Meet Ketut!

Saage tuttavaks, see on minu Indoneesia kõige parem sõber Pak Ketut. Pak tähendab kohalikus keeles härra, seega minu jaoks lihtsalt Ketut. Teie jaoks Pak Ketut. Kui ma saabudes lennujaama turvakontrolle läbisin, saatis ta mulle selle pildi, et ma ta ära tunneksin, kui oma pagasiga välja jalutan. Selle pildi peale ma ehmatasin ja mõtlesin, et tegemist on mingi tõsise retsidivistiga, kes hakkab kohe reegleid paika panema. Lennujaamast välja astudes oli A4 suuruste nimesiltidega ootajaid ligi sada ja esmapilgul kõik täpselt sama nägu. Oma nime ma selle massi seest tuvastada ei suutnud ning vastasin Ketutile samaga.

"Back off!"

Ketut on müstiline mees. Täielik gängster, kohalik lõvi, tegija ja ettevõtja. Üürisin temalt elamispinda ja rollerit ning jäin kõigega väga rahule. Kui keegi plaanib Indoneesiat külastada, siis võin ta kontakte jagada. Ta teab kõike ja temalt saab kõike, kindlasti ka Stimoroli nätsu. Ma olen üsna kindel, et ta teab isegi seda, millal Putin erru läheb.

Indoneesia elu võrreldes Euroopaga erinevad üksteisest nagu EKRE maailmavaade ja reaalsus. Seal saab näha igasuguseid veidrusi. Näiteks võib kohata liiklusreguleerijat, kellel on vile ja sigaret korraga suus või rolleriga sõitvat õhupallimüüjat, kellel on seljas kuue meetri kõrgune läbipaistev kilekott, mis on täispuhutud õhupalle täis.

Elu käib! Ei läinud mul nädalatki, kui puutusin kokku sealse maffiaga, seda kõige ametlikumas ja selgemas tähenduses. Kohalikus keeles on nende nimi polisi ning nad sõidavad ringi vilkuritega autodega ja tülitavad turiste.

Käisin Bali ilusaid loodusvaateid nautimas ja hiljem sõitsin väga tihedas liikluses rolleriga kodu poole, kui ühtäkki olid teeservad täis kollastes helkurvestides relvadoktoreid, kes andsid ainult aarialastele kätega märku, et tuleb peatuda. Liigutused meenutasid midagi sellist nagu tahaks ühe käega lendu tõusta ja teise käega end maa alla lehvitada. Kuna liiklus oli tihe, siis oli mul võimalus ka selles massis lihtsalt gaas põhja keerata ja jalga lasta, sest sellisesse rahvahulka saaks ära kaduda nagu Hispaania hävitaja rakett Eesti metsadesse. Aga eks natuke oli hirm ka ja loomulikult tekitas kogu olukord põnevust.

Järgnev situatsioon oli nii segane, et seda on väga raske kirja panna, kuid teen proovi. Umbes kaheksa mundrikandjat andis neljarealisel teel eranditult ainult valgenahalistele inimestele peatumismärguandeid, mille peale ka mina teeserva pidama jäin. Kuid sattusin just selle seltskonna sappa, kelle peal olid ametnikud juba oma sugukire rahuldamise lõpetanud ning neid suunati ühe lontrusest kollavesti poolt liiklusesse tagasi. Andsin ka siis rollerile piitsa ja ega see lontrus poleks midagi aru saanud aga seljataga hakkas hirmus kisa pihta, mille peale jäin ikka seisma.

Kuna neid oli seal terve sülem, siis ei saanud nad ise ka aru, kes kellega tegeleb ja kes on juba seemendatud. Esimene mundrikandja tuli minu juurde ja küsis, kas mind on juba kontrollitud. Vastasin: "Jaa!" Seepeale küsis ta, kui palju ma maksin, mille peale sain aru, et siin on kehtestatud mingi tariif, mida kõigi peal rakendatakse. Vastusega eksida ei saanud, kuid midagi pidi vastama, seega ütlesin, et ei maksnud, sest kõik dokumendid on korras. See oli muidugi absoluutselt vale vastus, mille peale tahtis ta näha mu rahvusvahelisi juhilube. Ulatasin talle enda Eesti ja Austraalia juhiload ning hiljem rolleri dokumendid. Kuna ma olin neist kõikidest vähemalt pea jagu pikem, siis seisin talle ebameeldivalt lähedale.

Seepeale hakkasid need dokumendid liikuma käest kätte, sest neile käis jubedalt närvidele, et nad minuga pea kuklas rääkima pidid. Mina muudkui küsisin küsimusi ja astusin ühe mundrikandja juurest teise juurde. Asi muutus juba täiesti naeruväärseks, sest dokumendid olid juba vähemalt kuuenda ametniku käes ja sellele üritas punkti panna üks vuntsidega vormis terminaator, kes ütles mulle: "200" (selle all mõtles ta 200 000 Indoneesia ruupiat altkäemaksu, mis teeb veidi vähem kui 13 eurot). Loomulikult keeldusin sellist seltskonda rahaliselt toetamast, mispeale sain veel platsi peal jalutada ning uutele nägudele ülevalt alla vaadata.

