Seekord ei taha ma kiisust ei kutsust, Jukust ega nukkudest rääkida. Täna on teemaks jõulud ja jõulurahu.
Kõigepealt tuleb alustada sellest, et jõulud ei ole kaugeltki rahuaeg. Misasi on jõulurahu? Teeme silmad lahti ja vaatame kaugemale kui riigipiir. Rahulikke jõule, Ukraina rindejoon! Mõnusat pühademeeleolu, Süüria semud! Iisrael, Palestiina, Iraak, Kesk-Aafrika Vabariik jne. jne. Jõulurahust rääkides võime sama hästi päkapikke uskuda.
Aga, et pühad mööduksid ikka maailmameeleolus, tuleb see tunne ka koju tuua. Mis oleks siis veel ehedam kui mõne vana kirve väljakaevamine ja pidusööma ajal sae käimatõmbamine. Kõik tuleb letti laduda ja mitte midagi tagasi hoida. Nii saab minna uude aastasse suud puhtaks räägituna, kergema koormaga või üldse koormata. Samuti on see kasulik kehakaalule, sest tõenäoliselt lõppeb koosviibimine üsna kiiresti ja allesjäänud toitu ei taha keegi mitu päeva soojendada.
Kindlasti on lähikonnas või suguvõsas sel aastal toimunud mõni sündmus, mille kohta ei ole sa saanud arvamust avaldada. Seda põhjusel, et ei ole asjaosalisi kohanud või oled enda suu lihtsalt kinni hoidnud. Nüüd on sinu võimalus käes! Kui veel kahtled, võta mõnest kangemast pudelist 100g julgust. Nii hakkavad õiged mõtted pähe loksuma ja kaovad segavad faktorid, mis räägivad rahuajast ning meeldivast koosviibimisest.
Kui taldrikud on täis laetud, ole mõni hetk vagusi ja jälgi mängu. Tuleta meelde kellegi töökoha kaotus, kriitikat saanud maailmavaateline arvamusavaldus, konflikt või lihtsalt plekimõlkimine liikluses. Kui muud ei ole, siis avalda arvamust pagulasteemal. Jäta meelde, et oluline on sinu arvamus, mitte faktid.
Rünnakut alusta sõnadega: seda tahtsidki või (vajadusel lisa: oled nüüd rahul endaga või)? Sealt on lihtne edasi minna, sest tagasiteed enam ei ole. Teeksid ennast lihtsalt lolliks ja see süvendab kibestumust veelgi. Kui aga keegi peaks sinu jõulumeeleolu tekitamisse sekkuma, kasuta sõnu: sina ole üldse vait ja vaata mida sa ise... (siin meenuta mõnd vana kirvest või lapsepõlve ebaõnnestumist).
Konfliktsituatsiooni suhtes arvamust avaldades kuula ära ainult üks osapool, sest sul on sellest juba pilt selge ja ei ole tarvis teise poole arvamust. Vali pool ja alusta sildistamist. Kasuta sõnu: täielik mölakas, kuradi lits või mida iganes sülg suhu toob. Usu, sul hakkab kergem. Ära unusta vahepeal pitsi täita!
Tulemustest kirjutage mulle postkasti - kohatine anonüümsus garanteeritakse. Avalikustatakse vaid ees- ja perekonnanimi ning Facebook'i konto. Liblikuefekt avaldab parimad palad ning loosib välja kasutatud jalgratta. Selle, mis tänava ääres vedeles ja millest eelmises postituses juttu oli. Võitja peab jalgrattale ise järele tulema.
Maori Christmas!
PS! Pilte täna ei saa aga siin on teile üks video.
Friday, December 18, 2015
Saturday, December 5, 2015
Mõttetu lugemine
Panin just tööle oma klikivabriku. Usun, et sellelt postituselt saan kõige rohkem klikke. Aitäh sulle!
See siin on idee jalgrattavarastele. Autod, kaatrid, mootorrattad - need kõik võivad olla sinu. Sellel sildil ei ole lihtsalt piire. "Kui te saate aru, mida ma mõtlen", Savisaar 2015.
Ükskord toimus meil aiapidu. Selline pühapäevane häng. Hirmu tekitas vaid asjaolu, et mingil hetkel seati üles helipult, elektrikitarrid, kõlarid ja mikrofon, toodi jääkastidega õlut-veini. Autosid oli maja ees rokem kui inimesi. "Läheb festivaliks," mõtlesin. Pühapäeval! Koerad tulid ka kapist välja ja hakkasid üksteisega toimetama. Küll loomad juba teavad, millal viimnepäev käes on.
