Mast Munder 3

Ohsaraisk! Meie hapukapsad ja kohukesed ei saa haisule ka sellele, mis kohalikku delikatessi Ghanast saab. Aga, et sündmustest jälle mitte ette rutata, siis esialgu tuleb alustada ikka sellest, et saage tuttavaks minu kohaliku sõbra Mercy'ga.

Mercy (tagaplaanil), esiplaanil kohalik kärakas ingveriga.

Mercy on kohalik kõrtsmik Accras. Ta on tööpäevadel stabiilselt auru all ja temalt saab jutu järgi kõike: alkoholi, tubakat, kakaod ja eelkõige muinasjutte. Näiteks otsisin ma toorkakaod ja loomulikult oli ta nõus selle leidmisel abiks olema. Mõeldud ja ettemaks tehtud - kohalikus mõistes tähendab, et kunagi järgmisel nädalal tuleb tegutsema hakata. Mina tahtsin aga samal õhtul ja seda ma ka sain. Sellise kilo-poolteist kaaluva kilekotitäie pulbrit.

Kodus ajasin vee kuumaks ja viskasin paar teelusikatäit pulbrit kuuma vette ning siis algasid tassis mingisugused keemilised reaktsioonid - jahu tõmbus klimpidesse ja vesi muutus läbipaistmatuks. Äkki ei ole ikka cocoa, võibolla on hoopis cocaine? Kolme euro eest terve kilo! Aga vist oli ikka tavaline kookosjahu. Viisin tagasi ja püüdsin oma pettumust väljendada, kuid keegi seda tähele ei pannud, kuna kõik olid tänulikud, et ma selle väärt kraami tagasi tõin. Nemad said aru, et mulle see kraam lihtsalt ei meeldi ning jagasid kohalviibiva seltskonna vahel võrdsete osadena ära ja läksid laiali. "Aga minu kolm eurot?" küsisin. "Õlu maksab üks euro," ütles Mercy, avas õlle, asetas selle lauale ja sirutas käe välja, peopesa ülespoole.

Edasi läks nii, et sain kokku kohalike semudega: Martin, Sandra ja Gustav. Kohalike nimedega Lokko, Naadei ja Paa Tee. Nemad on kohaliksut köögist väga vaimustunud ja tahtsid seda mulle kindlasti tutvustada. Martin ainsana, kes on elanud Londonis üle 20 aasta, oli selle idee osas pisut skeptiline.

Lokko, Liblikuefekti peatoimetaja, Naadei ja Paa Tee.

Liikusime mööda Osu linnaosa tänavaid jalgsi söögikohta, mida kohalikud väga kõrgelt hindavad. Ootused erinesid tegelikkusest nagu kommunistlik maailmavaade reaalsusest. Tegemist oli tänava ääres oleva räpase avatud istumiskohaga, mida ilmestasid suured reklaambännerid, plastiktoolid ja pesemata lauad. Rahvast oli sellegipoolest päris palju ja saime endale viimase vaba laua.

Proovimisele pidi täna minema banku ja see olevat imemaitsev kohalik köögiime. Istusime lauda, saime menüüd, teenindaja võttis tellimuse, milleks oli grillitud tilaapia kala ja banku. Jäime ootama - mina kõhklusega, Gustav ja Sandra põnevusega ja Martin murega. Aega kulus võrdlemisi vähe ja esimesed lauakombed hakkasid ennast ise tutvustama. Kõigepealt toodi lauda suur plastikust kauss veega ja sildita ketšupipudel, mille sees oli roheline vedelseep. Selles kausis saime viiekesi käed pestud - õnneks sain ma seda esimesena teha. Kui kõik olid oma käed ära pesnud, meenutas vesi kausis välimuselt kohvi. Mustad käed ikkagi...

Järgmiseks viidi laualt kätepesukauss minema ja toodi kaks kollast kaussi veega. Need pidid olema banku söömise jaoks. Kuna seda süüakse kätega ja see kleepub kuivadele sõrmedele, siis enne tüki rebimist saab sõrmed kaussi kasta ja siis suhu toppida ja jälle kaussi kasta. Viie peale kaks kaussi on väga vennalik suhtumine.

Lauda saabuski õhtu staar - banku. See oli pakitud rusikasuuruste portsjonite kaupa kilekottidesse. Võtsin taldrikult ühe kilekotiportsjoni ja pakkisin selle lahti. Sandra ja Gustavi silmad põlesid ootusest, et kuidas ma nüüd Ghana kööki sõnadega üle kuldama hakkan ning samal ajal istus Martin liikumatult, pilk klammerdunud laual olevale veepudelile. Mulle tundus, et ta lakkas hingamast, kui ma esimese tüki bankud omale suhu pistsin. Banku maitse on hapu, samas veidi magus ja kohati pähkline. Tegemist on fermenteeritud ja rõvedalt maitsestatud pärmitaigna plägaga, mida tarbitakse mingil põhjusel suu kaudu. Suutsin esimese tüki pokerface'ga alla neelata, ilma okserefleksita kusjuures. Üks silm läks vesiseks ja ütlesin: "Interesting!"

Kuna kahvleid lauda ei toodud ja neid selle "maiuse" söömiseks ei kasutata, siis kasutasin ise võimalust ja rebisin kahe käega kiirelt tilaapiat ning kõike, mis selle rabamise ajal otseses mõttes pihku jäi. Samal ajal hõikasin teenindajale: "A beer please! No! Make it two or even three please." Toppisin ahvena sugulaskala kätega suhu ja jõin õlut peale ning püüdsin banku maitset unustada. Köök degusteeritud ja kõht õlut täis, oli aeg koju liikuda.