Kogu see olukord oli kirjeldamatult jabur. Mingisugused sakslased lehvitasid 50-euroste kupüüridega, ameeriklased olid minestuse äärel, austraallased sõimasid ja ähvardasid, noored britid helistasid emale jne.

Viimaks juhatati mind autoplatsi tagumisse nurka, kus üks sinisärk kirjutas ametlikke trahve. Olin tulemusega rahul ja otsustasin pildistama hakata. See loomulikult mitte kellelegi ei meeldinud, mistõttu võeti mul telefon käest ja kustutati pildid ära. Põhjendusi ei jagatud, jagati vaid viimaseid hoiatusi. Kindlasti oleksin samamoodi jätkates Indoneesia arestimajas ööbimise näol kogemuse võrra rikkamaks saanud, kuid otsustasin sellest võimalusest mitte kinni haarata.

Indoneesia kinnipidamisasutus.

Pool tundi kestva inimtsirkuse ametlik pilet läks mulle maksma 16 eurot, mis laekus Indoneesia riigikassasse.

16-eurone tsirkusepilet.

Enne lõplikku lahkumist panin rolleri käima ja tegin loomulikult pilti ning põgenesin.

Voh?

#visitindonesia

Militärcykel

Teeks veidi pulli. Võtaks jalgratta ja läheks osaleks pühapäeval 124 km pikkusel rattarallil. Esialgu tundub kuidagi igav, sest seda on aastate jooksul juba korduvalt tehtud. Aga kui on igav, siis tuleb asi põnevaks teha. Võtame igaks juhuks 26 kg kaaluva Rootsi sõjaväe jalgratta ja läheme sellega. Geniaalne! Lisaväärtust andis veel asjaolu, et mitte keegi seda ideed heaks ei kiitnud.

Natuke outfit'i ka, et tuuletakistus oleks suurem, stardis kolm kükki ja tuld. Pärast stardipauku lehvitan kaasaelajatele ja fännidele nagu Rooma paavst ning asun rõõmsalt teele. Riia mäel hakkab asi kahtlasena tunduma, sest terasraamiga ratsu vajab tõusul oluliselt rohkem pedaalide tallamist kui tavaline maanteratas. Üks helgem hetk on ka, kui peame tempogruppide moodustajate taga peatuma. Kohapeal seistes ei ole see tõus üldse raske.

Riia tänava lõpuks saan aru, et tempot tuleb oluliselt langetada, kui tahan ülejäänud 122 km vastu pidada. Gruppide sabas tuulekotis passimisest ei tule midagi välja, sest keegi ei ole nõus nii aeglaselt sõitma. Minu käsutuses olev Rootsi tehnika on nii tundlik, et tunnetab tõususid ka sel ajal kui neid tegelikult ei ole. Siis liitub minuga Haanja rattaklubi tüüp, kes uurib, millest selline otsus sellise rattaga sellist distantsi sõitma tulla sündis. "Ma ei tea," vastan laskumisel hingeldades. Kuna ta ise ei võistlenud ja tuli lihtsalt rahvaüritusega veidi kaasa sõitma, siis otsustas ta mulle kuni Elvani tuult lõigata. Kuna mul ühtegi kompuutrit ja kella kaasas ei olnud, siis sel teekonnal sain temalt teada, mis kiirustel ma tõususid, laskumisi ja siledat maad sõitsin. Aitäh!

Kõik tundus senimaani ilus-kena, kuid Elvast edasi tuli pesakastist välja lennata ning ise tööd tegema hakata. Rahvas huilgas ja mina arvutasin, kui palju on mul aega, et enne sulgemist vahefinishitesse jõuda. Näppudest tuli puudu, kuid mõtlesin, et küll õhtuks Tartus tagasi olen. Otepää toitlustuspunktis tabas mind suur üllatus, mil olin ennastunustavalt šimpansi kombel banaanikasti tühjendamas kui teatati, et sinna oli saabunud ka viimane võistleja ning vahefinišit hakatakse sulgema. Haarasin suure hooga oma raske jalgratta ja oleks peaaegu selja ära tõstnud ning tuhisesin alast minema, kiiruseks vähemalt 20km/h. Laskumistel, kiirustel üle 30km/h, käisid pedaalid nii kiiresti ringi, et mul on tükk tegemist, et jalgu pedaalidel hoida. Mainimata jäi, et sellel sõdurite liikuril on vaid üks käik. Jätkasin looma moodi töötamist, jalad krampide lävel ning selle töö preemiaks möödus minust viimane võistleja ja kadus silmapiiri taha. Ta ei olnud enam viimane võistleja.

www.tartu.ee

Keegi peaks ju kuskil kukkunud olema või kraavis oma jalgratta purunenud rehvi vahetama, et ma saaks stiilselt oma käruga temast mööda sõita ning selle viimase koha aupaklikult loovutada. Tühi maa, absoluutselt mitte kedagi, ainult hoovihm ja tuul. Fännid olid ka oma asjad kokku pakkinud ning raja äärest lahkunud. Pole hullu midagi, lõhun siis uhkes üksinduses lõpuni, hullemaks ikka minna ei saa. Möödub minut ja mind püüab kinni selle võistluse kõige halvem sõiduk, rahvaspordi tujurikkuja, halva meeleolu külvaja, kõigi ebaõnnestumiste isand - katkestajate buss! Fuck you!

