Sea-kaater

Mina labidaga. Esiplaanil kajakad.


Vaadates pangakontol teostatud roima ja laastamistööd, saades mitmeid kirju ja joonistusi kodumaa võlausaldajatelt, tekkis tunne, et niimoodi ühiskonna kulul liugu lasta enam ei saa.

Hoidsin juba mõned päevad kõrvad püsti ja kuulasin, kuidas tööotsimine ja töö siin maal üldse välja näeb. Kõik korrutasid nagu ühest suust, et midagi ikka saab teha ja tööd siin jagub. See mõjus muidugi rahustavalt.

Mihklipäev koitis, alustasin luuret. Tööotsing algas sellega, et käisin läbi mõned agentuurid. Need on siis sellised ettevõtted, mis pakuvad lihttööd siit-sealt erinevatest ettevõtetest. Pakkimine, kauba laadimine, tassimine jne. Üldiselt tööd, mis on ajutised ja mille tegemiseks ei ole ettevõtetel mõistlik eraldi ametikohta luua. Ajude olemasolu ei ole neil tööotsadel oluline. Seega töökollektiiv on üldiselt eriti kirev või väga kirev.

Tegemist oli järjekorras 4. agentuuriga, kuhu ma sisse marssisin. Kohe küsiti: "What can I do for you?" Vastasin: "I have the same question." Sealt edasi läks juba lobaks ja kohe tehti pakkumine järgmiseks hommikuks kl 6. Iseenda õnnetuseks võtsin selle pakkumise vastu. Täitsin umbes kilo jagu pabereid, jätsin narkotesti jaoks sortsu topsi ja võtsin kaasa tööohutusvarustuse: terasninadega saapad, helkurvest ja kuulmiskaitse klapid. Paberilt lugesin aadressi ja ettevõtte nime - tegemist oli saekaatriga. Ametinimetus: sawmill labourer. See ei tõotanud head.

Järgmisel hommikul hüppasin kl 5 voodist välja. Plaanis oli teha kiire pesu, praadida mõni muna, juua kohvi ning teele asuda. Selle asemel lükkasin äratust maksimaalselt edasi, sain poolunes tuikudes hambad pestud, kukkusin seinakapile otsa ja tööle sõites magasin õige teeotsa maha. Sattusin rõõmsalt kiirteele ning põrutasin suvalisse ilmakaarde.

Johan Hill.

Jõudsin viisaka hilinemisega siiski saekaatrisse kohale. Kahjuks. Küürus 60-aastates kõhn härra tervitas mind viipega, nimeks Ted. See on ainuke nimi, mis mulle sealt meelde jäi. Vajalikud viisakused vahetatud, juhatas ta mu ühe noore tüübi juurde, kes nägi välja nagu Johan Hill. Tundus, et asi läheb lõbusaks. Paraku hakkas see Johaidii pikalt ja laialt tööst rääkima. Suure entusiasmiga näitas ta mulle rauast alust ja mingit puuseinas olevat luuki, kust hakkavad lauad välja tulema. Me pidime kahekesi need lauad alusele laduma ja siis lindiga kinni tõmbama. Mul oli kaks küsimust: kas see on kogu töö ja kas seda tuleb terve päev teha? Mõlemad vastused olid jaatavad. Tööpäev kestis 10h. 

Ma ei lugenud minuteid ega sekundeid, vaid sekundi kümnendikke. Pikka aega hoidsin end tagasi ja ei vaatanud kella. Ühel hetkel otsustasin seda siiski teha, kuna olime juba mitmeid tunde kõvasti tööd rüganud ja luugist laudu alusele ladunud. Möödunud oli tegelikult vaid 20 minutit.

Johaidii osutus sama heaks vestluskaaslaseks nagu sült jõululaual. Iga järgnev lause oli vastuolus eelnevalt öeldule jne. Üks tarkusetera jäi meelde: "You can't manipulate the steel but you can manipulate the wood." See käis laudade paigutamise kohta. Ma ei tea, miks või mille suhtes. Ta vaatas mulle silma ja lasi selle kuldse lause lendu. Kohendasin kuulmisklappe, lootes et sealt mitte ühtki heli enam läbi ei tuleks. Ta ise oli seal töötanud juba 2 nädalat ja tunuds, et tüüp on enda kutsumuse leidnud.

Hiljem hakkasin mõtlema, mida see tähendab, et ei suuda sellist tööd teha. Käed-jalad on terved, pea on otsas, mõlemad. Töö on ka olemas aga lihtsalt ei suuda. Mittesuutmise tunne seisneb siis selles, et kupli all on pidevalt mingi surin ja turjas sügeleb, samal ajal nagu keegi vajutaks pöialdega silmadele. Selline huvitav kompott aga hästi hapu ja puuviljadeta ning terve päev.

Öeldakse, et igas negatiivses asjas pidi ka midagi positiivset olema. See oli puidu lõhn aga see oli ka kõik.

Pilt saekaatri söögitoast, kus suurema näljatunde kustutas juba avanev vaatepilt: kapilingid, toolid, lauad. Igale poole vaadates leidis vihjeid, mida inimesed siin näiteks veebruaris sõid.