Tegelikult toimus aga väga kultuurne tiksumine. Grillisime, sõime ja jõime ning päikeseloojanguga oli plats puhas. Üldiselt on siin tavaline komme pärast tööpäeva baarist läbi minna ja paar õlut juua ning siis koju sõita.
Ise tegin!
Oleme nüüdseks Eestist ära olnud juba üle 4 kuu ja üha tihedamini küsitakse, kas koduigatsus ka peale kipub. Selle asjaga on nüüd selline lugu, et kuna ma 5 päeva nädalas teen sellist tööd, kus palju mõelda ei ole vaja, siis päeva peale auke kaevates tuleb ikka kopp ette, saab siiber, viskab üle ja ajab harja punaseks. Olen mõelnud, et sellest valikust võiks valida kõige rohkem kopa ette tuleku. Tuleks kohe nii ette, et ei saaks enam kaevata. Labidas käiks kolksudes vastu kopa linte ja kopajuht teeks selle töö ise ära. Aga see koduigatsus läheb ise õhtuti üle kui koju jõuan.
Kodu asub meil teises kohas, kuid ikka on piirkonnaks Tauranga ja Mount Maunganui. Võrdluseks võib tuua Tallinna ja Nõmme, vahet ei ole eriti. Pildil on vaade rõdult.
Selle pildiga siin on üks omamoodi lugu. Kohalik Kuldne Börs on siin nimega Trademe. Ainuke vahe on selles, et see täielikult toimib ja töötab. Selle portaali kaudu müüakse kõike. Põhimõtteliselt alates bfõõäää... no kõike müüakse. Mina ostsin sealt 23. oktoobril jalgratta kinnitusraami, mis käib auto pagasiluugi külge. Müük toimus oksjoni korras ja hinnaks kujunes 5 dollarit. Tänaseni olen ma seda raami näinud vaid pildi pealt, täpselt sama palju on müüja näinud minu raha.
Pärast oksjoni lõppu kontakteerusime ja leppisime kokku, et lähen sellele ise kahe nädala pärast järele, kuna ei olnud Whakatane linnas veel varem käinud. See asub siit 90 km. Enne väljasõitu võtsin veel müüjaga ühendust ja saime kokkuleppele, et tulen paari tunni jooksul läbi. Kohale jõudes avanes mulle pildil olev vaatepilt. Sinna aeda on võimalik siseneda vaid auto võtmete olemasolul või üle auto ronides. Kui geniaalne idee! Osta endale vana Ford Mondeo ja sul ei ole väravat vajagi!
See siin on idee jalgrattavarastele. Autod, kaatrid, mootorrattad - need kõik võivad olla sinu. Sellel sildil ei ole lihtsalt piire. "Kui te saate aru, mida ma mõtlen", Savisaar 2015.
Ükskord toimus meil aiapidu. Selline pühapäevane häng. Hirmu tekitas vaid asjaolu, et mingil hetkel seati üles helipult, elektrikitarrid, kõlarid ja mikrofon, toodi jääkastidega õlut-veini. Autosid oli maja ees rokem kui inimesi. "Läheb festivaliks," mõtlesin. Pühapäeval! Koerad tulid ka kapist välja ja hakkasid üksteisega toimetama. Küll loomad juba teavad, millal viimnepäev käes on.
Tegelikult toimus aga väga kultuurne tiksumine. Grillisime, sõime ja jõime ning päikeseloojanguga oli plats puhas. Üldiselt on siin tavaline komme pärast tööpäeva baarist läbi minna ja paar õlut juua ning siis koju sõita.
Ise tegin!
Oleme nüüdseks Eestist ära olnud juba üle 4 kuu ja üha tihedamini küsitakse, kas koduigatsus ka peale kipub. Selle asjaga on nüüd selline lugu, et kuna ma 5 päeva nädalas teen sellist tööd, kus palju mõelda ei ole vaja, siis päeva peale auke kaevates tuleb ikka kopp ette, saab siiber, viskab üle ja ajab harja punaseks. Olen mõelnud, et sellest valikust võiks valida kõige rohkem kopa ette tuleku. Tuleks kohe nii ette, et ei saaks enam kaevata. Labidas käiks kolksudes vastu kopa linte ja kopajuht teeks selle töö ise ära. Aga see koduigatsus läheb ise õhtuti üle kui koju jõuan.