Koduteel tekkis kange kusehäda ja küsisin Gustavilt, kuidas siin kultuuris selle lahendamine käib ning juba järgmisel hetkel kusesime kõrvuti keset tänavat rentslisse.

Mast Munder 2

Pipi Pikksukk on tänaseks 74-aastane vanem daam. Lihtsalt väike fakt oma tütre kohta. Olen nüüd Kurrunurruvutisaarel neegrite kuningas, hr. Eefraim Pikksukk.

Nagu eelmises postituses räägitud, viib minu seekordne avantüür mind Mustale mandrile, kus tööd ei armastata ja asjaajamise kultuuril puudub igasugune loogika. Kui tekib küsimus, mida ma sinna tegema lähen, siis ma otse vastata ei oska ja keerutada ei taha.

Tallinnast lennuki rattad maast lahti, viietunnine põrge vastu Amsterdami maandumisraja asfalti ja kolaki Ghana pealinna Accrasse. Accra on vägev linn: üle 2 miljoni elaniku, pindalalt Tallinnast 1,5 korda suurem ja igas mõttes palju mustem.

Accra elamurajoon

Esimesed päevad möödusid lennukikonditsioneeridest saadud tatitõbi ja kurguvaluga maadlemise ning aklimatiseerumise saatel. See kõik kulmineerus väga eksootilise kõhutõvega, mis tähendas seda, et paaril korral tuli kiirel galoppsammul tualettruumi külastada ning välkkiirelt otsustada, kas WC potti kallistada või sellele istuda. Järelhüüe toimus öösel higistades ja õudusunenägusid vaadates. Suutsin ühes episoodis endale ka juba malaaria diagnoosi panna. Järgmisel päeval osutus parimaks ravimiks torusiil ehk Cuba Libre ehk rummikoola. Imeline vahend oma seedekulgla torusid puhastava toimega.

Mulle väga meeldib kohalik riigikeel, milleks on mingisugune ingliskeele laadne toode. Süvenedes korjab lausest mõned inglise keelele sarnanevad sõnad välja ja siis saabki aimu, millest räägitakse. Üks esimesi kokkupuuteid kohaliku keelega toimus Airbnb keskkonnas, kui otsisin kohalikku majutust. Kuna seal lehel liigub ka maaklereid, kes otsivad pikaajalisi üürnikke, kuid Airbnb tasudest on soov kõrvale hiilida, siis tuleb seda portaali natukene üle kavaldada ja Ghana ingliskeeles on seda päris lihtne teha. Nimelt blokeerib Airbnb keskkond ära kõik telefoninumbrite ja e-mailide vahendamise katsed. Kui aga seda teha Ghana keeles ja sõnadega numbreid kirjutada, siis on kõik täiesti okei:

Maakler kirjutas oma telefoninumbri

Accra ööpäevane õhutemperatuur kiigub 24-30c vahel ja linnapilt vahelduv, nagu Eesti sügisilm. Leidub korralikke äri- ja elamispiirkondi ning palju slummi oma rentslite ja solgihaisuga. Kui võrrelda riiki Indoneesia või Taiga, siis on üsna sarnane olukord. Erinevus on selles, et ghanalased on päris laisad ja tänaval ei viitsi keegi kellelegi Ray-Ban'i ega Rolexit kilohinnaga pähe määrida. Sellegipoolest, tänavad on kauplejaid täis ja jalgsi müüjaid jagub ka liiklusummikutesse, kes jalutavad autode vahelt läbi ning pakuvad kõikvõimalikke kaupu, alates toidust kuni naftatööstuse produktideni. Müüdavat kraami tassitakse kaussides pealae peal. Eksklusiivsemad kaubaartiklid on jalgratta õhukummid, papagoid, keedumunad ja suur kirjutuslaud, mida ka parema tahtmise juures ei oleks võimalik autosse mahutada.

Keedumunamüüja Volta jõeäärses rannas

Ringiliikumiseks saab kasutada Bolti, Uberit või tavataksot. Seda eelkõige seetõttu, et valdavalt kõnniteed puuduvad ja autoliiklus on väga tihe. Vahel jääb mulje, et suurem osa Ghana elanikest on taksojuhid. Enamus taksosõite jäävad kuskil 2 euro piiresse ja võtavad täiesti umbmäärase aja. Samuti võtab umbmäärase aja takso saabumine. Kui Eestis on äpi kaudu pilt selge, et takso saabub näiteks 5 minuti pärast, siis nii see ongi. Ghanas tähendab see aga seda, et 5 minuti jooksul hakkab keegi kuskilt liikuma ja taksojuht teeb veel tee peale jäävaid lisaotsasid, tühistab tellimuse või annab mingi nipiga oma tellimuse teisele juhile üle. Seda vaatemängu läbi äpi jälgida on väga vaatemänguline - alguses on naljakas, aga kui kuskile on kiire, siis hakkab õudne. Takso saabumine võib vahel võtta terve tunni ja kui juhilt pärida, mis nii kaua aega võttis, siis üldiselt kehitatakse õlgu ja ei saada aru, millest selline küsimus: "I'm here now."

Nutma ajav Uberisõit

Taksoautod on enamjaolt Saksamaalt saabunud ja Euroopas kasutuskõlbmatuks tunnistatud masinad, millel on neli ratast all ning üldjuhul käivituvad süütevõtmest. Muud tehnilisel ülevaatusel vajaminevad parameetrid ei ole olulised. Erinevaid vigu saab teibiga parandada ja kui istmed enamvähem põranda küljes püsivad, siis on juba okei.