Annan käega märku, et minuga kõik hästi ja ei kavatse tema teenuseid kasutada. Mul ei ole piletit ka ja üldse pole see minu asi, et nad viimasest võistlejast mööda sõita ei tohi. Kühveldan nii umbes 10 km, buss pervab lühikese vahega kannul, nagu tumedate klaasidega BMW Lasnamäel jalutaval üksikul tüdrukul. See on ütlemata ebameeldiv tunne kui selline sõiduk sabas sõidab. Hoovihmad ja vastutuul absoluutselt ei morjenda - see käib asja juurde, kuid see kuradi punane liinibuss võiks küll ära laguneda või külili kukkuda. Mõnda aega pärast järjekordset vahefinišit otsustan vaenlasega sõbraks saada ja küsin bussijuhilt kella. Vatuseks saan aja, mis kustutab igasuguse lootuse järgmisse punkti õigeaegselt jõuda. Ma ei jäta jonni ja surun edasi, kuid kuskil pärast 70. kilomeetrit saab reaalsus mu kätte ning jään seisma. Bussi uksed avanevad nagu vanaema käed kallistuseks ja sealt vaatab mulle vastu jalgratas aastast 1947 ning selle omanik teatab: "Ma katkestasin juba enne Otepääd."

Austan vanainimeste arvamust, et Rootsi sõjaväe jalgrattal pidi hea veeremine olema, kuid jään rangelt eriarvamusele.

Alarahvastatus

"Nonii!" nagu ütleb Tarmo Tiisler spordisaadet avades. Tänane postitus on esmakordselt natuke informatiivne ja seega igav nagu põhikooli kirjanduse tund.

Jätsin praeguseks Briti kolooniate väisamise sinna paika ja proovisin uut suunda: Hollandi asumaad. Just mitmuses, sest Indoneesiat kaardilt vaadates võib see piltlikult meenutada kõhulahtisust WC potis. Riik asub ligi 17 500 saarel!

Otsisin omale uut ja huvitavat sihtkohta juba sel ajal kui Eestis oli kolmekuuline polaaröö täies hoos. Hästi ei mäleta, kas detsembrist märtsini väljas üldse päris valgeks läks. Kuna kolm aastat polnud ma mujal elamise tõttu seda kodumaa pimeduse show'd näinud, siis võttis see periood jalust nii nõrgaks, et püsisin püsti vaid tänu suusakeppidele.

Igatahes eesmärgiks oli leida omale sukeldumise sihtkoht, kus tehtud töö eest midagi vastu ka saab. Nii võtsingi ühendust mitmete sukeldumiskeskustega erinevatelt kontinentidelt ning jäin vastuseid ootama. Oma suureks üllatuseks sain mitu pakkumist, millest valisin välja Bali saare Indoneesias. Ajaperiood, mil siin viibin, sai väga täpselt kokku lepitud ja see on 4 nädalat kuni 6 kuud.

Selleks, et Indoneesias õppida või mingitki moodi tegutseda, peab saama eraldi viisa. Turistiviisaga võib siia ainult lebotama tulla ja igasugune vabatahtlik töö, kasvõi kriisipiirkonnas, on keelatud ning lõppeb maalt väljasaatmisega. Ilmselt on nende enda 269 miljonit abikätt oma rahva abistamiseks piisavad.

Kuid viisa saamiseks tuleb ühendust võtta Indoneesia suursaadikuga Eestis, kes suunab kohustused edasi Rootsi saatkonda, kus ei vastata kaks päeva telefonile ning lõpuks väidetakse, et kõige parem on asju ajada läbi Soome. Sealt selgub, et viisa saamiseks on vaja postiga saata vaid pass, 2 passipilti, lennupiletid, pangakonto väljavõtted, avaldus, Indoneesia kohaliku küllakutse, Muumitrolli sünnitunnistus, parteipilet ja riigilõivu tasumise tšekk nende saatkonda. "Protsess võtab aega maksimaalselt neli päeva, ära üldse muretse," ja toru pannakse hargile. Olen omast kogemusest veidi umbusklik ja ostan lennupiletid igaks juhuks vähemalt kolm nädalat ette. Minu pass koos viisaga saabub tagasi täpselt üks päev enne väljalendu.