Kodu asub meil teises kohas, kuid ikka on piirkonnaks Tauranga ja Mount Maunganui. Võrdluseks võib tuua Tallinna ja Nõmme, vahet ei ole eriti. Pildil on vaade rõdult.
Selle pildiga siin on üks omamoodi lugu. Kohalik Kuldne Börs on siin nimega Trademe. Ainuke vahe on selles, et see täielikult toimib ja töötab. Selle portaali kaudu müüakse kõike. Põhimõtteliselt alates bfõõäää... no kõike müüakse. Mina ostsin sealt 23. oktoobril jalgratta kinnitusraami, mis käib auto pagasiluugi külge. Müük toimus oksjoni korras ja hinnaks kujunes 5 dollarit. Tänaseni olen ma seda raami näinud vaid pildi pealt, täpselt sama palju on müüja näinud minu raha.
Pärast oksjoni lõppu kontakteerusime ja leppisime kokku, et lähen sellele ise kahe nädala pärast järele, kuna ei olnud Whakatane linnas veel varem käinud. See asub siit 90 km. Enne väljasõitu võtsin veel müüjaga ühendust ja saime kokkuleppele, et tulen paari tunni jooksul läbi. Kohale jõudes avanes mulle pildil olev vaatepilt. Sinna aeda on võimalik siseneda vaid auto võtmete olemasolul või üle auto ronides. Kui geniaalne idee! Osta endale vana Ford Mondeo ja sul ei ole väravat vajagi!
Saturday, October 24, 2015
Stabiilne ebastabiilsus
Kes nüüd tähelepanelikult vaadanud on, saab kohe aru,
et Andrus Kivirähk ja Mihkel Raud on minu Facebooki seinal kolamas käinud. Tegin 9. septembril pagulasteemalise postituse, mille peale Andrus mõttesse vajus ja 11. septembril oma lapsepõlvest artikli kirjutas. Nagu ka teleturus, ei ole see aga kõik - 13. oktoobril võttis riigikogu kõnetoolis sõna Mihkel, kes samuti minu sõnumit
kuulutas. Nii suurt kajastust ei ole minu sõnavõtt veel iialgi saanud.
Tegelikult ei ole ma lihtsalt mitte kunagi sõna võtnud.
Uus-Meremaad nimetatakse tihti ekstreemi kodumaaks. Ma ei
vaidle sellele üldse vastu, sest, kujutate ette, leidsin pargist 7-meetri
pikkuse liumäe! Ega ma pikalt ei mõelnud, vaid ronisin jalgade värina saatel ja
kramplikult käsipuust kinni hoides üles, justkui läheks Tehvandi suusahüppetorni.
Sööstlaskumist alustades pigistasin silmad kinni ja röökisin hirmust nii
kõvasti, et pargis elavad linnud hülgasid oma pesad. Pärast laskumist, kui kuvad püksid
olin jalga tõmmanud, jätkasime sõitu kodu poole. Liugu jääb meenutama
taskust väljakukkunud telefon, mis valis omale igaveseks taustapildiks
ämblikuvõrgu. Järgmise ekstreemsusena kavatsen mänguväljakul vedrukiike
proovida.
Koogitehases ma enam ei tööta. Leidsin, et olen juba
piisavalt käkke ja tainast kokku keeranud. Otsustasin hoopis hakata teistele
auke kaevama ja saingi haljastajana tööd. Teeme aiaprojekte:
kujundame, kaevame, rajame. Töö on küll päris raske aga palk on see-eest väike. PS. Pilt ei ole sellega mitte kuidagi seotud, kuid sellega ma tahan öelda, et anna mehele kala ja terve pere saab söönuks. Anna mehele õng ja ta joob terve nädalavahetuse.
Kodu on meil see koht, kus me argipäevadel elame.
Nädalavahetusel oleme mustlaste moodi autos elanud ja ringi reisinud. Koduks on
meil maja, mida jagame nelja peale: mina, Marju, Gina ja Oscar. Oscar on väga
lahe tüüp. Tööl ta ei käi, kuid sporti teeb korralikult. Sündinud Uus-Meremaal
ja oma olekult on ta ehtne kohalik. Üldiselt elab Gina kulul ja raha ei ole tal
kunagi olnud, kuid tundub, et see ei ole probleeme tekitanud. Vahel käime koos
rannas jooksmas või lebotame niisama diivanil.
