Tuesday, October 1, 2019

Kiilujälg


Sügis on saabunud oma pastelsete soojade toonidega, linnud moodustavad taevakaare all lennates kolmnurkseid kujundeid, ilmad on muutunud jahedaks ja pimedaks ning tuju on sitt, nagu Varro Vooglaiul. Teda ei kutsuta mitte kuhugi. Kutse saamiseks peab ta ise ürituse korraldama.

Minul läheb hoopis paremini. Mind kutsuti aerutamisvõistlusele Kiilujälg. Tegemist on 30 km pikkuse kühveldamise mõõduvõtuga, kus tuleb Pirita jõel 15 km üles- ja tuldud teed allavoolu tagasi sõita. Lisaks kõigele pakkus korraldaja mulle ka oma isiklikku kahekohalist süsta, millega on erinevatel võistlustel korralikke tulemusi saavutatud. Tundus nagu kutse punase vaiba üritusele. Vaibale on mind korduvalt ka varem kutsutud aga enamasti jäävad need kutsed põhikooli aega ning need olid eranditult kõik suunaga direktori kabinetti. Vaipa seal kabinetis tegelikult ei olnud ja häid diile mitte kunagi ei pakutud. Oli vaid pastakas ja paber seletuskirja jaoks.

Aga, nagu ikka, eesootavast sõidust ei osanud ma midagi eeldada. Meenub, et olen varem ühel korral süsta laadse tootega Uus-Meremaa järvel aerutanud, kuid tol korral oli tegemist pigem turisti meelelahutusega, nüüd spordivõistlusega. Ei teadnud isegi aimata, kas selle distantsi läbimiseks kulub 3h või 10h. Usun, et seitse tundi siia-sinna on piisavalt täpne vahemik.

Kuna minu kasutusse antud süstas oli kaks istekohta, siis oli vaja kedagi, kes terve selle päeva nõmedaid nalju jaksab kuulata. Kus häda kõige suurem, seal Suusahullude klubi meililist kõige lähem. Kulus umbes tund, kui isegi ilma füüsilise survestamiseta oli Laura nõus mu paadikaaslaseks tulema. Minu õnneks oli ta süstaga varem sõitnud ning seda isegi tüürinud. Sain kogu paadijuhtimise enda õlult temale veeretada ning minu rolliks oli paadis toore loomajõuga aerule lihtsalt tööd anda.




Nagu tippsportlased ei tavatse öelda: nädalavahetuse võistluseks on mõistlik juba nädala alguses valmistuma hakata. Aga kuidas valmistuda võistluseks ilma võistlusvarustuseta? Loomulikult tulevad appi murdmaasuusatamise paaristõuked rullsuuskadel. Need on igal alal väga kasulikud. Usun, et isegi baleriinid ja kabetajad teevad paaristõukeid, aga ilmselt mitte rullsuuskadel.

Käes oli ilus laupäeva hommik ja olime oma kondid Vaskjala veehoidlasse starti vedanud, kus lähte andmiseni oli saabumise hetkeks aega 45 minutit. Nagu laulab triatleet Tanel Padar: "Suusahullud hommikuil teevad kümme kükki," siis umbes sellise soojendusvõimlemisega ma piirdusingi. Ei ole mõtet ennast soojendusega läbi ka küpsetada, sest pärast ei jaksa rajal enam midagi teha.

Viimased hetked, enne kui konkurendid silmist kadusid










Ühisstart õnnestus suurepäraselt. 22 võistleja seas haarasime kohe 20. koha ning asusime seda positsiooni kaitstes kaldast-kaldasse manööverdamistehnikaga ülesvoolu liikuma. Kiirendused vaheldusid hädapidurdustega, kreen vasakult küljelt paremale. Päris ausalt ei teinud me seda selleks, et kahte viimast võistlejat enda selja taga hoida, vaid koostöö tiimi ja paadi vahel lihtsalt ei sujunud. Ühtlasi polnud mul aerutamistehnikast aimugi. Tean vaid seda, et aeru laba tuleb aeg-ajalt vette kasta. Distantsi lõpuks saime süstaga aga juba päris hästi läbi.

Sõit ülesvoolu kulges selliselt, et konkurendid kaugenesid nagu Tallinna linnavalitsus Eesti õigussüsteemist ning 10. kilomeetril oli vahe kõrgema kohaga 9 ja oma paadiklassi 2. kohaga juba 17 minutit. "Eks naudime siis ilusat sügisilma ja ega me siia võistlema ei tulnud," valetasin ma kõva häälega. Mingisugune rütm aga hakkas tekkima ning paat püsis ninaga juba enam-vähem õiges sõidusuunas. See kõik tingis selle, et poole distantsi peale olime oma paadiklassi 2. kohale kaotamas vaid 6 minutit. Sellest hetkest tegin ma ühtlasi rohkem käte, kui lõugadega tööd ja mingisugusest matkamisest enam ei rääkinud. Paat number 69 sõitis tõusvas tempos ja 21. kilomeetriks oli vahe vähenenud 3 minutile ning lõpuni oli 9km kannatamist. Õlad ja käed olid selleks ajaks täiesti läbi ja proovisin rohkem näolihastega töötada.




Tundub, et asi toimis, sest püüdsime 7,5 km enne finišit konkurentide paadi kinni ning kühveldasime neist mööda. Sealt alates ma üle õla enam vaadata ei julgenud, sest olin täiesti kindel, et kohe sõidetakse meist uuesti mööda, ning paadiklassi hõbemedal tõmmatakse käest ära, nagu suitsupakk lapselt.

Hambad ristis, ikka vasak-parem-vasak-parem finiši poole. Võrreldes murdmaasuusatamisega, on aerutamisest tulenev väsimus päris kummaline. Kui suusadistantsi lõpuks on kõik lihased täiesti läbi ning edasi liikumisekt tuleb kasutusele võtta siseorganid - kops viia üle maksa ja hing täis teha - siis aerutamise vale tehnika puhul on õlgadest allapoole kõik lihased praktiliselt koormuseta ning jalgades on piisavalt rammu, et paadist välja ronides ühe jalahoobiga näiteks kohtunike telk ümber lüüa.

Igatahes hambad jäid sõidu lõpuni risti, plommid suhu ja põhikonkurendid seljataha. Lõpujoone ületasime 4-minutilise edumaaga ning kirja saime aja 4 tundi ja 8 minutit. Hoolimata sellest, et võistluse üldvõitjad olid finišis olnud juba üle tunni, oli enesetunne ülihea ning kokatädi valmistatud toit maitses eriti hästi. Järgmisel aastal siis kordussaade.


No comments: