Sain ühe stardinumbri, kuid tegelikult oleks neid kaks vaja olnud. Ma väga loodan, et keegi mulle nüüd kiirabi ei kutsu ja psühiaatriahaiglasse hospitaliseerida ei lase, kui ma räägin sellest häälest peas, kes lakkamatult möliseb. Teate küll seda, kes kõike analüüsib, annab hinnanguid ja otsustamisel kaasa aitab? Või ei tea? Mul tekkis nüüd veidi mure.
Igatahes see hääl on tihtipeale suureks abiliseks, kuid kui asi läheb sporditegemisse, siis muutub ta täielikuks mölakaks ja hakkab allaandmisest rääkima. Tollele tüübile kahjuks stardimaterjale ei väljastatud ja ma ei ole kindel, miks. Kas tegemist oli haiglasliku sooviga või kardeti, et tal läheb rajal liiga kaua aega ja keegi ei viitsi teda ära oodata? Ma usun, et selle tüübi juhendamisel ei oleks ma tänaseks veel finišeerunud.
 |
| Toidulaud enne, joostes ja pärast jooksu. |
Et vestlust häälega minu peas 21 km jooksul paremini teieni tuua, siis panen sellele hääletüübile nimeks Mustik. Kuradi lehm selline!
Enne starti oli meeleolu täitsa hea, ilm ilus ja temperatuur kuskil 2C. Soojendusdress maha, väike iluvõimlemine, paar selfit ja mina olin valmis. Mustik ei olnud: "21 km. Oi oi oi, seda peab küll ikka rahulikult võtma. Sa pole sel aastal nii pikalt järjest jooksnudki ju!?" Liikusin stardikoridori, kui stardini oli aega kuskil 15 minutit. Mustik uuris veel, kas soojendus oli ikka piisav ja märkis, et venitusharjutused jäid kuidagi lahjaks. See pidavat jooksmise ajal kurjalt kätte tasuma.
Möödus 15 minutit ja käis stardipauk. Esimesel kilomeetril jooksis rahvamass üsna ühtlases tempos ning kell näitas kilomeetri läbimise ajaks 5:09. Olin enne starti mõelnud, et see võiks ikka rohkem, kui 5:30 olla. "Kas sa ise ka usud, et sellise tempoga sa järgmised kilomeetrid vastu pead? Lõpuni selliselt küll ei jõua. Paari kurvi pärast saad "haamri" ja istud kõnniteekivile maha," ütles Mustik. Mõne aja möödudes püüdis mind kinni trennikaaslane Irmen, kes oli ilmselt korraldajate poolt saadetud saboteerija, sest ta tahtis rääkida, kui ilus on ilm ja tore on joosta. Suutsin kahe hingetõmbega moodustatud lühilausetega vastata.
Jalg jala ette, tempot alla laskmata ja pumbalööke 160 peal hoides, kummitas kõrvus Jan Uuspõllu lugu "Kurat me jääme hiljaks." Ja tõepoolest finišisse hiljaks jääda ei tohi. Endale seatud kontrollaeg on 1 h ja 59 minutit. Mustik muudkui lämises midagi ja see oli päris tüütu. Näiteks olid rajal puudelt langenud lehed ja need võisid libedad olla ning kujutasid endas vigastusohtu. Kuskil 10. kilomeetril tõmbasin endale ühe geeli sisse ja rikkusin hingamise rütmi, mistõttu hakkas rinnus kõvasti pistma. "Noonii, infarkti saad. Kas keha läheb juba külmaks ka ja kell enam pulssi ei näita?," uuris Mustik. Kannatasin rõvedat pistmist kuskil 2 km, igal hingetõmbel oli valus torge rinnus, aga tempo ei tohtinud kannatada, sest hiljaks jääda lihtsalt ei saa.
Sinka-vonka, väikesed tõusumütsakad vaheldusid langustega ja lõpuni oli jäänud veidi üle 6 km. Olin just Tartu Ülikooli Spordihoone kõrvale jõudnud, kui hakkas rõvedalt raske ja Mustiku möla tundus jälle loogiline. Pump lõi üle 160 korra minutis ja jalad muutusid süldiks. Õnneks oli kohe joogipunkt, kus ma tegin umbes samasuguse viinaviskamise liigutuse, nagu Onu Heino jõululauas ja lonksasin vett. Tundus, et see läks otse soontesse ja Mustik võis nüüd oma jutuga taas põrgusse kerida.
Oli raske, kuid mitte midagi hullu. Tuldud tee oli piisavalt pikk, et viimast lõppu tempokalt edasi suruda. Vasak-parem-vasak-parem, heia-heia-heia ja natuke veel kannatust, et nautida seda suurepärast ja romantilist tõusu Toomemäele. Kummalisel kombel hakkasid paljud sellel tõusul kõndima, kuid see ei tundunud küll enam see koht, kus jalga sirgu lükata. Tõusu lõpus oli kisakoor, kes oma kellade, vilede ja kõva häälega tõelist ergutust pakkusid. Nüüd veel väikesed kaared ja paunad Toomemäel ning finišisse on tee ainult allamäge, nagu eluski.
500 meetrit enne lõppu proovisin, kas tempot tõsta ka annab. Andiski. Muudkui keera peale ja ei midagi. Inimesed tulevad selg ees vastu ja rada lõppeb otsa. Lõpuaeg 1 tund 46 minutit ja 48 kopikat. Poolmaratoni esimene osalemiskord tähendas seega isiklikku rekordit ja kirjeldamatult head enesetunnet. Järgmisel korral vaatame, mis Mustikul pikemal distantsil öelda on.
No comments:
Post a Comment