Siin läheme Oscariga randa jooksma.
Saturday, September 19, 2015
Pagari labor
Tänan kõiki kirjutajaid ja joonistajaid ilusate soovide eest! Erilist tähelepanu tahan juhtida Kaagvere Erikooli tüdrukutele ja hoiatan, et selliste piltide saatmise eest võib siin palju probleeme tekkida.
Täiesti suvaline pilt lammastest. Lambist. Kõik keerasid pildistamise ajaks näod teisele poole, nagu ootaksid midagi...
Pole mõnda aega nüüd kirjutanud ja eks info on siit-sealt lekkinud, et olen taas maandunud pagaritöökotta. Koogitehasesse tainast segama ja pirukaid küpsetama. Siit ka põhjus, miks kirjutanud ei ole. Nimelt katseajal kihutatakse uus töötaja kaheks nädalaks otse ahjuruumi ning pajalappe sel perioodil kasutada ei saa. Proovi sa siis selliste krõbedate kätega veel blogipostitust kirjutada. Ega elu ei ole siin lill, nagu Eestis, et muudkui käid Delfi kommentaarimis räuskamas ja Facebooki seinale meediast kättesaadud rokka postitamas. Siin käib töö nagu Tai vanglas - esimestel nädalatel oled jalaraudadega.
Järgmisel nädalal peaks ametikõrgendust saama - väga suure mikrolaineahju operaatoriks. Eelmine töötaja jättis küpsetuse ajaks mikrolainekambri ukse lahti ja nii see ametikoht vabanes.
Praegu töötan mixing team'is ja olen see tüüp, kes tainast kokku keerab ning sinna sisse igasuguseid lõbusaid aineid segab. Osadel maitsetugevdajate pakenditel on silt "Toxic" ja hoiatus: "Do not swallow!" Ma ei tea ega taha ka teada, mismoodi neid kooke süüakse või kuidas need seedekulglasse jõuavad. Pildil on banaanimaitseline maitsetugevdaja. Väga rammus kraam ja soovitatav ainult edasijõudnutele. Enamus toodangust külmutatakse ja saadetakse konteineritega Austraaliasse. Head isu teile sinna!
Mainimata ja täiesti tähelepanuta on jäänud meie auto. Kohe esimesel nädalal ostsime '96. aasta Nissan Wingroad'i, hüüdnimega Wingman. Selle sinise välgu kapoti all tuksub 1,5-liitrine bensiinimootor, mis on läbinud 300 000 km ja tõenäoliselt kappab veel sama palju.
Siin veel üks perepilt.
Vanu, üle 20-aastase staažiga autosid liigub siin palju. Tehnilisele poolele pannakse suurt rõhku ja autod kestavad seetõttu väga pikalt. Masinast võetakse kõik välja ja alles siis ostetakse midagi uut. Ei ole oluline, et naabrimehel on suurem.
"Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes sa oled." Ehk siis on vastamata jäänud ka mõnedele küsimustele. Vaieldamatult kõige populaarsem küsimus minu sõpradelt on olnud: kui palju seal alkohol maksab ja mis summa ees ennast ATV'ks saab kammida? Kõige odavam karp õlut (330ml x 12 purki) maksab siin 9 euri, pudel viina alates 20 euri. Baaridest saab õlle ca 4,5 euriga. Avalikes kohtades on joomine keelatud, kuid kui pudel panna paberkotti, siis on OK. Napsu tarbimise tagajärjel parki uinumine maksab 170 euri.
Alates 20. eluaastast võib autorooli istuda 1 promillises (0,5 mg/l = 1 ‰) joobes. Alla 20-aastased võivad niisama sisse istuda. Võimalik, et eksin teisendusel, kuid seaduses on kirjas nii: 50 milligrams of alcohol for every 100ml of blood. Terviseks!
Täiesti suvaline pilt lammastest. Lambist. Kõik keerasid pildistamise ajaks näod teisele poole, nagu ootaksid midagi...
Pole mõnda aega nüüd kirjutanud ja eks info on siit-sealt lekkinud, et olen taas maandunud pagaritöökotta. Koogitehasesse tainast segama ja pirukaid küpsetama. Siit ka põhjus, miks kirjutanud ei ole. Nimelt katseajal kihutatakse uus töötaja kaheks nädalaks otse ahjuruumi ning pajalappe sel perioodil kasutada ei saa. Proovi sa siis selliste krõbedate kätega veel blogipostitust kirjutada. Ega elu ei ole siin lill, nagu Eestis, et muudkui käid Delfi kommentaarimis räuskamas ja Facebooki seinale meediast kättesaadud rokka postitamas. Siin käib töö nagu Tai vanglas - esimestel nädalatel oled jalaraudadega.