Lendan Tallinnast välja ilma viperusteta, maandun Stockholmis, kus kiire ümberistumine saab esimese hoobi. Turva- ja passikontrollid läbitud, lähen väravasse, kus enne pardale minekut küsitakse minu tagasilennu piletit. Väidan kindlameelselt, et selles see viisa mõte seisnebki, et mul on olemas isik, kes vastutab minu tegude ja tagasilendamise eest ning tagasilennu piletit ei ole vaja, kuna viibin riigis 4 nädalat kuni 6 kuud. "Ostke siis praegu tagasilennu pilet ära, siis ma saan siia süsteemi linnukese teha," ütleb teenindaja. Keeldun viisakalt. "Sel juhul ei pruugi te oma lennule jõuda," püüab teenindaja olukorda selgitada. "Ilmselt ostate te mulle siis uue pileti," vastan. Teenindaja silmad lähevad ehmatusest suureks, taskust vupsab välja raadiojaam ja kohale kutsutakse esimene vahetuse vanem. Inimesed hakkavad pardale minema, mind lennukisse ei lubata. Saabub teinegi vahetuse vanem, seejärel keegi manager, kuid mina olen kindlam kui Vargamäe Andres, et saatkond on mind selliselt riiki lubanud ja mingisugust piletit ma ostma ei hakka. Võtan taskust telefoni, väljendamaks oma ükskõiksust, ja naudin mängu. Tegelikult ostsin ma samal ajal fiktiivse pileti (guugeldades "fake flight ticket"), mis töötab süsteemist kontrollides nagu päris pilet, kuid on realiseerimiseks kehtetu. Maksab alla 5 euro. See skeem toimib kusjuures üle maailma ja peaks igale viimsele lennujaama töötajale teada olema. Seda piletit mul paraku veel vaja ei läinud. Kui viimane inimene on pardale lubatud, leiti mulle mingisugune paber, millele alla kirjutades luban kõik oma organid Indoneesia presidendile annetada kui ma viisa lõppedes veel riiki jään. "Teretulemast pardale," ütleb stjuardess.

6 tunniga olen sutsti Katari pealinnas Dohas, kus vahetan taaskord lennukit (ooteaeg 10h) ning pardale minnes kordub täpselt sama olukord. Kuna olen selleks ajaks nii väsinud nagu Oru Pearu karvadeta koer, siis otsustan teenindajate limiite mitte testida ja esitlen oma võltspiletit tuima naeratusega, nagu Bingo loto nurkademängu võidupiletit. Kõik toimib ja lend võib alata. Muuseas Doha lennujaamas on suurepärane skulptuur, mis kujutab endast kollast kaisukaru, kes on endale laualambi nii õnnetult sisse istunud, et see tuleb tal seljast välja ja on oma kupli karule pähe lõiganud.

Diip, nagu Rain Tolki looming.

Balile saabudes tuleb läbida veel üks takistusrada: passi- ja turvakontroll. Passikontrollis küsitakse, mida ma siin teen ja kui kauaks jään. Kuna Eestis on poliitiline sitaloopimine kestnud juba vähemalt aasta aega ja see hea kraam pole mööda külgi maha jooksnud, siis vastasin poliitkorrektselt, et kavatsen käituda ning riigis viibida vastavalt viisatingimustele. Selle vastuse peale saan ma kõige umbusklikuma pilgu osaliseks, piirivalvur manab ette suure naeratuse, vangutab pead ja pöördub kolleegi poole. Samal ajal lööb mu passi plaksuga kokku. Mõtlen, et ilmselt samasuguse plaksuga klõpsatavad nüüd kohe käerauad mu randmete ümber aga järgmiseks plaksatas pass letile ja kostus: "Teretulemast Indoneesiasse!"

Šoviniministeerium

On aasta 2024 ja Eesti Konservirahva erakond on tänaseks võimul olnud 5 aastat, millest 4 aastat ainuvalitsejana. Kuna teised koalitsioonipartnerid tegid lõputult järeleandmisi, siis otsustati ühel päeval konsensuslikult, et ega neil pole enam üldse mõtet riigijuhtimises kaasa rääkida ning mindi sõpradena laiali.

Eestimaal valitseb täielik harmoonia. Kõikidele homodele on leitud naised ning sellega lahendatud iibe probleem. Järelkasv ja sündimus on lausa nii suur, et prognoosidele toetudes tõsteti pensionid 2000 eurole kuus. Sealjuures on pederastia propageerimine ja neegriks olemine karistatav Varro piitsahoopidega.

Ühtlasi on riigist välja saadetud kõik 75 pagulast ning sellega kõrvaldatud igasugune julgeolekuoht. Kaitseminister Ruuben käis kättpidi tervitamas ja tänamas kõiki NATO partnerite ülemaid ning korraldas neile Eestist lahkumiseks ühtse rongkäigu koos "Eesti vabastajatega." Ainult Martini süda ei andnud rahu. Talle ei tundunud kuidagi loogiline, et 75'st varjupaigataotlejast olid pooled juba omal käel lahkunud ning ülejäänud ei lasknud ennast kaks korda paluda.

Haridusminister Kirsberg ei ole jätnud võimalust kasutamata ja realiseeris kõrge hinnaga kõik oma müümata jäänud raamatud põhikoolidele, mis muudeti kohe ka kohustuslikuks kirjanduseks. Need trükised on mõeldud küll vaid madalalaubalistele lugejatele, kuid oma vaimuhaige juhi mõistmiseks tuleb rahval seda kirjavigadega teksti siiski tunda. Minister ise sisises ja ajas rahulolevalt vahtu suust välja.