Söögitoas kehtisid omad reeglid, nagu vanglas. Kui lõunapausi ajal einestama läksin, võtsin suvalise laua taha istet, avasin oma moonakoti ja hakkasin vitsutama. Ühel hetkel teatas mulle üks töölistest: "You don't wanna sit there!" Esimese hooga mõtlesin, et raudselt istusin mingi rokase pingi peale ja tegin hüppe pingil edasi. Pingil ei olnud mitte midagi. Seepeale ütles teine tööline, et selle koha peal ei ole ka hea istuda. Küsisin, miks siis nii. "You'll see!" öeldi. Siis tabasin ära, et need peerud on seal aegade algusest peale töötanud ja igaühel on oma koht. Tegemist oli täiesi tavaliste pinkide ja laudadega, nagu õlletelgis, kõik ühte nägu. Igatahes ma sellest hoiatusest välja ei teinud ja jäin huviga ootama, mis saab. Kas tõesti tuleb keegi ja käseb mul sellelt kohalt ära minna? Sõin rahulikult, ootasin ja mõtlesin, et võikski einele ühe rüselusega väheke vürtsi lisada. Järjest enam töölisi vooris söögituppa, kõik võtsid vabadele kohtadele istet. Mitte midagi ei juhtunud. Jube vägev ragbimehe tunne oli. Ilmselt kandideerin All Blacks'i meeskonda ka.

Töötasin saekaatris 2 päeva, rohkem ei suutnud. Tunne oli nagu pärast lobotoomiat.

Kitsad trussikud

Kuna ähvardused on muutunud juba karmiks ja solvangud isiklikuks, siis olen sunnitud oma tegudest kirjutama ning aru andma.

Mõtlesin pikalt, kust selle postitusega peale hakata aga usun, et algusest on ikka kõige õigem.

Mõtete mõlgutamine kestis juba pikalt ja stagnatsioon oli kestnud veel pikemalt. Kool lõpetatud ja seiklushimu rinnus vemmeldas. Võimalusi oli 2: Kanada ja Uus-Meremaa. Spontaanselt mõeldud-kaalutud otsustasime Uus-Meremaa kasuks. Aprilli alguses anti eestlastele järjekordsed 100 tööviisat, mis said 20 minutiga otsa. Mina ja Marju mahtusime mõlemad pagulaspaati.

Igatahes oli see 13. juuli kui astusime Rootsi kruiisilaevale. Mälestusi eelmisest kruiisist on vähe ja seega oli avastamisrõõmu palju. Sel korral turvameeskonna eskorti vaja ei läinud ja voodilinu tualetipotist pesumajja saata ei üritanud. Seega üsna rahulik kruiis.

Vanuritega laevas Bingot mängimas.


Seejärel tsuhh-tsuhh Arlanda lennujaama ja 11h lend Bangkokki, sealt kohe edasi 3h Singapuri. Lennujaamas veetsime kiired 15h. Siin võiks pikalt kirjutada vaipkatte mustritest ja kätekuivatuspaberist, kuid seda mõni teine kord. Tegu on korduvalt maailma parimaks lennujaamaks valitud jaamaga. See 15h möödus spa's, massažitoolides, mängutubades (Wii, PS), magamisalades, parkides jne. väga kiiresti, väga tasuta.

Singapuri lennujaam.


Sealt edasi Indoneesia, Bali, Denpasar, kus autojuht lennujaamas juba ootas ja meid liiklusesse viis. Kõhulihased olid pinges, nagu viiulikeeled kui sõit lahti läks. See liiklus seal on täiesti teine maailm. Kes Aasia linnades reisinud on, see teab, kuidas see käib. Valitseb ühest küljest täielik korralagedus, kuid kõik saavad hakkama. Tuhisetakse mööda tänavaid sealt, kus mahub. Rollerid kasutavad ka kõnniteid kui need olemas on. Üldiselt jalakäijaid ei ole. Jalgsi käimiseks ei ole lihtsalt ruumi. Valgusfoorid on seal niisama. Peateele keeratakse ette, kuid sujuvalt, stiilselt. Antakse enne signaali ja siis vaikselt hõljutakse liiklusmassi. Rollereid on seal meeletult palju. Ühe rolleri peal sõitev neljaliikmeline perekond ja koer on tavaline vaatepilt.

Sellise aparaadi päevarent on umbes 4 euri. Kütuseliiter maksab alla ühe euri.


Balil sai juba 8 päevaga Eesti "suvesooja" luudest ilusti välja.

Turistid on Balist korralikult üle sõitnud ja turistikeskused meenutavad oma kauplejatega Egiptust. Toitlustusasutusi on iga paarikümne meetri järel, õhus on põlenud rasva hõng, ruumi on vähe. Sellegipoolest on inimesed väga sõbralikud ja meeleolu kõigil hea.

Põgenesime Gili Trawangan saarele, nagu põgenikud. Selgus, et tegu on peosaarega.

 Gili saar on väike ja sellele tegime jalgratastega tiiru peale. Pildil jälitan kitse.

 Väike paus ja lõunatamine Gili põhjatipus.

Indoneesia peamine usk on islam, usklikest 87% on moslemid. Siin elab ka Aasia suurim moslemikogukond. Sel aastal lõppes ramadan 18. juulil ja loomulikult läks sel ööl korralikuks mürgliks. Pildil siis üks asjaosaline järgmisel päeval pärast pikka pidutsemist.

Kahjuks ei ole fotosüüdistusi surfamisest ja sukeldumisest aga suures plaanis said toimetused kirja.

Balilt lendasime edasi Sydneysse ja sealt kohe hops Auk-landi. Uus-Meremaal oleme alates 25. juulist. Super vägev on. Püüan lähipäevil uue postituse teha. Seniks poroporoaki pai!