Sügisene jalutuskäik

Ahoi, tugitoolispordisõbrad! Nüüd on Facebook veid maha rahunenud ja kõik mitutuhat inimest oma Tartu Linnamaratoni pildid ära näidanud ning kord minu käes. Kõigepealt siis sellest, et nagu eelmises loos rääkisin, jäi aerutamismaratonil jalgadesse nii palju jaksu veel sisse, et see tuli kuskile ära paigutada. Ning nagu tellitult pakuti meililistis Tartu Linnamaratoni 21 km distantsi stardinumbrit. Tundus, et selle distantsiga saab jalad pasteediks joosta küll ja haarasin võimalusest.

Sain ühe stardinumbri, kuid tegelikult oleks neid kaks vaja olnud. Ma väga loodan, et keegi mulle nüüd kiirabi ei kutsu ja psühiaatriahaiglasse hospitaliseerida ei lase, kui ma räägin sellest häälest peas, kes lakkamatult möliseb. Teate küll seda, kes kõike analüüsib, annab hinnanguid ja otsustamisel kaasa aitab? Või ei tea? Mul tekkis nüüd veidi mure.

Igatahes see hääl on tihtipeale suureks abiliseks, kuid kui asi läheb sporditegemisse, siis muutub ta täielikuks mölakaks ja hakkab allaandmisest rääkima. Tollele tüübile kahjuks stardimaterjale ei väljastatud ja ma ei ole kindel, miks. Kas tegemist oli haiglasliku sooviga või kardeti, et tal läheb rajal liiga kaua aega ja keegi ei viitsi teda ära oodata? Ma usun, et selle tüübi juhendamisel ei oleks ma tänaseks veel finišeerunud.

Toidulaud enne, joostes ja pärast jooksu.

Et vestlust häälega minu peas 21 km jooksul paremini teieni tuua, siis panen sellele hääletüübile nimeks Mustik. Kuradi lehm selline!

Enne starti oli meeleolu täitsa hea, ilm ilus ja temperatuur kuskil 2C. Soojendusdress maha, väike iluvõimlemine, paar selfit ja mina olin valmis. Mustik ei olnud: "21 km. Oi oi oi, seda peab küll ikka rahulikult võtma. Sa pole sel aastal nii pikalt järjest jooksnudki ju!?" Liikusin stardikoridori, kui stardini oli aega kuskil 15 minutit. Mustik uuris veel, kas soojendus oli ikka piisav ja märkis, et venitusharjutused jäid kuidagi lahjaks. See pidavat jooksmise ajal kurjalt kätte tasuma.

Möödus 15 minutit ja käis stardipauk. Esimesel kilomeetril jooksis rahvamass üsna ühtlases tempos ning kell näitas kilomeetri läbimise ajaks 5:09. Olin enne starti mõelnud, et see võiks ikka rohkem, kui 5:30 olla. "Kas sa ise ka usud, et sellise tempoga sa järgmised kilomeetrid vastu pead? Lõpuni selliselt küll ei jõua. Paari kurvi pärast saad "haamri" ja istud kõnniteekivile maha," ütles Mustik. Mõne aja möödudes püüdis mind kinni trennikaaslane Irmen, kes oli ilmselt korraldajate poolt saadetud saboteerija, sest ta tahtis rääkida, kui ilus on ilm ja tore on joosta. Suutsin kahe hingetõmbega moodustatud lühilausetega vastata.

Jalg jala ette, tempot alla laskmata ja pumbalööke 160 peal hoides, kummitas kõrvus Jan Uuspõllu lugu "Kurat me jääme hiljaks." Ja tõepoolest finišisse hiljaks jääda ei tohi. Endale seatud kontrollaeg on 1 h ja 59 minutit. Mustik muudkui lämises midagi ja see oli päris tüütu. Näiteks olid rajal puudelt langenud lehed ja need võisid libedad olla ning kujutasid endas vigastusohtu. Kuskil 10. kilomeetril tõmbasin endale ühe geeli sisse ja rikkusin hingamise rütmi, mistõttu hakkas rinnus kõvasti pistma. "Noonii, infarkti saad. Kas keha läheb juba külmaks ka ja kell enam pulssi ei näita?," uuris Mustik. Kannatasin rõvedat pistmist kuskil 2 km, igal hingetõmbel oli valus torge rinnus, aga tempo ei tohtinud kannatada, sest hiljaks jääda lihtsalt ei saa.

