Ilmselt on Eestis praegu vähe neid inimesi, kes ei tea, et täna toimus suur suusapidu, talvine laulupidu, vinge suusasõit või lihtsalt Tartu Maraton. Jah, seesama tore ala, mis seondub enamusele põhikooli kehalise kasvatuse tundidega, mis olid justkui karistuseks. Kui ise rajale minna ei olnud mune või mahti, siis valgustan veidi, mis tundega seal rahvasportlased ja asjaarmastajad suusatavad. Enda puhul pean mainima, et enne sõitu ma kuskil tervisekontrollis ei käinud, andsin lihtsalt trennis tuimalt kuuma. Olen ka ilmselt üks sellest osast Eesti meestest, kelle perearstikabinet asub kiirabiautos.
Esimene põhjus, miks ma arsti juurde kontrolli ei läinud on see, et kartsin, et mul keelatakse maratonil osalemine ära või hullemal juhul hospitaliseeritakse otse kabinetist. Teine põhjus seisneb selles, et ma tahtsin arstile asja lihtsamaks teha, kuna pärast maratoni on diagnoosid oluliselt täpsemad ja pole kahtlust, mis põletike ja traumadega on tegu.
Igatahes trenni sai tehtud piisavalt, varustus oli hea ja suusk superhästi määritud. Siinkohal teen kummarduse Suusahullude suusaklubi treeneritele ja Suusavendade määrdemeistritele, tänu kellele ma üldse finišisse jõudsin. Võistlusrajal sain päris hästi aru, miks trennis tuli seina meenutavatest tõusudest paaristõugetega üles sõita.
Aga nüüd asja juurde. Hommikul kell 9:00 käis vist stardipauk aga seda ma ei kuulnud, sest ajasin kaaskannatajatega juttu ning hakkasin lihtsalt massiga kaasa liikuma. Umbes kolm kilomeetrit enne kolmandat kilomeetrit sain aru, et tegelikult on mõistlik ikka arsti juures ülevaatusel käia. Alustuseks terav valu vasakus küünarnukis. Aga mingi Buddha munk kunagi ütles, et valu pidi mööduv nähtus olema. Ei möödunud palju kui sama saatus tabas ka teist küünarliigest. Tuleb lõbus suusasõit! Lõpuni oli jäänud 60km.
Edasi hakkas sõit toimuma läbi hämmingu. Ma ei mõista, miks inimesed hakkavad kukkuma kui nad näevad kedagi teist kukkumas, kuigi see toimub neist mitme raja kaugusel. Tegemist on ilmselt miski minestushooga. Sekunditega on terve lai rada pilpaid ja suusakeppide juppe täis ning takistussõit on tagumiste sõitjate jaoks alanud. Selliseid minestushoogusid nägin ma vähemalt kolmel korral. Kõik möödusid õnnelikult, vaid ühel korral sain kukkuja käest suusakepiga kõva hoobi mööda jalgu. Ma su võisteljanumbrit ei mäleta aga karma saab su kätte!
Sõit läks tuntud Harimäe tõusule, mis on selle maratoni kõige raskem katsumus. Seal hakkavad suhu tekkima erinevad maitsed, näiteks nagu raud ja veri või midagi sellist. Kannatada tuleb ikka kõvasti, kuid tuleb vastu pidada, sest Vakra kombel siin diplomeid ei saada. Mul üks sõber kinkis oma mehele jõuludeks maratoni pääsme. Ma usun, et neil on täna kodus üks tõsisem jutuajamine ees.
Kuulduste järgi oli enamusel Harimäe tõusu lõpuks suuskadelt pidamismääre alt kadunud ning edasi mindi oma fantaasiat kasutades. See nägi tegelikult päris äge välja. Kohati meenutas olukord jõusaali trenažööride rivi, kus kõik vehivad käte ja jalgadega, kuid kuhugi edasi ei liigu.
Järjest raskemaks läheb, iga tõukega. Vahepeal on isegi nii raske, et tahaks kinni pidada ja pealtvaatajatele kurtma minna. Need aga karjuvad: "juurde, juurde!" Õudus.
Kilomeetrid muudkui mööduvad, kuid valu ei kao kuskile. Pigem hakkab igalt poolt juurde valutama - alaselg, vasak põlv jne. Olen täiesti kindel, et Buddha munk valetas mulle. Selle teadmisega kühveldan edasi ja kui teadvus jälle taastub, on saabunud viimased 15km. See on enamjaolt sile maa, kus liigutakse paaristõugetega, kui kätesse veel midagi järele on jäänud. Mul oli ja otsustasin valida tempo, millega pean vastu umbes 500 meetrit. Valasin makku mingisuguse vedeliku, mille ma ühest hämarast kohast ostsin. Lõunakeskuse Talvelaadalt, Bernatski Foods telgist kui täpsem olla. Seal oli päris hämar.
Saabus silt: 5 km lõpuni. Seda oli täpselt 5 km liiga palju. Aga, kurat võtaks, ligi 60 km on juba seljataga. Kestan ära! Kuskil seal asub ka üks kohvipunkt. Saate aru, lõpuni on jäänud alla 5 km ja seal on inimesed rajal, kes kutsuvad sind kohikusse. Keeldusin pakkumisest.
Iga tõukega ütlesin iseendale: "jõuad!" Samas oli peas mõte, et ma ei tule siia mitte kunagi tagasi, kuigi teadsin, et see ei vasta tõele. Ma olen omale vähemalt 5 korda juba valetanud ja järgmisel aastal jälle Tehvandil stardikoridoris olnud. Ühtlasi polnud enam väga mõtet suuski jalasta ka võtta ja tagasi algusesse minna.
Saabus finišisirge, mis on umbes 400 meetrit pikk. Seal toimuvad kummalised asjad. Kui kogu jaks on jäetud rajale ja keha on nagu sidrun, mis on tekiila peale ära söödud ning enam pole kuskilt midagi juurde võtta, siis selle viimase lõigu ajal tekib tunne nagu oleksin äsja startinud. Finišijooneni läksid paaristõuked varvastelt nii, et suusakannad tulid maast lahti. Lõpujoon ületatud, saan aru, et tegelikult tulen kindlasti tagasi, nagu bumerang. Suur aitäh korraldajatele!
No comments:
Post a Comment