Tänavatel näeb vaid rõõmsameelseid inimesi, kes kingivad üksteisele rukkililli ka talvekuudel. Mida elult veel tahta kui kehtestatud on kõrge kodanikupalk ning keegi enam tööl käima ei pea? Nimelt on valitsusel olemas üks põhjatu rahaauk, kust võetakse kopaga sularaha ja jaotatakse rahvale laiali. Enne valimisi mõni oravakummardaja veel kahtles, et kuidas on võimalik kõiki makse alandada ja sealjuures toetusi tõsta, kuid see põhjatu kaevandus oli meie liidritel juba ammu avastatud. Teisitimõtlejad on ka kõik täiesti vait jäänud, sest teised parteid on segaduste vältimiseks keelatud. Nii usuvadki kõik uhkelt jõuluvana ning käivad pühapäeviti üheskoos kirikus.

Telerist näeb vaid Reporterit ja Buduaari, mida juhib tervendaja Veski Jansa ning riigitelevisiooni juhiks on Lusti Kats. Igaõhtune film on Politseiakadeemia, millest on eemaldatud Sinise Austri baari häbitu sketš ja see asendatud miski skinheadide kätekõverdusvõistluste lõiguga.

Linnatänavatele on paigaldatud ruuporid, millest saab igapäevaselt kuulda uhkeid Hitleri kõnesid, mille teksti loevad Ruuben ja herr Madison. Ka kõige rutakamad linnakodanikud peatuvad ja kuulavad seda kui ilusat linnulaulu.

Igas kõrtsis on poksimasin asendatud neljakäpukil Tarandi kujuga, millele saab iga soovija jalaga perse virutada. Täiesti tasuta!

Enamus suuri ettevõtteid on riigistatud ning neile omistatud väärikad nimed. Näiteks Tallinkist on saanud Vasall-link ning see ettevõte enam välisreise ei korralda, sest sellega kaasneb mugavuspagulaste maaletoomise oht. Laevad sõidavad vaid liinil Tallinn - Paldiski - Pärnu.
Nordica on endale saanud nimeks Estwaffe ja nagu ka eelnevalt mainitud ettevõte, toimetab see vaid siselendudega.
Taxifyst jõudis vaevalt Bolt saada kui juba tuli taas nime muuta ja selleks sai Põlluaas. Esimesel aastal oli sõitjal õigus maksmisest keelduda kui juht oli võõrast rahvusest. Probleemide tekkimisel võis taksojuhile ka kerepeale anda.

Õnne ja rikkust on lihtsalt nii palju, et kõike on raske kirjeldada. Olge lihtsalt kannatlikud ja te näete peatselt seda kõike juba oma silmaga. Ilusad ajad on saabumas!

NB! Tegemist on muinasjutuga. Kõik selles tekstis kujutatud tegelased, organisatsioonid ja sündmused on autori kujutlusvõime vili. Või kas ikka on?

Suusaläbu

Tere taas!

Ilmselt on Eestis praegu vähe neid inimesi, kes ei tea, et täna toimus suur suusapidu, talvine laulupidu, vinge suusasõit või lihtsalt Tartu Maraton. Jah, seesama tore ala, mis seondub enamusele põhikooli kehalise kasvatuse tundidega, mis olid justkui karistuseks. Kui ise rajale minna ei olnud mune või mahti, siis valgustan veidi, mis tundega seal rahvasportlased ja asjaarmastajad suusatavad. Enda puhul pean mainima, et enne sõitu ma kuskil tervisekontrollis ei käinud, andsin lihtsalt trennis tuimalt kuuma. Olen ka ilmselt üks sellest osast Eesti meestest, kelle perearstikabinet asub kiirabiautos.

Esimene põhjus, miks ma arsti juurde kontrolli ei läinud on see, et kartsin, et mul keelatakse maratonil osalemine ära või hullemal juhul hospitaliseeritakse otse kabinetist. Teine põhjus seisneb selles, et ma tahtsin arstile asja lihtsamaks teha, kuna pärast maratoni on diagnoosid oluliselt täpsemad ja pole kahtlust, mis põletike ja traumadega on tegu.

Igatahes trenni sai tehtud piisavalt, varustus oli hea ja suusk superhästi määritud. Siinkohal teen kummarduse Suusahullude suusaklubi treeneritele ja Suusavendade määrdemeistritele, tänu kellele ma üldse finišisse jõudsin. Võistlusrajal sain päris hästi aru, miks trennis tuli seina meenutavatest tõusudest paaristõugetega üles sõita.

Aga nüüd asja juurde. Hommikul kell 9:00 käis vist stardipauk aga seda ma ei kuulnud, sest ajasin kaaskannatajatega juttu ning hakkasin lihtsalt massiga kaasa liikuma. Umbes kolm kilomeetrit enne kolmandat kilomeetrit sain aru, et tegelikult on mõistlik ikka arsti juures ülevaatusel käia. Alustuseks terav valu vasakus küünarnukis. Aga mingi Buddha munk kunagi ütles, et valu pidi mööduv nähtus olema. Ei möödunud palju kui sama saatus tabas ka teist küünarliigest. Tuleb lõbus suusasõit! Lõpuni oli jäänud 60km.