Taksopark

Kokkulepped Ghanas üldjuhul ei kehti ja kellaaegadest kinni ei peeta. Täiesti OK on kohtumisele tund aega hiljaks jääda või hilinemisest teatamise asemel kohtumine tühistada, edasi lükata või telefonikõne ignoreerida. Asjaajamisel tuleb enda järele selliselt nõudlus tekitada, mis aitab teisel poolel raha teenida ja see on reegel, mida ei tohi unustada. Vastasel korral istud kohtumisel jälle üksinda.

Selliselt toimetades tuleb ühele kokkusaamise kellaajale kolm erinevat kohtumist planeerida, sest siis on suurem võimalus, et üks ikka kohale tuleb, teine hilineb tunni ja kolmas kaob ära. Näiteks nii juhtus maakleritega, kes pidid elamispindasid tutvustama: üks kaotas korterivõtmed ära, teine teatas, et midagi tuli vahele ja kolmas haihtus.

Täna siis selline kokkuvõte. Aga toimetamine käib edasi ja järgmistel kordadel ehk räägin täpsemalt, mida ma siis ikkagi Aafrikas teen. Midagi lubama ei hakka muidugi.

Mast Munder

Kui nüüd kõik loogiliselt ära seletada, siis tuleks see postitus kirjutamata jätta, sest järgnev ei ole absoluutselt loogiline. Ma käisin päris Aafrikas. Mitte kuskil Egiptuses ega Marokos, vaid kaugel Musta Mandri läänekaldal Ghanas. Jaa, küsisin endalt seal olles korduvalt, mida ma siin teen.

Asi sai alguse sellest, et ühel suvekuu päeval sain päris kaootilise pakkumise ja loomulikult võtsin selle hästi minimaalse info põhjal vastu. Läheks kuulaks maad ja vaataks, mida ja kas üldse seal teha annab. Täpselt mulle! Ghana on üks Aafrika eesrindlikumaid riike, mitte kuritegevuse ega korruptsiooni, vaid arengu poolest. Top 3 kindlasti.

Ghanasse pääsemiseks on tarvis viisat ning selleks on kaks võimalust: teha see mõnes välissaatkonnas või osta piirilt. Kuna väljalennuni oli rohkem kui kalendrikuu aega, siis taotlesin seda Berliinis asuvast Ghana saatkonnast ja sealt hakkas minu mõistmine Aafrika eliitriigi asjaajamisest pihta. Ma saan aru, et Eestis on mõned teenused muutunud väga kiireks ja see on meid kohati ära hellitanud ning seda ei peaks eeldama teiselt riikidelt. Nimelt kiirkorras tehtud Eesti pass väljastati mulle vähem kui 4 tunniga. Sain vastavasisulise e-maili ja helistasin Politsei- ja Piirivalveametisse, et neid korrale kutsuda. Miks nad saadavad eksitavaid kirju juba sama päeva lõunal, kui ma alles hommikul andsin taotluse sisse? Kõne lõpetasin vabandades ja läksin jaoskonda passile järele.

Uhke!

Järgnes viisataotluse dokumentide täitmine ja luban, et enam kunagi nii ma ei tee. Eeltaotletud viisa eelis on see, et seda saab taotleda pikemaks perioodiks kui üks kuu. Sellel on aga üks väikene miinus - koos avalduse, passipiltide, riigilõivu tasumise kinnituse ja muude kuseproovidega tuleb neile postiga saata ka pass. Mõeldud-tehtud või siis pigem mõeldamatult tehtud: dokud ümbrikusse, keelega üle liimi, ümbrik kinni ja kriiksuv poskastiluuk lehvitas mulle "tsau", kui väärtuslik ümbrik postkasti põhja kolksatas.

Kui ma teadnuks, et oma passi näen alles kahe kuu pärast, oleksin ma kasvõi keelega selle ümbriku sealt postkasti põhjast välja koukinud. Seda suurem oli aga muidugi rõõm, pärast neid kuid, oma punast reisivihikut käes hoida. Igatahes saatkonna kodulehelt sai jälgida, et viisa väljastati mulle vähem, kui kahe nädalaga ja sellele järgnes täielik vaikus. Veebilehel on mõned e-maili aadressid ja telefoninumbrid, millele saab enda närvide ärriamiseks kirjutada ja helistada. Mitte ükski neist ei vasta ega reageeri ja kui vastab, siis automaatvastajaga ning kõne katkeb.

Olin päris kannatlik ja kirjutasin-joonistasin aeg-ajalt Ghana teistesse saatkondadesse, välisministeerimisse ja ka Eesti aukonsulile. Viimane oli ainuke, kes mu kirjale vastas ja seepeale tekkis mul juba hirm, et tegemist on mingisuguse kahtlase tüübiga.

Igatahes olin valmis Berliini lendama, et oma pass sealt saatkonnast ära tuua, kuid viskasin igaks juhuks Google otsingusse selle asutuse nime, et näha, mida rahvas sellest organisatsioonist arvab. Lend jäi ära, sest seda trikki olid juba mitmed proovinud ja kui värav on lukus ning keegi uksekella peale ei reageeri, siis Karen Drambjani kombel riigiasutusse tungida ei ole mõtet.

