Kitsad trussikud

Kuna ähvardused on muutunud juba karmiks ja solvangud isiklikuks, siis olen sunnitud oma tegudest kirjutama ning aru andma.

Mõtlesin pikalt, kust selle postitusega peale hakata aga usun, et algusest on ikka kõige õigem.

Mõtete mõlgutamine kestis juba pikalt ja stagnatsioon oli kestnud veel pikemalt. Kool lõpetatud ja seiklushimu rinnus vemmeldas. Võimalusi oli 2: Kanada ja Uus-Meremaa. Spontaanselt mõeldud-kaalutud otsustasime Uus-Meremaa kasuks. Aprilli alguses anti eestlastele järjekordsed 100 tööviisat, mis said 20 minutiga otsa. Mina ja Marju mahtusime mõlemad pagulaspaati.

Igatahes oli see 13. juuli kui astusime Rootsi kruiisilaevale. Mälestusi eelmisest kruiisist on vähe ja seega oli avastamisrõõmu palju. Sel korral turvameeskonna eskorti vaja ei läinud ja voodilinu tualetipotist pesumajja saata ei üritanud. Seega üsna rahulik kruiis.

Vanuritega laevas Bingot mängimas.


Seejärel tsuhh-tsuhh Arlanda lennujaama ja 11h lend Bangkokki, sealt kohe edasi 3h Singapuri. Lennujaamas veetsime kiired 15h. Siin võiks pikalt kirjutada vaipkatte mustritest ja kätekuivatuspaberist, kuid seda mõni teine kord. Tegu on korduvalt maailma parimaks lennujaamaks valitud jaamaga. See 15h möödus spa's, massažitoolides, mängutubades (Wii, PS), magamisalades, parkides jne. väga kiiresti, väga tasuta.

Singapuri lennujaam.


Sealt edasi Indoneesia, Bali, Denpasar, kus autojuht lennujaamas juba ootas ja meid liiklusesse viis. Kõhulihased olid pinges, nagu viiulikeeled kui sõit lahti läks. See liiklus seal on täiesti teine maailm. Kes Aasia linnades reisinud on, see teab, kuidas see käib. Valitseb ühest küljest täielik korralagedus, kuid kõik saavad hakkama. Tuhisetakse mööda tänavaid sealt, kus mahub. Rollerid kasutavad ka kõnniteid kui need olemas on. Üldiselt jalakäijaid ei ole. Jalgsi käimiseks ei ole lihtsalt ruumi. Valgusfoorid on seal niisama. Peateele keeratakse ette, kuid sujuvalt, stiilselt. Antakse enne signaali ja siis vaikselt hõljutakse liiklusmassi. Rollereid on seal meeletult palju. Ühe rolleri peal sõitev neljaliikmeline perekond ja koer on tavaline vaatepilt.

Sellise aparaadi päevarent on umbes 4 euri. Kütuseliiter maksab alla ühe euri.


Balil sai juba 8 päevaga Eesti "suvesooja" luudest ilusti välja.

Turistid on Balist korralikult üle sõitnud ja turistikeskused meenutavad oma kauplejatega Egiptust. Toitlustusasutusi on iga paarikümne meetri järel, õhus on põlenud rasva hõng, ruumi on vähe. Sellegipoolest on inimesed väga sõbralikud ja meeleolu kõigil hea.

Põgenesime Gili Trawangan saarele, nagu põgenikud. Selgus, et tegu on peosaarega.

 Gili saar on väike ja sellele tegime jalgratastega tiiru peale. Pildil jälitan kitse.

 Väike paus ja lõunatamine Gili põhjatipus.

Indoneesia peamine usk on islam, usklikest 87% on moslemid. Siin elab ka Aasia suurim moslemikogukond. Sel aastal lõppes ramadan 18. juulil ja loomulikult läks sel ööl korralikuks mürgliks. Pildil siis üks asjaosaline järgmisel päeval pärast pikka pidutsemist.

Kahjuks ei ole fotosüüdistusi surfamisest ja sukeldumisest aga suures plaanis said toimetused kirja.

Balilt lendasime edasi Sydneysse ja sealt kohe hops Auk-landi. Uus-Meremaal oleme alates 25. juulist. Super vägev on. Püüan lähipäevil uue postituse teha. Seniks poroporoaki pai!