Edasi hakkas sõit toimuma läbi hämmingu. Ma ei mõista, miks inimesed hakkavad kukkuma kui nad näevad kedagi teist kukkumas, kuigi see toimub neist mitme raja kaugusel. Tegemist on ilmselt miski minestushooga. Sekunditega on terve lai rada pilpaid ja suusakeppide juppe täis ning takistussõit on tagumiste sõitjate jaoks alanud. Selliseid minestushoogusid nägin ma vähemalt kolmel korral. Kõik möödusid õnnelikult, vaid ühel korral sain kukkuja käest suusakepiga kõva hoobi mööda jalgu. Ma su võisteljanumbrit ei mäleta aga karma saab su kätte!

Sõit läks tuntud Harimäe tõusule, mis on selle maratoni kõige raskem katsumus. Seal hakkavad suhu tekkima erinevad maitsed, näiteks nagu raud ja veri või midagi sellist. Kannatada tuleb ikka kõvasti, kuid tuleb vastu pidada, sest Vakra kombel siin diplomeid ei saada. Mul üks sõber kinkis oma mehele jõuludeks maratoni pääsme. Ma usun, et neil on täna kodus üks tõsisem jutuajamine ees.

Kuulduste järgi oli enamusel Harimäe tõusu lõpuks suuskadelt pidamismääre alt kadunud ning edasi mindi oma fantaasiat kasutades. See nägi tegelikult päris äge välja. Kohati meenutas olukord jõusaali trenažööride rivi, kus kõik vehivad käte ja jalgadega, kuid kuhugi edasi ei liigu.

Järjest raskemaks läheb, iga tõukega. Vahepeal on isegi nii raske, et tahaks kinni pidada ja pealtvaatajatele kurtma minna. Need aga karjuvad: "juurde, juurde!" Õudus.

Kilomeetrid muudkui mööduvad, kuid valu ei kao kuskile. Pigem hakkab igalt poolt juurde valutama - alaselg, vasak põlv jne. Olen täiesti kindel, et Buddha munk valetas mulle. Selle teadmisega kühveldan edasi ja kui teadvus jälle taastub, on saabunud viimased 15km. See on enamjaolt sile maa, kus liigutakse paaristõugetega, kui kätesse veel midagi järele on jäänud. Mul oli ja otsustasin valida tempo, millega pean vastu umbes 500 meetrit. Valasin makku mingisuguse vedeliku, mille ma ühest hämarast kohast ostsin. Lõunakeskuse Talvelaadalt, Bernatski Foods telgist kui täpsem olla. Seal oli päris hämar.

Saabus silt: 5 km lõpuni. Seda oli täpselt 5 km liiga palju. Aga, kurat võtaks, ligi 60 km on juba seljataga. Kestan ära! Kuskil seal asub ka üks kohvipunkt. Saate aru, lõpuni on jäänud alla 5 km ja seal on inimesed rajal, kes kutsuvad sind kohikusse. Keeldusin pakkumisest.

Iga tõukega ütlesin iseendale: "jõuad!" Samas oli peas mõte, et ma ei tule siia mitte kunagi tagasi, kuigi teadsin, et see ei vasta tõele. Ma olen omale vähemalt 5 korda juba valetanud ja järgmisel aastal jälle Tehvandil stardikoridoris olnud. Ühtlasi polnud enam väga mõtet suuski jalasta ka võtta ja tagasi algusesse minna.

Saabus finišisirge, mis on umbes 400 meetrit pikk. Seal toimuvad kummalised asjad. Kui kogu jaks on jäetud rajale ja keha on nagu sidrun, mis on tekiila peale ära söödud ning enam pole kuskilt midagi juurde võtta, siis selle viimase lõigu ajal tekib tunne nagu oleksin äsja startinud. Finišijooneni läksid paaristõuked varvastelt nii, et suusakannad tulid maast lahti. Lõpujoon ületatud, saan aru, et tegelikult tulen kindlasti tagasi, nagu bumerang. Suur aitäh korraldajatele!

Pimedusega valgustamine

Oh sa püha müristus ja sada munka. See sündmus väärib nüüd küll blogilt tolmu ning ilmselt mingis koguses ka vulkaanituha pühkimist.

Sai ära käidud sellises kohas nagu Vipassana laager, mis kujutab endast 10 päeva vait olemist, üle 10 tunni päevas mediteerimist ja põhimõtteliselt alateadvuse pihta kirvevarrega tagumist. Tegemist on Budismi traditsioonide haardkoor poolega. Laager ise asub Indoneesias, Java saarel. Osalejad on vanuses 19 kuni 60.

Sõit laagrisse.