August 2011

Läbi suure ringi ja arusaamatu lisatasu eest sain ühendust Ghana suursaadikuga Berliinis, kes teadis mind eesnimepidi ja teatas uhkelt, et pass on juba poolteist kuud seal laua peal vedelenud, kuid neil on seal reeglid. Sellised reeglid, et nad ei võta riski. Ja riski ei võta nad sellepärast, et see ei tasu ära. Tahtsin vahele segada ja uurida, et kas nad ei riski tööd teha, sest muidu antakse juurde ja siis võivad lõunauinakud 5-tunnilisteks kahaneda. Kuid tegelikult jäigi mulle arusaamatuks, mis riskist ta rääkis. Väidetavalt saavad nad Saksamaa siseselt posti teel dokumendid kohale toimetada, kuid Euroola Liidu siseselt mitte. Ma arvan, et ta ei olnud Euroopa Liidu olemasolust lihtsalt teadlik.

Kuidas siis pass kätte saada, kui on teada, et järgmisele kõnele ei pruugi need süüdimatud vastata? Esitasin DHL'le dokumendikulleri teenuse tellimuse. See on teenus, mis tähendab siis seda, et kuller läheb võtab mu passi sealt saatkonnast ära ja kahe tööpäeva jooksul toob mulle koduuksele. Tellimus esitatud-kinnitatud, heliseb mu telefon ja DHL'i esindaja teatab mulle nukral toonil, et tegemist on väga keerulise tellimusega, sest nad püüavad sealt saatkonnast juba pikemat aega erinevaid dokumente kulleriga kätte saada, kuid, oh üllatust, värav on lukus ja keegi ei vasta telefonidele. Teatasin neile uhkelt Ghana suuršamaani telefoninumbri ja järgmisel päeval oli mu pass kulleri taskus ning DHL'i aktsia tõusuteel.

Kuna viisa oli taotletud ja väljastatud kuueks kuuks ning Ghana saatkonna rangete reeglite tõttu koitas pass pikalt Berliinis, siis need poolteist kuud olid viisa kehtivusest juba lõbusasti maha tiksunud ning järele oli jäänud 4,5 kuud. Ooo, mu kallis imedemaa, siit ma tulen!

To be la'continued...

Rilleputs

Kui midagi uut teha, siis teha ikka kapitaalselt tagurpidi ja teises võtmes. Tavaline jooksuvõistlus mööda asfaltkattega linnatänavaid kõlab juba päris igavalt. Suvel leidub selliseid lippamisi absoluutselt igal nädalavahetusel ja alati püüab iga korraldaja näida väga erilisena - küta ümber järve või sörgi läbi raekoja.

Aga kui asju ikka päris teistmoodi teha ja vinti peale keerata, siis tuleb vaadata Suusahullude ööjooksumaratoni poole. Kuidas tundub maastikujooks novembri alguses? Ilm on sel ajal väga stabiilne: võib sadada lund, lörtsi, vihma, jäidet või olla pilves, selge, pilves selgimistega, puhuda muutliku suunaga tuul, samas võib tuul olla iiliti tugev jne. Õhutemperatuur võib kiikuda 30C ulatuses, nagu ka Jaanipäeval. Seega riietuse valikusse jääb kõik, mis spordipoodides üldse saadaval on - ujumispükstest talvejopedeni.

Moonakott. Foto: Ragnar Loova

Jooks toimus Käärikul, Kekkose raja 14 kilomeetrisel ringil ja osaleda oli võimalik kolmel erineval distantsil: 14, 28 ja 42 km. Vatavalt siis üks, kaks või kolm ringi. Pärast 21 km Tartu linnamaratoni ilma suuremate traumadeta läbimist, tundus 14 km nagu tagasiminek ja registreerisin ennast 28 km distantisle. Ei ole hullu midagi, ega need künkad ju midagi ei muuda. Mäest üles lähen aeglasemalt, aga alla jooksen ikka oluliselt kiiremini. Nii ma vähemalt mõtlesin.

Käärikule jõudes tervitasid korraldajad kõiki osalejaid isiklikult, justkui oleks vanaemale külla sõitnud. Finišeerudes selgus, et toidulaua poolest see peaaegu nii oligi. Justkui pohmellist, kuid siiski pingutusest värisevate kätega tõstsin endale väga erinevatest termospottidest jõululõunat meenuva portsu toitu ette.

Aga, et mitte sündmustest ette rutata, läheme kõigepealt stardikoridori, mis oli minu saabumise ajaks avatud ja rahvast võrdlemisi täis. Osadel pealambid juba põlesid, enamusel siiski mitte. Põlesid ilmselt neil, kes soovisid silmsidet vältida, sest teist korda korraliku pealambi tuld vaadata ei taha. Ma ei tea, kui palju inimesi tänaseks veel metsas on, aga lõpuprotokollist selgub, et lõpetajaid oli 256, kellele lisanduvad mõned koerad.

Vahetult enne starti. Foto: Ragnar Loova

Kell oli kohe saamas 5 õhtul ja saabunud oli vihmapilv koos pimedusega. Pole hullu, jooksu ajal ongi jahutus hea. Nii ma jälle mõtlesin. Stardirivi esimesest reast viibati, et seal ruumi on ja mina, kui Ghana rahvusmeeskonna esindaja, pean ikka sealset lippu kõrgel hoidma. Pealambid hõõguma ja käis stardipauk ning lidusime teise suusahulluga kuskil 30 meetrit sprinditempos, mis küll kokkuvõttes midagi ei andnud, kuid hea tunne oli mõni sekund võistlust juhtida. Edasi läks allamäge. Tähendab, et rada läks allamäge, muidu oli kõik korras ja kontrolli all - vähemalt esimesel ringil. Tempo oli selline, et vajadusel sai rääkida ja nõmedaid nalju teha.