Järgmisel nädalal peaks ametikõrgendust saama - väga suure mikrolaineahju operaatoriks. Eelmine töötaja jättis küpsetuse ajaks mikrolainekambri ukse lahti ja nii see ametikoht vabanes.
Praegu töötan mixing team'is ja olen see tüüp, kes tainast kokku keerab ning sinna sisse igasuguseid lõbusaid aineid segab. Osadel maitsetugevdajate pakenditel on silt "Toxic" ja hoiatus: "Do not swallow!" Ma ei tea ega taha ka teada, mismoodi neid kooke süüakse või kuidas need seedekulglasse jõuavad. Pildil on banaanimaitseline maitsetugevdaja. Väga rammus kraam ja soovitatav ainult edasijõudnutele. Enamus toodangust külmutatakse ja saadetakse konteineritega Austraaliasse. Head isu teile sinna!
Mainimata ja täiesti tähelepanuta on jäänud meie auto. Kohe esimesel nädalal ostsime '96. aasta Nissan Wingroad'i, hüüdnimega Wingman. Selle sinise välgu kapoti all tuksub 1,5-liitrine bensiinimootor, mis on läbinud 300 000 km ja tõenäoliselt kappab veel sama palju.
Siin veel üks perepilt.
Vanu, üle 20-aastase staažiga autosid liigub siin palju. Tehnilisele poolele pannakse suurt rõhku ja autod kestavad seetõttu väga pikalt. Masinast võetakse kõik välja ja alles siis ostetakse midagi uut. Ei ole oluline, et naabrimehel on suurem.
"Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes sa oled." Ehk siis on vastamata jäänud ka mõnedele küsimustele. Vaieldamatult kõige populaarsem küsimus minu sõpradelt on olnud: kui palju seal alkohol maksab ja mis summa ees ennast ATV'ks saab kammida? Kõige odavam karp õlut (330ml x 12 purki) maksab siin 9 euri, pudel viina alates 20 euri. Baaridest saab õlle ca 4,5 euriga. Avalikes kohtades on joomine keelatud, kuid kui pudel panna paberkotti, siis on OK. Napsu tarbimise tagajärjel parki uinumine maksab 170 euri.
Alates 20. eluaastast võib autorooli istuda 1 promillises (0,5 mg/l = 1 ‰) joobes. Alla 20-aastased võivad niisama sisse istuda. Võimalik, et eksin teisendusel, kuid seaduses on kirjas nii: 50 milligrams of alcohol for every 100ml of blood. Terviseks!
Sunday, August 16, 2015
Sea-kaater
Mina labidaga. Esiplaanil kajakad.
Vaadates pangakontol teostatud roima ja laastamistööd, saades mitmeid kirju ja joonistusi kodumaa võlausaldajatelt, tekkis tunne, et niimoodi ühiskonna kulul liugu lasta enam ei saa.
Hoidsin juba mõned päevad kõrvad püsti ja kuulasin, kuidas tööotsimine ja töö siin maal üldse välja näeb. Kõik korrutasid nagu ühest suust, et midagi ikka saab teha ja tööd siin jagub. See mõjus muidugi rahustavalt.
Mihklipäev koitis, alustasin luuret. Tööotsing algas sellega, et käisin läbi mõned agentuurid. Need on siis sellised ettevõtted, mis pakuvad lihttööd siit-sealt erinevatest ettevõtetest. Pakkimine, kauba laadimine, tassimine jne. Üldiselt tööd, mis on ajutised ja mille tegemiseks ei ole ettevõtetel mõistlik eraldi ametikohta luua. Ajude olemasolu ei ole neil tööotsadel oluline. Seega töökollektiiv on üldiselt eriti kirev või väga kirev.
Tegemist oli järjekorras 4. agentuuriga, kuhu ma sisse marssisin. Kohe küsiti: "What can I do for you?" Vastasin: "I have the same question." Sealt edasi läks juba lobaks ja kohe tehti pakkumine järgmiseks hommikuks kl 6. Iseenda õnnetuseks võtsin selle pakkumise vastu. Täitsin umbes kilo jagu pabereid, jätsin narkotesti jaoks sortsu topsi ja võtsin kaasa tööohutusvarustuse: terasninadega saapad, helkurvest ja kuulmiskaitse klapid. Paberilt lugesin aadressi ja ettevõtte nime - tegemist oli saekaatriga. Ametinimetus: sawmill labourer. See ei tõotanud head.
