Suusaläbu

Tere taas!

Ilmselt on Eestis praegu vähe neid inimesi, kes ei tea, et täna toimus suur suusapidu, talvine laulupidu, vinge suusasõit või lihtsalt Tartu Maraton. Jah, seesama tore ala, mis seondub enamusele põhikooli kehalise kasvatuse tundidega, mis olid justkui karistuseks. Kui ise rajale minna ei olnud mune või mahti, siis valgustan veidi, mis tundega seal rahvasportlased ja asjaarmastajad suusatavad. Enda puhul pean mainima, et enne sõitu ma kuskil tervisekontrollis ei käinud, andsin lihtsalt trennis tuimalt kuuma. Olen ka ilmselt üks sellest osast Eesti meestest, kelle perearstikabinet asub kiirabiautos.

Esimene põhjus, miks ma arsti juurde kontrolli ei läinud on see, et kartsin, et mul keelatakse maratonil osalemine ära või hullemal juhul hospitaliseeritakse otse kabinetist. Teine põhjus seisneb selles, et ma tahtsin arstile asja lihtsamaks teha, kuna pärast maratoni on diagnoosid oluliselt täpsemad ja pole kahtlust, mis põletike ja traumadega on tegu.

Igatahes trenni sai tehtud piisavalt, varustus oli hea ja suusk superhästi määritud. Siinkohal teen kummarduse Suusahullude suusaklubi treeneritele ja Suusavendade määrdemeistritele, tänu kellele ma üldse finišisse jõudsin. Võistlusrajal sain päris hästi aru, miks trennis tuli seina meenutavatest tõusudest paaristõugetega üles sõita.

Aga nüüd asja juurde. Hommikul kell 9:00 käis vist stardipauk aga seda ma ei kuulnud, sest ajasin kaaskannatajatega juttu ning hakkasin lihtsalt massiga kaasa liikuma. Umbes kolm kilomeetrit enne kolmandat kilomeetrit sain aru, et tegelikult on mõistlik ikka arsti juures ülevaatusel käia. Alustuseks terav valu vasakus küünarnukis. Aga mingi Buddha munk kunagi ütles, et valu pidi mööduv nähtus olema. Ei möödunud palju kui sama saatus tabas ka teist küünarliigest. Tuleb lõbus suusasõit! Lõpuni oli jäänud 60km.

Edasi hakkas sõit toimuma läbi hämmingu. Ma ei mõista, miks inimesed hakkavad kukkuma kui nad näevad kedagi teist kukkumas, kuigi see toimub neist mitme raja kaugusel. Tegemist on ilmselt miski minestushooga. Sekunditega on terve lai rada pilpaid ja suusakeppide juppe täis ning takistussõit on tagumiste sõitjate jaoks alanud. Selliseid minestushoogusid nägin ma vähemalt kolmel korral. Kõik möödusid õnnelikult, vaid ühel korral sain kukkuja käest suusakepiga kõva hoobi mööda jalgu. Ma su võisteljanumbrit ei mäleta aga karma saab su kätte!

Sõit läks tuntud Harimäe tõusule, mis on selle maratoni kõige raskem katsumus. Seal hakkavad suhu tekkima erinevad maitsed, näiteks nagu raud ja veri või midagi sellist. Kannatada tuleb ikka kõvasti, kuid tuleb vastu pidada, sest Vakra kombel siin diplomeid ei saada. Mul üks sõber kinkis oma mehele jõuludeks maratoni pääsme. Ma usun, et neil on täna kodus üks tõsisem jutuajamine ees.

Kuulduste järgi oli enamusel Harimäe tõusu lõpuks suuskadelt pidamismääre alt kadunud ning edasi mindi oma fantaasiat kasutades. See nägi tegelikult päris äge välja. Kohati meenutas olukord jõusaali trenažööride rivi, kus kõik vehivad käte ja jalgadega, kuid kuhugi edasi ei liigu.