Esimesel kilomeetril õnnestus jalad kuivad hoida ja aivar-pilve-baleriinina üle lompide ning mülgaste hüpata, kuni maandusin lombi taga olevasse lompi. Püüdsin küll 3-sekundi reegli järgi juhinduda ja kargasin sealt murdosa sekundi jooksul välja ning maandusin teise jalaga mülkasse ning tulemuseks olid märjad ja porised jooksusussid. Millegipärast jätkasin ma loikude vahel hüplemisega, kuigi midagi enam päästa ei olnud. Esimene ring möödus valutult, Harimäel sai toitlustuspunktist süüa-juua ja kiitust tubli pingutuse eest. Edasi läks suht ladusalt, vihma muudkui sadas, tuul puhus ja esimene ring sai läbitud alla pooleteise tunni. Toidupaus venis 5-minutiliseks ja aeg oli ennast jälle liigutama hakata.

Harimäe toitlustuspunkti cheerleaderid. Foto: Ragnar Loova

Vihm oli vahepeal korraliku töö ära teinud ja esimesest kurviga laskumisest alla joostes kaldusin kurvist otse välja, et kukkumist vältida. Oli selge, et tuleb "lõbus" ring. Jalgade lirtsudes jooksin tõusvas tempos umbes 6 km, kuni tõusud hakkasid allamäge minema... Tempo langes ja pulss tõusis.
Rada oli vihma ja võistlejate tallumise tulemusel täielikult muutunud ning allamäge joostes meenutasin ma pigem ärevushäiretega liiklusreguleerijat. Tasakaalu taastamiseks tuli vahel üks jalg taeva poole sirutada ja sõrmedega mülkast olematut tuge otsida ja seda kõike väga äkiliste liigutustega. Sellest tulenevalt oli energiakulu meeletu ja viimased 8 km täielik piin. Harimäe toitlustuspunktis teatasid klubikaaslased, et olen meeletult tubli. See tegi muidugi meele rõõmsaks, sest ma loodan, et nad ütlesid seda ainult mulle. Järgnevad 100 meetrit läksid seetõttu lõbusamalt, kuid jalad libisesid muda peal igasse ilmakaarde, vihm ja tuul jätkasid vastu nägu peksmist ning kaua sa ikka orkaaniga Olav Ehala Päikeseratast laulad. Tempot hoidsin pulsikella, mitte enesetunde järgi, sest jalad olid nagu valutavad tammepakud ning nendega oli koostöö sama sujuv nagu Eesti ja Vene ajaloolastel omavahel. Vahepeal oli nii raske, et hakkasin hallukaid nägema. Näiteks nägin jalgratast käe kõrval lükkavat Jaanus Teppanit, kes rajal lihtsalt vastu jalutas.

Hoolimata loendamatutest libastumistest ja kukkumiskatsetest, tulin tervete hüppeliigeste ja mudavaba püksipersega lõpuni. Botased meenutasid välimuselt küll rohkem vanaisa sõnnikuviskamise kalosse kui spordijalanõusid, aga see lisab mälestusele ainult vürtsi. Finišis ootasid läbikülmunud kohtunikud, soe söök ja kuum saun. Teeme siis järgmine kord jälle, sest järgmisel aastal on teistsugust ilma oodata. Korraldustiimile suur suur tänu! Kummardama ei hakka, sest nii võib nägupidi mutta libiseda.

Sügisene jalutuskäik

Ahoi, tugitoolispordisõbrad! Nüüd on Facebook veid maha rahunenud ja kõik mitutuhat inimest oma Tartu Linnamaratoni pildid ära näidanud ning kord minu käes. Kõigepealt siis sellest, et nagu eelmises loos rääkisin, jäi aerutamismaratonil jalgadesse nii palju jaksu veel sisse, et see tuli kuskile ära paigutada. Ning nagu tellitult pakuti meililistis Tartu Linnamaratoni 21 km distantsi stardinumbrit. Tundus, et selle distantsiga saab jalad pasteediks joosta küll ja haarasin võimalusest.

Sain ühe stardinumbri, kuid tegelikult oleks neid kaks vaja olnud. Ma väga loodan, et keegi mulle nüüd kiirabi ei kutsu ja psühiaatriahaiglasse hospitaliseerida ei lase, kui ma räägin sellest häälest peas, kes lakkamatult möliseb. Teate küll seda, kes kõike analüüsib, annab hinnanguid ja otsustamisel kaasa aitab? Või ei tea? Mul tekkis nüüd veidi mure.

Igatahes see hääl on tihtipeale suureks abiliseks, kuid kui asi läheb sporditegemisse, siis muutub ta täielikuks mölakaks ja hakkab allaandmisest rääkima. Tollele tüübile kahjuks stardimaterjale ei väljastatud ja ma ei ole kindel, miks. Kas tegemist oli haiglasliku sooviga või kardeti, et tal läheb rajal liiga kaua aega ja keegi ei viitsi teda ära oodata? Ma usun, et selle tüübi juhendamisel ei oleks ma tänaseks veel finišeerunud.

Toidulaud enne, joostes ja pärast jooksu.

Et vestlust häälega minu peas 21 km jooksul paremini teieni tuua, siis panen sellele hääletüübile nimeks Mustik. Kuradi lehm selline!

Enne starti oli meeleolu täitsa hea, ilm ilus ja temperatuur kuskil 2C. Soojendusdress maha, väike iluvõimlemine, paar selfit ja mina olin valmis. Mustik ei olnud: "21 km. Oi oi oi, seda peab küll ikka rahulikult võtma. Sa pole sel aastal nii pikalt järjest jooksnudki ju!?" Liikusin stardikoridori, kui stardini oli aega kuskil 15 minutit. Mustik uuris veel, kas soojendus oli ikka piisav ja märkis, et venitusharjutused jäid kuidagi lahjaks. See pidavat jooksmise ajal kurjalt kätte tasuma.