Sinka-vonka, väikesed tõusumütsakad vaheldusid langustega ja lõpuni oli jäänud veidi üle 6 km. Olin just Tartu Ülikooli Spordihoone kõrvale jõudnud, kui hakkas rõvedalt raske ja Mustiku möla tundus jälle loogiline. Pump lõi üle 160 korra minutis ja jalad muutusid süldiks. Õnneks oli kohe joogipunkt, kus ma tegin umbes samasuguse viinaviskamise liigutuse, nagu Onu Heino jõululauas ja lonksasin vett. Tundus, et see läks otse soontesse ja Mustik võis nüüd oma jutuga taas põrgusse kerida.

Oli raske, kuid mitte midagi hullu. Tuldud tee oli piisavalt pikk, et viimast lõppu tempokalt edasi suruda. Vasak-parem-vasak-parem, heia-heia-heia ja natuke veel kannatust, et nautida seda suurepärast ja romantilist tõusu Toomemäele. Kummalisel kombel hakkasid paljud sellel tõusul kõndima, kuid see ei tundunud küll enam see koht, kus jalga sirgu lükata. Tõusu lõpus oli kisakoor, kes oma kellade, vilede ja kõva häälega tõelist ergutust pakkusid. Nüüd veel väikesed kaared ja paunad Toomemäel ning finišisse on tee ainult allamäge, nagu eluski.

500 meetrit enne lõppu proovisin, kas tempot tõsta ka annab. Andiski. Muudkui keera peale ja ei midagi. Inimesed tulevad selg ees vastu ja rada lõppeb otsa. Lõpuaeg 1 tund 46 minutit ja 48 kopikat. Poolmaratoni esimene osalemiskord tähendas seega isiklikku rekordit ja kirjeldamatult head enesetunnet. Järgmisel korral vaatame, mis Mustikul pikemal distantsil öelda on.

Kiilujälg

Sügis on saabunud oma pastelsete soojade toonidega, linnud moodustavad taevakaare all lennates kolmnurkseid kujundeid, ilmad on muutunud jahedaks ja pimedaks ning tuju on sitt, nagu Varro Vooglaiul. Teda ei kutsuta mitte kuhugi. Kutse saamiseks peab ta ise ürituse korraldama.

Minul läheb hoopis paremini. Mind kutsuti aerutamisvõistlusele Kiilujälg. Tegemist on 30 km pikkuse kühveldamise mõõduvõtuga, kus tuleb Pirita jõel 15 km üles- ja tuldud teed allavoolu tagasi sõita. Lisaks kõigele pakkus korraldaja mulle ka oma isiklikku kahekohalist süsta, millega on erinevatel võistlustel korralikke tulemusi saavutatud. Tundus nagu kutse punase vaiba üritusele. Vaibale on mind korduvalt ka varem kutsutud aga enamasti jäävad need kutsed põhikooli aega ning need olid eranditult kõik suunaga direktori kabinetti. Vaipa seal kabinetis tegelikult ei olnud ja häid diile mitte kunagi ei pakutud. Oli vaid pastakas ja paber seletuskirja jaoks.

Aga, nagu ikka, eesootavast sõidust ei osanud ma midagi eeldada. Meenub, et olen varem ühel korral süsta laadse tootega Uus-Meremaa järvel aerutanud, kuid tol korral oli tegemist pigem turisti meelelahutusega, nüüd spordivõistlusega. Ei teadnud isegi aimata, kas selle distantsi läbimiseks kulub 3h või 10h. Usun, et seitse tundi siia-sinna on piisavalt täpne vahemik.

Kuna minu kasutusse antud süstas oli kaks istekohta, siis oli vaja kedagi, kes terve selle päeva nõmedaid nalju jaksab kuulata. Kus häda kõige suurem, seal Suusahullude klubi meililist kõige lähem. Kulus umbes tund, kui isegi ilma füüsilise survestamiseta oli Laura nõus mu paadikaaslaseks tulema. Minu õnneks oli ta süstaga varem sõitnud ning seda isegi tüürinud. Sain kogu paadijuhtimise enda õlult temale veeretada ning minu rolliks oli paadis toore loomajõuga aerule lihtsalt tööd anda.