Järjest raskemaks läheb, iga tõukega. Vahepeal on isegi nii raske, et tahaks kinni pidada ja pealtvaatajatele kurtma minna. Need aga karjuvad: "juurde, juurde!" Õudus.

Kilomeetrid muudkui mööduvad, kuid valu ei kao kuskile. Pigem hakkab igalt poolt juurde valutama - alaselg, vasak põlv jne. Olen täiesti kindel, et Buddha munk valetas mulle. Selle teadmisega kühveldan edasi ja kui teadvus jälle taastub, on saabunud viimased 15km. See on enamjaolt sile maa, kus liigutakse paaristõugetega, kui kätesse veel midagi järele on jäänud. Mul oli ja otsustasin valida tempo, millega pean vastu umbes 500 meetrit. Valasin makku mingisuguse vedeliku, mille ma ühest hämarast kohast ostsin. Lõunakeskuse Talvelaadalt, Bernatski Foods telgist kui täpsem olla. Seal oli päris hämar.

Saabus silt: 5 km lõpuni. Seda oli täpselt 5 km liiga palju. Aga, kurat võtaks, ligi 60 km on juba seljataga. Kestan ära! Kuskil seal asub ka üks kohvipunkt. Saate aru, lõpuni on jäänud alla 5 km ja seal on inimesed rajal, kes kutsuvad sind kohikusse. Keeldusin pakkumisest.

Iga tõukega ütlesin iseendale: "jõuad!" Samas oli peas mõte, et ma ei tule siia mitte kunagi tagasi, kuigi teadsin, et see ei vasta tõele. Ma olen omale vähemalt 5 korda juba valetanud ja järgmisel aastal jälle Tehvandil stardikoridoris olnud. Ühtlasi polnud enam väga mõtet suuski jalasta ka võtta ja tagasi algusesse minna.

Saabus finišisirge, mis on umbes 400 meetrit pikk. Seal toimuvad kummalised asjad. Kui kogu jaks on jäetud rajale ja keha on nagu sidrun, mis on tekiila peale ära söödud ning enam pole kuskilt midagi juurde võtta, siis selle viimase lõigu ajal tekib tunne nagu oleksin äsja startinud. Finišijooneni läksid paaristõuked varvastelt nii, et suusakannad tulid maast lahti. Lõpujoon ületatud, saan aru, et tegelikult tulen kindlasti tagasi, nagu bumerang. Suur aitäh korraldajatele!

Pimedusega valgustamine

Oh sa püha müristus ja sada munka. See sündmus väärib nüüd küll blogilt tolmu ning ilmselt mingis koguses ka vulkaanituha pühkimist.

Sai ära käidud sellises kohas nagu Vipassana laager, mis kujutab endast 10 päeva vait olemist, üle 10 tunni päevas mediteerimist ja põhimõtteliselt alateadvuse pihta kirvevarrega tagumist. Tegemist on Budismi traditsioonide haardkoor poolega. Laager ise asub Indoneesias, Java saarel. Osalejad on vanuses 19 kuni 60.

Sõit laagrisse.

Show hakkab pihta nn. alguspäevaga. Inimesed kogunevad, toimub registreerimine, antakse oma telefonid hoiule, tehakse niisama nalja ning mõeldakse, et mis see sitt ikka ära ei ole, 10 päeva suudab igaüks vait olla. Kell 18 algab vaikus ning see lõppeb 10. laagripäeva õhtul. Need esialgsed hõiskemõtted satuvad kahtluse alla juba pärast esimest kolme tundi. Pärast kahetunnist saalis padja peal istumist ja vegeteerimist tekivad kõhklused, kuid usun, et eks täispikk päev näitab, millega päriselt tegu on.

Enne vaikuse algust. Siin ma veel ei tea, mis mind ees ootab.

1. täispikk päev.
Äratus ei ole midagi sellist, et tullakse magamistoa uksele koputama ja paluma, et härra ennast nüüd üles turgutaks ning lubaks end saali juhatada. Kõik toimub ikka puhtalt iseendale jalaga perse tagumise teel. Kui juba tuldud sai, siis otsustan reeglitest 100% kinni pidada ning kava täies mahus kaasa teha.