Möödus 15 minutit ja käis stardipauk. Esimesel kilomeetril jooksis rahvamass üsna ühtlases tempos ning kell näitas kilomeetri läbimise ajaks 5:09. Olin enne starti mõelnud, et see võiks ikka rohkem, kui 5:30 olla. "Kas sa ise ka usud, et sellise tempoga sa järgmised kilomeetrid vastu pead? Lõpuni selliselt küll ei jõua. Paari kurvi pärast saad "haamri" ja istud kõnniteekivile maha," ütles Mustik. Mõne aja möödudes püüdis mind kinni trennikaaslane Irmen, kes oli ilmselt korraldajate poolt saadetud saboteerija, sest ta tahtis rääkida, kui ilus on ilm ja tore on joosta. Suutsin kahe hingetõmbega moodustatud lühilausetega vastata.

Jalg jala ette, tempot alla laskmata ja pumbalööke 160 peal hoides, kummitas kõrvus Jan Uuspõllu lugu "Kurat me jääme hiljaks." Ja tõepoolest finišisse hiljaks jääda ei tohi. Endale seatud kontrollaeg on 1 h ja 59 minutit. Mustik muudkui lämises midagi ja see oli päris tüütu. Näiteks olid rajal puudelt langenud lehed ja need võisid libedad olla ning kujutasid endas vigastusohtu. Kuskil 10. kilomeetril tõmbasin endale ühe geeli sisse ja rikkusin hingamise rütmi, mistõttu hakkas rinnus kõvasti pistma. "Noonii, infarkti saad. Kas keha läheb juba külmaks ka ja kell enam pulssi ei näita?," uuris Mustik. Kannatasin rõvedat pistmist kuskil 2 km, igal hingetõmbel oli valus torge rinnus, aga tempo ei tohtinud kannatada, sest hiljaks jääda lihtsalt ei saa.

Sinka-vonka, väikesed tõusumütsakad vaheldusid langustega ja lõpuni oli jäänud veidi üle 6 km. Olin just Tartu Ülikooli Spordihoone kõrvale jõudnud, kui hakkas rõvedalt raske ja Mustiku möla tundus jälle loogiline. Pump lõi üle 160 korra minutis ja jalad muutusid süldiks. Õnneks oli kohe joogipunkt, kus ma tegin umbes samasuguse viinaviskamise liigutuse, nagu Onu Heino jõululauas ja lonksasin vett. Tundus, et see läks otse soontesse ja Mustik võis nüüd oma jutuga taas põrgusse kerida.

Oli raske, kuid mitte midagi hullu. Tuldud tee oli piisavalt pikk, et viimast lõppu tempokalt edasi suruda. Vasak-parem-vasak-parem, heia-heia-heia ja natuke veel kannatust, et nautida seda suurepärast ja romantilist tõusu Toomemäele. Kummalisel kombel hakkasid paljud sellel tõusul kõndima, kuid see ei tundunud küll enam see koht, kus jalga sirgu lükata. Tõusu lõpus oli kisakoor, kes oma kellade, vilede ja kõva häälega tõelist ergutust pakkusid. Nüüd veel väikesed kaared ja paunad Toomemäel ning finišisse on tee ainult allamäge, nagu eluski.

500 meetrit enne lõppu proovisin, kas tempot tõsta ka annab. Andiski. Muudkui keera peale ja ei midagi. Inimesed tulevad selg ees vastu ja rada lõppeb otsa. Lõpuaeg 1 tund 46 minutit ja 48 kopikat. Poolmaratoni esimene osalemiskord tähendas seega isiklikku rekordit ja kirjeldamatult head enesetunnet. Järgmisel korral vaatame, mis Mustikul pikemal distantsil öelda on.

Kiilujälg

Sügis on saabunud oma pastelsete soojade toonidega, linnud moodustavad taevakaare all lennates kolmnurkseid kujundeid, ilmad on muutunud jahedaks ja pimedaks ning tuju on sitt, nagu Varro Vooglaiul. Teda ei kutsuta mitte kuhugi. Kutse saamiseks peab ta ise ürituse korraldama.

Minul läheb hoopis paremini. Mind kutsuti aerutamisvõistlusele Kiilujälg. Tegemist on 30 km pikkuse kühveldamise mõõduvõtuga, kus tuleb Pirita jõel 15 km üles- ja tuldud teed allavoolu tagasi sõita. Lisaks kõigele pakkus korraldaja mulle ka oma isiklikku kahekohalist süsta, millega on erinevatel võistlustel korralikke tulemusi saavutatud. Tundus nagu kutse punase vaiba üritusele. Vaibale on mind korduvalt ka varem kutsutud aga enamasti jäävad need kutsed põhikooli aega ning need olid eranditult kõik suunaga direktori kabinetti. Vaipa seal kabinetis tegelikult ei olnud ja häid diile mitte kunagi ei pakutud. Oli vaid pastakas ja paber seletuskirja jaoks.

Aga, nagu ikka, eesootavast sõidust ei osanud ma midagi eeldada. Meenub, et olen varem ühel korral süsta laadse tootega Uus-Meremaa järvel aerutanud, kuid tol korral oli tegemist pigem turisti meelelahutusega, nüüd spordivõistlusega. Ei teadnud isegi aimata, kas selle distantsi läbimiseks kulub 3h või 10h. Usun, et seitse tundi siia-sinna on piisavalt täpne vahemik.