Show hakkab pihta nn. alguspäevaga. Inimesed kogunevad, toimub registreerimine, antakse oma telefonid hoiule, tehakse niisama nalja ning mõeldakse, et mis see sitt ikka ära ei ole, 10 päeva suudab igaüks vait olla. Kell 18 algab vaikus ning see lõppeb 10. laagripäeva õhtul. Need esialgsed hõiskemõtted satuvad kahtluse alla juba pärast esimest kolme tundi. Pärast kahetunnist saalis padja peal istumist ja vegeteerimist tekivad kõhklused, kuid usun, et eks täispikk päev näitab, millega päriselt tegu on.

Enne vaikuse algust. Siin ma veel ei tea, mis mind ees ootab.

1. täispikk päev.
Äratus ei ole midagi sellist, et tullakse magamistoa uksele koputama ja paluma, et härra ennast nüüd üles turgutaks ning lubaks end saali juhatada. Kõik toimub ikka puhtalt iseendale jalaga perse tagumise teel. Kui juba tuldud sai, siis otsustan reeglitest 100% kinni pidada ning kava täies mahus kaasa teha.

Äratuseks virutatakse haamriga umbes kümme hoopi vastu metallgongi ning poole tunni pärast tuleb saalis sirge seljaga rätsepistes olla. Hommikuseks doosiks on kaks tundi mediteerimist, millele järgneb tunnine hommikusöögipaus, kolmetunnine mediteerimine, tunnine lõunapaus, kolm tundi meditatsiooni, õhtusnäkk ja päeva lõpetuseks teeme veel kahe ja pooletunnise istumise suraka. Kõiki neid sündmusi alustab ja lõpetab gongi peksmine.

Gong. (www.bg.dhamma.org)

Toiduks on laagris taimetoit ja kusjuures kui keegi siiani arvab, et taimetoitlus on salati närimine, siis see inimene on ilmelt küll kolhoosi sealauda väravaga korralikult vastu pead saanud. Suures osas kindlasti tänu kokale aga toit on lihtsalt puhas kuld.

Igatahes päeva esimese kahe tunni jooksul ei jõua ma enam kokku lugeda, mitu korda olen endalt küsinud, miks ma seda teen. Aga muudkui teen edasi ja kuulan, kuidas tegema peab. Vahepeal jääb ilmselt aeg seisma ja kell hakkab tagurpidi käima, sest lõunat ei paista veel kuskilt. Enesetunne muutub järjest ebameeldivamaks. See keskendumisele sundimine, liikumatult istumine ning mittemidagi tegemine on kirjeldamatult raske pingutus, eriti kui seda teha üle kümne tunni päevas.

Tohutu venimise peale saabub õhtu, mil enesetunne oli muutunud juba talumatu ja õuduse vahepealseks. Selleks puhuks vaatasime saalis telerist munka, kes tugevalt utreerides ütles midagi sellist: "Hähähähää. Noh, sitt olla või? See pole veel midagi, 9 päeva on veel jäänud ja ega need paremad pole. Jama on selles, et te olete nüüd oma alateadvust juba raputanud ja kui praegu minema lähete, siis kõik problemid teie elus ainult võimenduvad." Mulle meenutab see veidi õudusfilmi "Saag," kus telerist tuleb ellujäämisinstruktsioon ning siis hakkab horror pihta.

Minu suurim sõber telerist, Satya Narayan Goenka. (http://biohackyourself.com)

Esimese päeva õhtul istun peldikus potil, nõjatun pea ja õlaga vastu senina, nutt on kurgus ning mõtlen, et mida kuradit mul siia asja oli. Enesetunne on nüüd ametlikult saavutanud õuduse taseme.

2. päev.
Gong! Gong! Gong! Gong! Gong! Gong! Gong! Gong! Gong! Gong!
Ma kuulsin juba esimest, raisk! See aparaat tuleb vanametalli kokkuostu viia!
Päev oli täpselt sama palju kergem kui mängukaartide pakist üks kaart välja võtta ning kaardipakk uuesti kaaluda. Õhtul õpetaja Goenka jälle irvitab, minul on tunne, et tahaks Tartu suusamaratoni suuskadeta ja paaristõugetega läbi sõita. Füüsiline pool annab valusalt tunda kui pole istumise ja molutamisega harjunud. Kõik trenni tahaks maailmas ära teha.

3. päev
Ärkan koridori põrandal, sest mu neljakohalises magalatoas otsustas üks toakaaslane nii kõvasti norsata, et see on kaudselt võrreldav vihase karu möirgamisega. Edaspidi mööduvad kõik ööd koridori põrandal. Sama saatus tabab ka mu teist toakaaslast. Kuna rääkida ei tohtinud, siis ei saa karule öelda ka, et proovi mitte selili magada. Ühtlasi on keelatud igasugune kontakt teiste õpilastega. See välistab une pealt talle padjaga näkkulöömise. Päev pole grammigi kergem, õudus jätkub.

See koht, kus ma pidin magama.

See koht, kus ma päriselt magasin.

4. päev
Hommikul annab üks sakslane alla ja iroonilisel kombel lahkub sõnagi lausumata... Vähe austerlast oli mehes. Tegemist on murdepunktiga, kus ebameeldiv enesetunne on uus reaalsus ja sellega saab juba elada. Igapäevased unistamised ja tuleviku planeerimised on peas välja lülitatud ning saab rohkem sisuli... gong! Minek!