Äratuseks virutatakse haamriga umbes kümme hoopi vastu metallgongi ning poole tunni pärast tuleb saalis sirge seljaga rätsepistes olla. Hommikuseks doosiks on kaks tundi mediteerimist, millele järgneb tunnine hommikusöögipaus, kolmetunnine mediteerimine, tunnine lõunapaus, kolm tundi meditatsiooni, õhtusnäkk ja päeva lõpetuseks teeme veel kahe ja pooletunnise istumise suraka. Kõiki neid sündmusi alustab ja lõpetab gongi peksmine.

Gong. (www.bg.dhamma.org)

Toiduks on laagris taimetoit ja kusjuures kui keegi siiani arvab, et taimetoitlus on salati närimine, siis see inimene on ilmelt küll kolhoosi sealauda väravaga korralikult vastu pead saanud. Suures osas kindlasti tänu kokale aga toit on lihtsalt puhas kuld.

Igatahes päeva esimese kahe tunni jooksul ei jõua ma enam kokku lugeda, mitu korda olen endalt küsinud, miks ma seda teen. Aga muudkui teen edasi ja kuulan, kuidas tegema peab. Vahepeal jääb ilmselt aeg seisma ja kell hakkab tagurpidi käima, sest lõunat ei paista veel kuskilt. Enesetunne muutub järjest ebameeldivamaks. See keskendumisele sundimine, liikumatult istumine ning mittemidagi tegemine on kirjeldamatult raske pingutus, eriti kui seda teha üle kümne tunni päevas.

Tohutu venimise peale saabub õhtu, mil enesetunne oli muutunud juba talumatu ja õuduse vahepealseks. Selleks puhuks vaatasime saalis telerist munka, kes tugevalt utreerides ütles midagi sellist: "Hähähähää. Noh, sitt olla või? See pole veel midagi, 9 päeva on veel jäänud ja ega need paremad pole. Jama on selles, et te olete nüüd oma alateadvust juba raputanud ja kui praegu minema lähete, siis kõik problemid teie elus ainult võimenduvad." Mulle meenutab see veidi õudusfilmi "Saag," kus telerist tuleb ellujäämisinstruktsioon ning siis hakkab horror pihta.

Minu suurim sõber telerist, Satya Narayan Goenka. (http://biohackyourself.com)

Esimese päeva õhtul istun peldikus potil, nõjatun pea ja õlaga vastu senina, nutt on kurgus ning mõtlen, et mida kuradit mul siia asja oli. Enesetunne on nüüd ametlikult saavutanud õuduse taseme.

2. päev.
Gong! Gong! Gong! Gong! Gong! Gong! Gong! Gong! Gong! Gong!
Ma kuulsin juba esimest, raisk! See aparaat tuleb vanametalli kokkuostu viia!
Päev oli täpselt sama palju kergem kui mängukaartide pakist üks kaart välja võtta ning kaardipakk uuesti kaaluda. Õhtul õpetaja Goenka jälle irvitab, minul on tunne, et tahaks Tartu suusamaratoni suuskadeta ja paaristõugetega läbi sõita. Füüsiline pool annab valusalt tunda kui pole istumise ja molutamisega harjunud. Kõik trenni tahaks maailmas ära teha.

3. päev
Ärkan koridori põrandal, sest mu neljakohalises magalatoas otsustas üks toakaaslane nii kõvasti norsata, et see on kaudselt võrreldav vihase karu möirgamisega. Edaspidi mööduvad kõik ööd koridori põrandal. Sama saatus tabab ka mu teist toakaaslast. Kuna rääkida ei tohtinud, siis ei saa karule öelda ka, et proovi mitte selili magada. Ühtlasi on keelatud igasugune kontakt teiste õpilastega. See välistab une pealt talle padjaga näkkulöömise. Päev pole grammigi kergem, õudus jätkub.