Kuna minu kasutusse antud süstas oli kaks istekohta, siis oli vaja kedagi, kes terve selle päeva nõmedaid nalju jaksab kuulata. Kus häda kõige suurem, seal Suusahullude klubi meililist kõige lähem. Kulus umbes tund, kui isegi ilma füüsilise survestamiseta oli Laura nõus mu paadikaaslaseks tulema. Minu õnneks oli ta süstaga varem sõitnud ning seda isegi tüürinud. Sain kogu paadijuhtimise enda õlult temale veeretada ning minu rolliks oli paadis toore loomajõuga aerule lihtsalt tööd anda.

Nagu tippsportlased ei tavatse öelda: nädalavahetuse võistluseks on mõistlik juba nädala alguses valmistuma hakata. Aga kuidas valmistuda võistluseks ilma võistlusvarustuseta? Loomulikult tulevad appi murdmaasuusatamise paaristõuked rullsuuskadel. Need on igal alal väga kasulikud. Usun, et isegi baleriinid ja kabetajad teevad paaristõukeid, aga ilmselt mitte rullsuuskadel.

Käes oli ilus laupäeva hommik ja olime oma kondid Vaskjala veehoidlasse starti vedanud, kus lähte andmiseni oli saabumise hetkeks aega 45 minutit. Nagu laulab triatleet Tanel Padar: "Suusahullud hommikuil teevad kümme kükki," siis umbes sellise soojendusvõimlemisega ma piirdusingi. Ei ole mõtet ennast soojendusega läbi ka küpsetada, sest pärast ei jaksa rajal enam midagi teha.

Viimased hetked, enne kui konkurendid silmist kadusid

Ühisstart õnnestus suurepäraselt. 22 võistleja seas haarasime kohe 20. koha ning asusime seda positsiooni kaitstes kaldast-kaldasse manööverdamistehnikaga ülesvoolu liikuma. Kiirendused vaheldusid hädapidurdustega, kreen vasakult küljelt paremale. Päris ausalt ei teinud me seda selleks, et kahte viimast võistlejat enda selja taga hoida, vaid koostöö tiimi ja paadi vahel lihtsalt ei sujunud. Ühtlasi polnud mul aerutamistehnikast aimugi. Tean vaid seda, et aeru laba tuleb aeg-ajalt vette kasta. Distantsi lõpuks saime süstaga aga juba päris hästi läbi.

Sõit ülesvoolu kulges selliselt, et konkurendid kaugenesid nagu Tallinna linnavalitsus Eesti õigussüsteemist ning 10. kilomeetril oli vahe kõrgema kohaga 9 ja oma paadiklassi 2. kohaga juba 17 minutit. "Eks naudime siis ilusat sügisilma ja ega me siia võistlema ei tulnud," valetasin ma kõva häälega. Mingisugune rütm aga hakkas tekkima ning paat püsis ninaga juba enam-vähem õiges sõidusuunas. See kõik tingis selle, et poole distantsi peale olime oma paadiklassi 2. kohale kaotamas vaid 6 minutit. Sellest hetkest tegin ma ühtlasi rohkem käte, kui lõugadega tööd ja mingisugusest matkamisest enam ei rääkinud. Paat number 69 sõitis tõusvas tempos ja 21. kilomeetriks oli vahe vähenenud 3 minutile ning lõpuni oli 9km kannatamist. Õlad ja käed olid selleks ajaks täiesti läbi ja proovisin rohkem näolihastega töötada.

Tundub, et asi toimis, sest püüdsime 7,5 km enne finišit konkurentide paadi kinni ning kühveldasime neist mööda. Sealt alates ma üle õla enam vaadata ei julgenud, sest olin täiesti kindel, et kohe sõidetakse meist uuesti mööda, ning paadiklassi hõbemedal tõmmatakse käest ära, nagu suitsupakk lapselt.

Hambad ristis, ikka vasak-parem-vasak-parem finiši poole. Võrreldes murdmaasuusatamisega, on aerutamisest tulenev väsimus päris kummaline. Kui suusadistantsi lõpuks on kõik lihased täiesti läbi ning edasi liikumisekt tuleb kasutusele võtta siseorganid - kops viia üle maksa ja hing täis teha - siis aerutamise vale tehnika puhul on õlgadest allapoole kõik lihased praktiliselt koormuseta ning jalgades on piisavalt rammu, et paadist välja ronides ühe jalahoobiga näiteks kohtunike telk ümber lüüa.

Igatahes hambad jäid sõidu lõpuni risti, plommid suhu ja põhikonkurendid seljataha. Lõpujoone ületasime 4-minutilise edumaaga ning kirja saime aja 4 tundi ja 8 minutit. Hoolimata sellest, et võistluse üldvõitjad olid finišis olnud juba üle tunni, oli enesetunne ülihea ning kokatädi valmistatud toit maitses eriti hästi. Järgmisel aastal siis kordussaade.

Meet Ketut!

Saage tuttavaks, see on minu Indoneesia kõige parem sõber Pak Ketut. Pak tähendab kohalikus keeles härra, seega minu jaoks lihtsalt Ketut. Teie jaoks Pak Ketut. Kui ma saabudes lennujaama turvakontrolle läbisin, saatis ta mulle selle pildi, et ma ta ära tunneksin, kui oma pagasiga välja jalutan. Selle pildi peale ma ehmatasin ja mõtlesin, et tegemist on mingi tõsise retsidivistiga, kes hakkab kohe reegleid paika panema. Lennujaamast välja astudes oli A4 suuruste nimesiltidega ootajaid ligi sada ja esmapilgul kõik täpselt sama nägu. Oma nime ma selle massi seest tuvastada ei suutnud ning vastasin Ketutile samaga.

