Edasi minevikku

Ega siin muud ei ole juhtunudki, kui see, et ühel ilusal suvepäeval puutusid lennuki rattad vastu Eestimaa pinda. Pärast seda tuli üle elada mõnepäevane jetlag ja edasi läks tee pudelisse lauluga. Keskmine on hoitud päris kõrgel ja lipp veel kõrgemal. Eriti kõrgel lehvis Eesti lipp siis, kui Soome sõpradele külla sõitsime. Siin oleks õige jätkata jutumärkidega ja Juha Vuorineni Joomahullu päevaraamatust üks peatükk sõna-sõnalt maha kopeerida.

Sõit põhjanaabrite juurde algas päris eeposlikult, justkui läheks Soome sepa juurde mõõga järele. Kaasa võeti selline hunnik viina, et paari päevaga eestlase aastane keskmine absoluutne alkoholikogus ära juua. Korgid lendasid pudelitelt juba keskpäeval ning valget võeti laupäeva hilisõhtuni nii, nagu viimast korda saaks.


Üldiselt võtsime napsu sõbraga kahekesi, kuid räägitakse, et peopaigas oli veel inimesi olnud. Kõige enam meenutas meie käte töö Andrus Veerpalu vaheduva sammuga klassikatehnikat, erinevus oli vaid selles, et temal on enamjaolt käes suusakepid, meil aga viinapitsid. Kokkuvõttes võib öelda, et väga kihvt pidu oli, sest mitte midagi ei mäleta.

Vahepeal mängiti mingeid seltskonnamänge aga mul on siiani tunne, et ega keegi neist reeglitest väga aru ei saanud ning seetõttu igaüks improviseeris oma suva järgi. Lõpuks on oluline ikkagi tulemus.

Siin saabun Soomest tagasi. Miski pole enam endine. "Äiti haluisi, että minusta tulisi tuomari tai juristi, mutta minusta tuli juomari ja turisti!"

Kui vahepeal on tekkinud küsimus, miks enam postitusi ei tule, siis ma pole sellise auruga võimeline klaviatuurile pihta saama. Väga võimekad on inimesed, kes suudavad purjuspäi autorooli keerata. Ma nüüd tõmban pisut hinge ja annan juba üsna pea teada, mis edasi saab. Te olge ikka terved ja võtke minu eest ka!