See koht, kus ma pidin magama.

See koht, kus ma päriselt magasin.

4. päev
Hommikul annab üks sakslane alla ja iroonilisel kombel lahkub sõnagi lausumata... Vähe austerlast oli mehes. Tegemist on murdepunktiga, kus ebameeldiv enesetunne on uus reaalsus ja sellega saab juba elada. Igapäevased unistamised ja tuleviku planeerimised on peas välja lülitatud ning saab rohkem sisuli... gong! Minek!

5. päev
Jalutan territooriumil jalutusrajal, mille ma nimetasin hullurajaks, sest sellist nina maas ja kahvatute nägudega inimeste lonkimist näeb ilmselt ainult psühiaatrihaigla väliaedikus.

Hullurada

Kui esimestel päevadel tohtis istudes oma asendit muuta, siis viiendal päeval teatatakse, et nüüd enam ei liiguta. Istud ja kannatad tund aega liikumatult. Vōib jääda mulje, et see pole midagi keerulist aga reaalsus on see, et esimese poole tunni jooksul muutuvad jalad põlvedest allapoole tuimaks, sellele järgneb valu puusades ja põlvedes. Siis lisandub pinge seljas ning alates 40. minutist läheb asi talumatult valusaks. Selline tunne, nagu torgataks sügavale pōlve- ja puusaliigestesse naaskleid. Iga minut tundub tunnina - tahaks verd nutta. Treener ütles mulle kunagi jõusaalis, et kui on nii raske ja valus, et silmamunad peas pahupidi keerduvad, siis oled õigel teel. Sellest valust järeldasin, et olen kõige õigemal teel üldse ja kannatan kõik istumised, kusetilk püksis, kuni laagri lõpuni ühes asendis ära.

6. päev
Kõik on täpselt sama üheülbaline. Mitte midagi uut ei toimu, gongile järgneb istumine nind sellele söömine ja siis jälle kõik uuesti. Avastan ennast jälle hullurajal jalutades ning hakkan kahtlema, et ehk ma olengi nüüd tegelikult psühiaatrihaiglas ning ma lihtsalt kujutan omale seda vaikuslaagrit ette. Vaatan ennast ümbritsevaid inimesi - need on raudselt vaimuhaiged, sest nii ei käitu terved inimesed, need on zombid.

7. päev
Kolm päeva on aega, et saaksin oma toanaabritelt nende nimesid küsida. Kuna inimesi on laagris kokku umbes 70, siis enne vaikuse algust ei rääkinud ma sõnagi oma toakaaslastega ning pole aimugi, kellega ma praegu oma tuba (päeval) jagan.

Õhtul WC's taipan, et mu kahenädalases kõhulahtisuses võib süüdi olla kraaniveega hammaste pesemine. Läksin üle joogiveega pesemise peale ja juba järgmisel päeval saan jälle kõva häälega peeru lasta.

8. päev
Alles nüüd saabub kindlus, et pean lõpuni vastu. 3 päeva on veel vaja ära kannatada, kuid kui juba 7 on vastu peetud, siis olen veendunud, et jõuan finišisse. See enesekindlus hakkab kõvasti keskendumist segama ja mõte rändab juba vabas maailmas patuelu peal.

9. päev
Keskendumisest pole enam juttugi, homme õhtul saab rääkima hakata. Nagu jõuluvana ootaks. Sellest tulenevalt hakkas kell jälle poole aeglasemalt käima. "Enam oodata ei jõua - kus on jõulutaat nii kaua?" Tahaks rõõmust nutta, nii et perse märg.

10. päev
Inimeste nägudesse on värv tagasi tulnud. Õhtul saab jälle häälepaelu kasutada. Vaikuse lõppedes räägivad kõik korraga ja hästi palju. Mitte keegi ei kuula, kõik segavad üksteisele vahele ja räägivad täpselt sama juttu.

Ööbime veel laagris ning lahkume järgmisel hommikul. Enne magama heitmist räägin toanaabrile, kuidas norskamist vältida. Mees on kindel, et ta ei norska. Öö möödub taas koridori põrandal.