"Back off!"

Ketut on müstiline mees. Täielik gängster, kohalik lõvi, tegija ja ettevõtja. Üürisin temalt elamispinda ja rollerit ning jäin kõigega väga rahule. Kui keegi plaanib Indoneesiat külastada, siis võin ta kontakte jagada. Ta teab kõike ja temalt saab kõike, kindlasti ka Stimoroli nätsu. Ma olen üsna kindel, et ta teab isegi seda, millal Putin erru läheb.

Indoneesia elu võrreldes Euroopaga erinevad üksteisest nagu EKRE maailmavaade ja reaalsus. Seal saab näha igasuguseid veidrusi. Näiteks võib kohata liiklusreguleerijat, kellel on vile ja sigaret korraga suus või rolleriga sõitvat õhupallimüüjat, kellel on seljas kuue meetri kõrgune läbipaistev kilekott, mis on täispuhutud õhupalle täis.

Elu käib! Ei läinud mul nädalatki, kui puutusin kokku sealse maffiaga, seda kõige ametlikumas ja selgemas tähenduses. Kohalikus keeles on nende nimi polisi ning nad sõidavad ringi vilkuritega autodega ja tülitavad turiste.

Käisin Bali ilusaid loodusvaateid nautimas ja hiljem sõitsin väga tihedas liikluses rolleriga kodu poole, kui ühtäkki olid teeservad täis kollastes helkurvestides relvadoktoreid, kes andsid ainult aarialastele kätega märku, et tuleb peatuda. Liigutused meenutasid midagi sellist nagu tahaks ühe käega lendu tõusta ja teise käega end maa alla lehvitada. Kuna liiklus oli tihe, siis oli mul võimalus ka selles massis lihtsalt gaas põhja keerata ja jalga lasta, sest sellisesse rahvahulka saaks ära kaduda nagu Hispaania hävitaja rakett Eesti metsadesse. Aga eks natuke oli hirm ka ja loomulikult tekitas kogu olukord põnevust.

Järgnev situatsioon oli nii segane, et seda on väga raske kirja panna, kuid teen proovi. Umbes kaheksa mundrikandjat andis neljarealisel teel eranditult ainult valgenahalistele inimestele peatumismärguandeid, mille peale ka mina teeserva pidama jäin. Kuid sattusin just selle seltskonna sappa, kelle peal olid ametnikud juba oma sugukire rahuldamise lõpetanud ning neid suunati ühe lontrusest kollavesti poolt liiklusesse tagasi. Andsin ka siis rollerile piitsa ja ega see lontrus poleks midagi aru saanud aga seljataga hakkas hirmus kisa pihta, mille peale jäin ikka seisma.

Kuna neid oli seal terve sülem, siis ei saanud nad ise ka aru, kes kellega tegeleb ja kes on juba seemendatud. Esimene mundrikandja tuli minu juurde ja küsis, kas mind on juba kontrollitud. Vastasin: "Jaa!" Seepeale küsis ta, kui palju ma maksin, mille peale sain aru, et siin on kehtestatud mingi tariif, mida kõigi peal rakendatakse. Vastusega eksida ei saanud, kuid midagi pidi vastama, seega ütlesin, et ei maksnud, sest kõik dokumendid on korras. See oli muidugi absoluutselt vale vastus, mille peale tahtis ta näha mu rahvusvahelisi juhilube. Ulatasin talle enda Eesti ja Austraalia juhiload ning hiljem rolleri dokumendid. Kuna ma olin neist kõikidest vähemalt pea jagu pikem, siis seisin talle ebameeldivalt lähedale.

Seepeale hakkasid need dokumendid liikuma käest kätte, sest neile käis jubedalt närvidele, et nad minuga pea kuklas rääkima pidid. Mina muudkui küsisin küsimusi ja astusin ühe mundrikandja juurest teise juurde. Asi muutus juba täiesti naeruväärseks, sest dokumendid olid juba vähemalt kuuenda ametniku käes ja sellele üritas punkti panna üks vuntsidega vormis terminaator, kes ütles mulle: "200" (selle all mõtles ta 200 000 Indoneesia ruupiat altkäemaksu, mis teeb veidi vähem kui 13 eurot). Loomulikult keeldusin sellist seltskonda rahaliselt toetamast, mispeale sain veel platsi peal jalutada ning uutele nägudele ülevalt alla vaadata.

Kogu see olukord oli kirjeldamatult jabur. Mingisugused sakslased lehvitasid 50-euroste kupüüridega, ameeriklased olid minestuse äärel, austraallased sõimasid ja ähvardasid, noored britid helistasid emale jne.

Viimaks juhatati mind autoplatsi tagumisse nurka, kus üks sinisärk kirjutas ametlikke trahve. Olin tulemusega rahul ja otsustasin pildistama hakata. See loomulikult mitte kellelegi ei meeldinud, mistõttu võeti mul telefon käest ja kustutati pildid ära. Põhjendusi ei jagatud, jagati vaid viimaseid hoiatusi. Kindlasti oleksin samamoodi jätkates Indoneesia arestimajas ööbimise näol kogemuse võrra rikkamaks saanud, kuid otsustasin sellest võimalusest mitte kinni haarata.

Indoneesia kinnipidamisasutus.

Pool tundi kestva inimtsirkuse ametlik pilet läks mulle maksma 16 eurot, mis laekus Indoneesia riigikassasse.

16-eurone tsirkusepilet.

Enne lõplikku lahkumist panin rolleri käima ja tegin loomulikult pilti ning põgenesin.

Voh?

#visitindonesia