Järgmisel hommikul hüppasin kl 5 voodist välja. Plaanis oli teha kiire pesu, praadida mõni muna, juua kohvi ning teele asuda. Selle asemel lükkasin äratust maksimaalselt edasi, sain poolunes tuikudes hambad pestud, kukkusin seinakapile otsa ja tööle sõites magasin õige teeotsa maha. Sattusin rõõmsalt kiirteele ning põrutasin suvalisse ilmakaarde.
Jõudsin viisaka hilinemisega siiski saekaatrisse kohale. Kahjuks. Küürus 60-aastates kõhn härra tervitas mind viipega, nimeks Ted. See on ainuke nimi, mis mulle sealt meelde jäi. Vajalikud viisakused vahetatud, juhatas ta mu ühe noore tüübi juurde, kes nägi välja nagu Johan Hill. Tundus, et asi läheb lõbusaks. Paraku hakkas see Johaidii pikalt ja laialt tööst rääkima. Suure entusiasmiga näitas ta mulle rauast alust ja mingit puuseinas olevat luuki, kust hakkavad lauad välja tulema. Me pidime kahekesi need lauad alusele laduma ja siis lindiga kinni tõmbama. Mul oli kaks küsimust: kas see on kogu töö ja kas seda tuleb terve päev teha? Mõlemad vastused olid jaatavad. Tööpäev kestis 10h.
Ma ei lugenud minuteid ega sekundeid, vaid sekundi kümnendikke. Pikka aega hoidsin end tagasi ja ei vaatanud kella. Ühel hetkel otsustasin seda siiski teha, kuna olime juba mitmeid tunde kõvasti tööd rüganud ja luugist laudu alusele ladunud. Möödunud oli tegelikult vaid 20 minutit.
Johaidii osutus sama heaks vestluskaaslaseks nagu sült jõululaual. Iga järgnev lause oli vastuolus eelnevalt öeldule jne. Üks tarkusetera jäi meelde: "You can't manipulate the steel but you can manipulate the wood." See käis laudade paigutamise kohta. Ma ei tea, miks või mille suhtes. Ta vaatas mulle silma ja lasi selle kuldse lause lendu. Kohendasin kuulmisklappe, lootes et sealt mitte ühtki heli enam läbi ei tuleks. Ta ise oli seal töötanud juba 2 nädalat ja tunuds, et tüüp on enda kutsumuse leidnud.
Hiljem hakkasin mõtlema, mida see tähendab, et ei suuda sellist tööd teha. Käed-jalad on terved, pea on otsas, mõlemad. Töö on ka olemas aga lihtsalt ei suuda. Mittesuutmise tunne seisneb siis selles, et kupli all on pidevalt mingi surin ja turjas sügeleb, samal ajal nagu keegi vajutaks pöialdega silmadele. Selline huvitav kompott aga hästi hapu ja puuviljadeta ning terve päev.
Öeldakse, et igas negatiivses asjas pidi ka midagi positiivset olema. See oli puidu lõhn aga see oli ka kõik.
![]() |
Pilt saekaatri söögitoast, kus suurema näljatunde kustutas juba avanev vaatepilt: kapilingid, toolid, lauad. Igale poole vaadates leidis vihjeid, mida inimesed siin näiteks veebruaris sõid. |
Söögitoas kehtisid omad reeglid, nagu vanglas. Kui lõunapausi ajal einestama läksin, võtsin suvalise laua taha istet, avasin oma moonakoti ja hakkasin vitsutama. Ühel hetkel teatas mulle üks töölistest: "You don't wanna sit there!" Esimese hooga mõtlesin, et raudselt istusin mingi rokase pingi peale ja tegin hüppe pingil edasi. Pingil ei olnud mitte midagi. Seepeale ütles teine tööline, et selle koha peal ei ole ka hea istuda. Küsisin, miks siis nii. "You'll see!" öeldi. Siis tabasin ära, et need peerud on seal aegade algusest peale töötanud ja igaühel on oma koht. Tegemist oli täiesi tavaliste pinkide ja laudadega, nagu õlletelgis, kõik ühte nägu. Igatahes ma sellest hoiatusest välja ei teinud ja jäin huviga ootama, mis saab. Kas tõesti tuleb keegi ja käseb mul sellelt kohalt ära minna? Sõin rahulikult, ootasin ja mõtlesin, et võikski einele ühe rüselusega väheke vürtsi lisada. Järjest enam töölisi vooris söögituppa, kõik võtsid vabadele kohtadele istet. Mitte midagi ei juhtunud. Jube vägev ragbimehe tunne oli. Ilmselt kandideerin All Blacks'i meeskonda ka.
