on poksimasin asendatud neljakäpukil Tarandi kujuga, millele saab iga soovija jalaga perse virutada. Täiesti tasuta!

Enamus suuri ettevõtteid on riigistatud ning neile omistatud väärikad nimed. Näiteks Tallinkist on saanud Vasall-link ning see ettevõte enam välisreise ei korralda, sest sellega kaasneb mugavuspagulaste maaletoomise oht. Laevad sõidavad vaid liinil Tallinn - Paldiski - Pärnu.
Nordica on endale saanud nimeks Estwaffe ja nagu ka eelnevalt mainitud ettevõte, toimetab see vaid siselendudega.
Taxifyst jõudis vaevalt Bolt saada kui juba tuli taas nime muuta ja selleks sai Põlluaas. Esimesel aastal oli sõitjal õigus maksmisest keelduda kui juht oli võõrast rahvusest. Probleemide tekkimisel võis taksojuhile ka kerepeale anda.

Õnne ja rikkust on lihtsalt nii palju, et kõike on raske kirjeldada. Olge lihtsalt kannatlikud ja te näete peatselt seda kõike juba oma silmaga. Ilusad ajad on saabumas!

NB! Tegemist on muinasjutuga. Kõik selles tekstis kujutatud tegelased, organisatsioonid ja sündmused on autori kujutlusvõime vili. Või kas ikka on?

Suusaläbu

Tere taas!

Ilmselt on Eestis praegu vähe neid inimesi, kes ei tea, et täna toimus suur suusapidu, talvine laulupidu, vinge suusasõit või lihtsalt Tartu Maraton. Jah, seesama tore ala, mis seondub enamusele põhikooli kehalise kasvatuse tundidega, mis olid justkui karistuseks. Kui ise rajale minna ei olnud mune või mahti, siis valgustan veidi, mis tundega seal rahvasportlased ja asjaarmastajad suusatavad. Enda puhul pean mainima, et enne sõitu ma kuskil tervisekontrollis ei käinud, andsin lihtsalt trennis tuimalt kuuma. Olen ka ilmselt üks sellest osast Eesti meestest, kelle perearstikabinet asub kiirabiautos.

Esimene põhjus, miks ma arsti juurde kontrolli ei läinud on see, et kartsin, et mul keelatakse maratonil osalemine ära või hullemal juhul hospitaliseeritakse otse kabinetist. Teine põhjus seisneb selles, et ma tahtsin arstile asja lihtsamaks teha, kuna pärast maratoni on diagnoosid oluliselt täpsemad ja pole kahtlust, mis põletike ja traumadega on tegu.

Igatahes trenni sai tehtud piisavalt, varustus oli hea ja suusk superhästi määritud. Siinkohal teen kummarduse Suusahullude suusaklubi treeneritele ja Suusavendade määrdemeistritele, tänu kellele ma üldse finišisse jõudsin. Võistlusrajal sain päris hästi aru, miks trennis tuli seina meenutavatest tõusudest paaristõugetega üles sõita.

Aga nüüd asja juurde. Hommikul kell 9:00 käis vist stardipauk aga seda ma ei kuulnud, sest ajasin kaaskannatajatega juttu ning hakkasin lihtsalt massiga kaasa liikuma. Umbes kolm kilomeetrit enne kolmandat kilomeetrit sain aru, et tegelikult on mõistlik ikka arsti juures ülevaatusel käia. Alustuseks terav valu vasakus küünarnukis. Aga mingi Buddha munk kunagi ütles, et valu pidi mööduv nähtus olema. Ei möödunud palju kui sama saatus tabas ka teist küünarliigest. Tuleb lõbus suusasõit! Lõpuni oli jäänud 60km.

Edasi hakkas sõit toimuma läbi hämmingu. Ma ei mõista, miks inimesed hakkavad kukkuma kui nad näevad kedagi teist kukkumas, kuigi see toimub neist mitme raja kaugusel. Tegemist on ilmselt miski minestushooga. Sekunditega on terve lai rada pilpaid ja suusakeppide juppe täis ning takistussõit on tagumiste sõitjate jaoks alanud. Selliseid minestushoogusid nägin ma vähemalt kolmel korral. Kõik möödusid õnnelikult, vaid ühel korral sain kukkuja käest suusakepiga kõva hoobi mööda jalgu. Ma su võisteljanumbrit ei mäleta aga karma saab su kätte!

Sõit läks tuntud Harimäe tõusule, mis on selle maratoni kõige raskem katsumus. Seal hakkavad suhu tekkima erinevad maitsed, näiteks nagu raud ja veri või midagi sellist. Kannatada tuleb ikka kõvasti, kuid tuleb vastu pidada, sest Vakra kombel siin diplomeid ei saada. Mul üks sõber kinkis oma mehele jõuludeks maratoni pääsme. Ma usun, et neil on täna kodus üks tõsisem jutuajamine ees.

Kuulduste järgi oli enamusel Harimäe tõusu lõpuks suuskadelt pidamismääre alt kadunud ning edasi mindi oma fantaasiat kasutades. See nägi tegelikult päris äge välja. Kohati meenutas olukord jõusaali trenažööride rivi, kus kõik vehivad käte ja jalgadega, kuid kuhugi edasi ei liigu.

Järjest raskemaks läheb, iga tõukega. Vahepeal on isegi nii raske, et tahaks kinni pidada ja pealtvaatajatele kurtma minna. Need aga karjuvad: "juurde, juurde!" Õudus.

Kilomeetrid muudkui mööduvad, kuid valu ei kao kuskile. Pigem hakkab igalt poolt juurde valutama - alaselg, vasak põlv jne. Olen täiesti kindel, et Buddha munk valetas mulle. Selle teadmisega kühveldan edasi ja kui teadvus jälle taastub, on saabunud viimased 15km. See on enamjaolt sile maa, kus liigutakse paaristõugetega, kui kätesse veel midagi järele on jäänud. Mul oli ja otsustasin valida tempo, millega pean vastu umbes 500 meetrit. Valasin makku mingisuguse vedeliku, mille ma ühest hämarast kohast ostsin. Lõunakeskuse Talvelaadalt, Bernatski Foods telgist kui täpsem olla. Seal oli päris hämar.

Saabus silt: 5 km lõpuni. Seda oli täpselt 5 km liiga palju. Aga, kurat võtaks, ligi 60 km on juba seljataga. Kestan ära! Kuskil seal asub ka üks kohvipunkt. Saate aru, lõpuni on jäänud alla 5 km ja seal on inimesed rajal, kes kutsuvad sind kohikusse. Keeldusin pakkumisest.

Iga tõukega ütlesin iseendale: "jõuad!" Samas oli peas mõte, et ma ei tule siia mitte kunagi tagasi, kuigi teadsin, et see ei vasta tõele. Ma olen omale vähemalt 5 korda juba valetanud ja järgmisel aastal jälle Tehvandil stardikoridoris olnud. Ühtlasi polnud enam väga mõtet suuski jalasta ka võtta ja tagasi algusesse minna.

Saabus finišisirge, mis on umbes 400 meetrit pikk. Seal toimuvad kummalised asjad. Kui kogu jaks on jäetud rajale ja keha on nagu sidrun, mis on tekiila peale ära söödud ning enam pole kuskilt midagi juurde võtta, siis selle viimase lõigu ajal tekib tunne nagu oleksin äsja startinud. Finišijooneni läksid paaristõuked varvastelt nii, et suusakannad tulid maast lahti. Lõpujoon ületatud, saan aru, et tegelikult tulen kindlasti tagasi, nagu bumerang. Suur aitäh korraldajatele!