5. päev
Jalutan territooriumil jalutusrajal, mille ma nimetasin hullurajaks, sest sellist nina maas ja kahvatute nägudega inimeste lonkimist näeb ilmselt ainult psühiaatrihaigla väliaedikus.

Hullurada

Kui esimestel päevadel tohtis istudes oma asendit muuta, siis viiendal päeval teatatakse, et nüüd enam ei liiguta. Istud ja kannatad tund aega liikumatult. Vōib jääda mulje, et see pole midagi keerulist aga reaalsus on see, et esimese poole tunni jooksul muutuvad jalad põlvedest allapoole tuimaks, sellele järgneb valu puusades ja põlvedes. Siis lisandub pinge seljas ning alates 40. minutist läheb asi talumatult valusaks. Selline tunne, nagu torgataks sügavale pōlve- ja puusaliigestesse naaskleid. Iga minut tundub tunnina - tahaks verd nutta. Treener ütles mulle kunagi jõusaalis, et kui on nii raske ja valus, et silmamunad peas pahupidi keerduvad, siis oled õigel teel. Sellest valust järeldasin, et olen kõige õigemal teel üldse ja kannatan kõik istumised, kusetilk püksis, kuni laagri lõpuni ühes asendis ära.

6. päev
Kõik on täpselt sama üheülbaline. Mitte midagi uut ei toimu, gongile järgneb istumine nind sellele söömine ja siis jälle kõik uuesti. Avastan ennast jälle hullurajal jalutades ning hakkan kahtlema, et ehk ma olengi nüüd tegelikult psühiaatrihaiglas ning ma lihtsalt kujutan omale seda vaikuslaagrit ette. Vaatan ennast ümbritsevaid inimesi - need on raudselt vaimuhaiged, sest nii ei käitu terved inimesed, need on zombid.

7. päev
Kolm päeva on aega, et saaksin oma toanaabritelt nende nimesid küsida. Kuna inimesi on laagris kokku umbes 70, siis enne vaikuse algust ei rääkinud ma sõnagi oma toakaaslastega ning pole aimugi, kellega ma praegu oma tuba (päeval) jagan.

Õhtul WC's taipan, et mu kahenädalases kõhulahtisuses võib süüdi olla kraaniveega hammaste pesemine. Läksin üle joogiveega pesemise peale ja juba järgmisel päeval saan jälle kõva häälega peeru lasta.

8. päev
Alles nüüd saabub kindlus, et pean lõpuni vastu. 3 päeva on veel vaja ära kannatada, kuid kui juba 7 on vastu peetud, siis olen veendunud, et jõuan finišisse. See enesekindlus hakkab kõvasti keskendumist segama ja mõte rändab juba vabas maailmas patuelu peal.

9. päev
Keskendumisest pole enam juttugi, homme õhtul saab rääkima hakata. Nagu jõuluvana ootaks. Sellest tulenevalt hakkas kell jälle poole aeglasemalt käima. "Enam oodata ei jõua - kus on jõulutaat nii kaua?" Tahaks rõõmust nutta, nii et perse märg.

10. päev
Inimeste nägudesse on värv tagasi tulnud. Õhtul saab jälle häälepaelu kasutada. Vaikuse lõppedes räägivad kõik korraga ja hästi palju. Mitte keegi ei kuula, kõik segavad üksteisele vahele ja räägivad täpselt sama juttu.

Ööbime veel laagris ning lahkume järgmisel hommikul. Enne magama heitmist räägin toanaabrile, kuidas norskamist vältida. Mees on kindel, et ta ei norska. Öö möödub taas koridori põrandal.

11. päev
Lahkume laagrist. Meeleolu on nagu president Putinil 9. mail.

Lahti tõde

Liblikuefekti sporditoimetusel avanes suurepärane võimalus visata pilk Lahtis toimuvatele suusatamise maailmameistrivõitslustele ning uurida seal võistlevate eestlaste käekäiku.

Kuna toimetus Lahtis kõikjale ei jõudnud, siis avaldame selle, mis sealt kätte saime. Tegemist ei ole siinkohal nii vankumatu tõe ja kvaliteetse kraamiga nagu oleme harjunud lugema Uued Uudised või Objektiiv düsgraafiaportaalidest, kuid mingi ülevaate siiski anname. Vabandan juba ette, et iganenud tehnika tõttu võib juhtuda, et pilt ja heli ei lähe hästi kokku. Head Liblikuefekt TV vaatamist! VAATA VIDEOT.

PS! Raja ääres oli sõitjaid ergutamas ja hirmutamas ka Nõukogude Liidu legend Galina Kulakova (17 OM ja MM medalit), kes väga valju- ja madalahäälselt kommenteeris meeste suusasõite "Oi bljad! Kto eto takoi? Kak zenšina!" Seepeale köhis ta sügavalt kopsupõhjast röga ja sülitas rohekaspruuni läraka lumele.

Galina Kulakova