Töötasin saekaatris 2 päeva, rohkem ei suutnud. Tunne oli nagu pärast lobotoomiat.
Saturday, August 8, 2015
Kitsad trussikud
Kuna ähvardused on muutunud juba karmiks ja solvangud isiklikuks, siis olen sunnitud oma tegudest kirjutama ning aru andma.
Mõtlesin pikalt, kust selle postitusega peale hakata aga usun, et algusest on ikka kõige õigem.
Mõtete mõlgutamine kestis juba pikalt ja stagnatsioon oli kestnud veel pikemalt. Kool lõpetatud ja seiklushimu rinnus vemmeldas. Võimalusi oli 2: Kanada ja Uus-Meremaa. Spontaanselt mõeldud-kaalutud otsustasime Uus-Meremaa kasuks. Aprilli alguses anti eestlastele järjekordsed 100 tööviisat, mis said 20 minutiga otsa. Mina ja Marju mahtusime mõlemad pagulaspaati.
Igatahes oli see 13. juuli kui astusime Rootsi kruiisilaevale. Mälestusi eelmisest kruiisist on vähe ja seega oli avastamisrõõmu palju. Sel korral turvameeskonna eskorti vaja ei läinud ja voodilinu tualetipotist pesumajja saata ei üritanud. Seega üsna rahulik kruiis.
Vanuritega laevas Bingot mängimas.
Seejärel tsuhh-tsuhh Arlanda lennujaama ja 11h lend Bangkokki, sealt kohe edasi 3h Singapuri. Lennujaamas veetsime kiired 15h. Siin võiks pikalt kirjutada vaipkatte mustritest ja kätekuivatuspaberist, kuid seda mõni teine kord. Tegu on korduvalt maailma parimaks lennujaamaks valitud jaamaga. See 15h möödus spa's, massažitoolides, mängutubades (Wii, PS), magamisalades, parkides jne. väga kiiresti, väga tasuta.
Singapuri lennujaam.
Sealt edasi Indoneesia, Bali, Denpasar, kus autojuht lennujaamas juba ootas ja meid liiklusesse viis. Kõhulihased olid pinges, nagu viiulikeeled kui sõit lahti läks. See liiklus seal on täiesti teine maailm. Kes Aasia linnades reisinud on, see teab, kuidas see käib. Valitseb ühest küljest täielik korralagedus, kuid kõik saavad hakkama. Tuhisetakse mööda tänavaid sealt, kus mahub. Rollerid kasutavad ka kõnniteid kui need olemas on. Üldiselt jalakäijaid ei ole. Jalgsi käimiseks ei ole lihtsalt ruumi. Valgusfoorid on seal niisama. Peateele keeratakse ette, kuid sujuvalt, stiilselt. Antakse enne signaali ja siis vaikselt hõljutakse liiklusmassi. Rollereid on seal meeletult palju. Ühe rolleri peal sõitev neljaliikmeline perekond ja koer on tavaline vaatepilt.
Sellise aparaadi päevarent on umbes 4 euri. Kütuseliiter maksab alla ühe euri.
Balil sai juba 8 päevaga Eesti "suvesooja" luudest ilusti välja.
Turistid on Balist korralikult üle sõitnud ja turistikeskused meenutavad oma kauplejatega Egiptust. Toitlustusasutusi on iga paarikümne meetri järel, õhus on põlenud rasva hõng, ruumi on vähe. Sellegipoolest on inimesed väga sõbralikud ja meeleolu kõigil hea.
Põgenesime Gili Trawangan saarele, nagu põgenikud. Selgus, et tegu on peosaarega.
Gili saar on väike ja sellele tegime jalgratastega tiiru peale. Pildil jälitan kitse.
Väike paus ja lõunatamine Gili põhjatipus.