Nagu tippsportlased ei tavatse öelda: nädalavahetuse võistluseks on mõistlik juba nädala alguses valmistuma hakata. Aga kuidas valmistuda võistluseks ilma võistlusvarustuseta? Loomulikult tulevad appi murdmaasuusatamise paaristõuked rullsuuskadel. Need on igal alal väga kasulikud. Usun, et isegi baleriinid ja kabetajad teevad paaristõukeid, aga ilmselt mitte rullsuuskadel.

Käes oli ilus laupäeva hommik ja olime oma kondid Vaskjala veehoidlasse starti vedanud, kus lähte andmiseni oli saabumise hetkeks aega 45 minutit. Nagu laulab triatleet Tanel Padar: "Suusahullud hommikuil teevad kümme kükki," siis umbes sellise soojendusvõimlemisega ma piirdusingi. Ei ole mõtet ennast soojendusega läbi ka küpsetada, sest pärast ei jaksa rajal enam midagi teha.

Viimased hetked, enne kui konkurendid silmist kadusid

Ühisstart õnnestus suurepäraselt. 22 võistleja seas haarasime kohe 20. koha ning asusime seda positsiooni kaitstes kaldast-kaldasse manööverdamistehnikaga ülesvoolu liikuma. Kiirendused vaheldusid hädapidurdustega, kreen vasakult küljelt paremale. Päris ausalt ei teinud me seda selleks, et kahte viimast võistlejat enda selja taga hoida, vaid koostöö tiimi ja paadi vahel lihtsalt ei sujunud. Ühtlasi polnud mul aerutamistehnikast aimugi. Tean vaid seda, et aeru laba tuleb aeg-ajalt vette kasta. Distantsi lõpuks saime süstaga aga juba päris hästi läbi.

Sõit ülesvoolu kulges selliselt, et konkurendid kaugenesid nagu Tallinna linnavalitsus Eesti õigussüsteemist ning 10. kilomeetril oli vahe kõrgema kohaga 9 ja oma paadiklassi 2. kohaga juba 17 minutit. "Eks naudime siis ilusat sügisilma ja ega me siia võistlema ei tulnud," valetasin ma kõva häälega. Mingisugune rütm aga hakkas tekkima ning paat püsis ninaga juba enam-vähem õiges sõidusuunas. See kõik tingis selle, et poole distantsi peale olime oma paadiklassi 2. kohale kaotamas vaid 6 minutit. Sellest hetkest tegin ma ühtlasi rohkem käte, kui lõugadega tööd ja mingisugusest matkamisest enam ei rääkinud. Paat number 69 sõitis tõusvas tempos ja 21. kilomeetriks oli vahe vähenenud 3 minutile ning lõpuni oli 9km kannatamist. Õlad ja käed olid selleks ajaks täiesti läbi ja proovisin rohkem näolihastega töötada.

Tundub, et asi toimis, sest püüdsime 7,5 km enne finišit konkurentide paadi kinni ning kühveldasime neist mööda. Sealt alates ma üle õla enam vaadata ei julgenud, sest olin täiesti kindel, et kohe sõidetakse meist uuesti mööda, ning paadiklassi hõbemedal tõmmatakse käest ära, nagu suitsupakk lapselt.

Hambad ristis, ikka vasak-parem-vasak-parem finiši poole. Võrreldes murdmaasuusatamisega, on aerutamisest tulenev väsimus päris kummaline. Kui suusadistantsi lõpuks on kõik lihased täiesti läbi ning edasi liikumisekt tuleb kasutusele võtta siseorganid - kops viia üle maksa ja hing täis teha - siis aerutamise vale tehnika puhul on õlgadest allapoole kõik lihased praktiliselt koormuseta ning jalgades on piisavalt rammu, et paadist välja ronides ühe jalahoobiga näiteks kohtunike telk ümber lüüa.

Igatahes hambad jäid sõidu lõpuni risti, plommid suhu ja põhikonkurendid seljataha. Lõpujoone ületasime 4-minutilise edumaaga ning kirja saime aja 4 tundi ja 8 minutit. Hoolimata sellest, et võistluse üldvõitjad olid finišis olnud juba üle tunni, oli enesetunne ülihea ning kokatädi valmistatud toit maitses eriti hästi. Järgmisel aastal siis kordussaade.