Indoneesia peamine usk on islam, usklikest 87% on moslemid. Siin elab ka Aasia suurim moslemikogukond. Sel aastal lõppes ramadan 18. juulil ja loomulikult läks sel ööl korralikuks mürgliks. Pildil siis üks asjaosaline järgmisel päeval pärast pikka pidutsemist.
Kahjuks ei ole fotosüüdistusi surfamisest ja sukeldumisest aga suures plaanis said toimetused kirja.
Balilt lendasime edasi Sydneysse ja sealt kohe hops Auk-landi. Uus-Meremaal oleme alates 25. juulist. Super vägev on. Püüan lähipäevil uue postituse teha. Seniks poroporoaki pai!
Mõtlesin pikalt, kust selle postitusega peale hakata aga usun, et algusest on ikka kõige õigem.
Mõtete mõlgutamine kestis juba pikalt ja stagnatsioon oli kestnud veel pikemalt. Kool lõpetatud ja seiklushimu rinnus vemmeldas. Võimalusi oli 2: Kanada ja Uus-Meremaa. Spontaanselt mõeldud-kaalutud otsustasime Uus-Meremaa kasuks. Aprilli alguses anti eestlastele järjekordsed 100 tööviisat, mis said 20 minutiga otsa. Mina ja Marju mahtusime mõlemad pagulaspaati.
Vanuritega laevas Bingot mängimas.
Seejärel tsuhh-tsuhh Arlanda lennujaama ja 11h lend Bangkokki, sealt kohe edasi 3h Singapuri. Lennujaamas veetsime kiired 15h. Siin võiks pikalt kirjutada vaipkatte mustritest ja kätekuivatuspaberist, kuid seda mõni teine kord. Tegu on korduvalt maailma parimaks lennujaamaks valitud jaamaga. See 15h möödus spa's, massažitoolides, mängutubades (Wii, PS), magamisalades, parkides jne. väga kiiresti, väga tasuta.
Singapuri lennujaam.
Sealt edasi Indoneesia, Bali, Denpasar, kus autojuht lennujaamas juba ootas ja meid liiklusesse viis. Kõhulihased olid pinges, nagu viiulikeeled kui sõit lahti läks. See liiklus seal on täiesti teine maailm. Kes Aasia linnades reisinud on, see teab, kuidas see käib. Valitseb ühest küljest täielik korralagedus, kuid kõik saavad hakkama. Tuhisetakse mööda tänavaid sealt, kus mahub. Rollerid kasutavad ka kõnniteid kui need olemas on. Üldiselt jalakäijaid ei ole. Jalgsi käimiseks ei ole lihtsalt ruumi. Valgusfoorid on seal niisama. Peateele keeratakse ette, kuid sujuvalt, stiilselt. Antakse enne signaali ja siis vaikselt hõljutakse liiklusmassi. Rollereid on seal meeletult palju. Ühe rolleri peal sõitev neljaliikmeline perekond ja koer on tavaline vaatepilt.
Sellise aparaadi päevarent on umbes 4 euri. Kütuseliiter maksab alla ühe euri.
Balil sai juba 8 päevaga Eesti "suvesooja" luudest ilusti välja.
Turistid on Balist korralikult üle sõitnud ja turistikeskused meenutavad oma kauplejatega Egiptust. Toitlustusasutusi on iga paarikümne meetri järel, õhus on põlenud rasva hõng, ruumi on vähe. Sellegipoolest on inimesed väga sõbralikud ja meeleolu kõigil hea.
Põgenesime Gili Trawangan saarele, nagu põgenikud. Selgus, et tegu on peosaarega.
Gili saar on väike ja sellele tegime jalgratastega tiiru peale. Pildil jälitan kitse.
Väike paus ja lõunatamine Gili põhjatipus.
Indoneesia peamine usk on islam, usklikest 87% on moslemid. Siin elab ka Aasia suurim moslemikogukond. Sel aastal lõppes ramadan 18. juulil ja loomulikult läks sel ööl korralikuks mürgliks. Pildil siis üks asjaosaline järgmisel päeval pärast pikka pidutsemist.
Kahjuks ei ole fotosüüdistusi surfamisest ja sukeldumisest aga suures plaanis said toimetused kirja.
Balilt lendasime edasi Sydneysse ja sealt kohe hops Auk-landi. Uus-Meremaal oleme alates 25. juulist. Super vägev on. Püüan lähipäevil uue postituse teha. Seniks poroporoaki pai!
Subscribe to:
Posts (Atom)