11. päev
Lahkume laagrist. Meeleolu on nagu president Putinil 9. mail.

Lahti tõde

Liblikuefekti sporditoimetusel avanes suurepärane võimalus visata pilk Lahtis toimuvatele suusatamise maailmameistrivõitslustele ning uurida seal võistlevate eestlaste käekäiku.

Kuna toimetus Lahtis kõikjale ei jõudnud, siis avaldame selle, mis sealt kätte saime. Tegemist ei ole siinkohal nii vankumatu tõe ja kvaliteetse kraamiga nagu oleme harjunud lugema Uued Uudised või Objektiiv düsgraafiaportaalidest, kuid mingi ülevaate siiski anname. Vabandan juba ette, et iganenud tehnika tõttu võib juhtuda, et pilt ja heli ei lähe hästi kokku. Head Liblikuefekt TV vaatamist! VAATA VIDEOT.

PS! Raja ääres oli sõitjaid ergutamas ja hirmutamas ka Nõukogude Liidu legend Galina Kulakova (17 OM ja MM medalit), kes väga valju- ja madalahäälselt kommenteeris meeste suusasõite "Oi bljad! Kto eto takoi? Kak zenšina!" Seepeale köhis ta sügavalt kopsupõhjast röga ja sülitas rohekaspruuni läraka lumele.

Galina Kulakova

Reaalsuse kostitus

Üldiselt on elu siin täpselt nii ilus kui paistab ja nagu nendelt Austraalia sõprade postitatud piltidelt välja võib lugeda. Eestlased on siin maal nii teretulnud ja oodatud, et põhimõtteliselt ise ei pea mitte midagi tegema. Kõik, keda mina siin tean, on suured juhid ja ettevõtjad. Neile anti juba lennukis kätte menüü, kust sai valida, millise ettevõtte juhatusse astuda või millise taseme juht olla. Erialast tööd jagub alati kõigile. Kohalikel on muidugi keerulisem, sest nemad peavad tööd ka tegema ja töö ajal rannas kokteile juua ei saa. Palka saavad nad ka tunduvalt vähem ja sealt hakkab juba meeletu klassivahe pihta.

Austraaliasse saabutakse paraadiga - orkester mängib, lauldakse hümni ja plaksutatakse. Vastuvõtt on suurepärane, parim. Peaksite seda nägema, see on tõsi. Enne Sydneysse maandumist jooksis üks stjuardess veel minu juurde ja palus täpsustada, kas viimases salmis tuleb enne laulda "mu armas isamaa" või "mu kallis isamaa."

Kohalikud töötukassa järjekorras.

Ühtlasi on telefoniga helistamine siin nii odav, et näost-näkku rääkimine on rikaste lõbu. Pildil kõige vasakpoolsem ja parempoolsem räägivad omavahel.

Liikluses, nii jalakäija kui autojuhina, on väga populaarne telefoniga scrollida. Linn on täis zombisid, kellel puudub side reaalsusega. See tundub paljudele üsna tuttav pilt ka Eesti tänavatelt, kuid siin on see viidud järgmisele tasemele. Kui punase tule taga ootav auto ei hakka rohelise tule süttides liikuma, siis ei lase tagumine auto eesmisele signaali, sest ta on ise samuti "hõivatud." See on tõeline harmoonia ja üksteisemõistmine.

Ühes kohas.

Seljataha jääb meile ajalooliselt tähtis rajatis. 2000. aastal võitis siin üks Eesti tuntud võrdõiguslane ja poliitik kuldmedali. Tegemist ei ole Oudekki Loone ja Edgari Kohvikuga.

Eesnärk

Leian, et päris tabavalt on öelnud praeguse situatsiooni kohta Õuna Endel: "Mis ta, pask, läheb! Ilge kepp kogu aeg. Pole aega sitalgi käia." Praeguseks hetkeks olen saavutanud eneseabi-finantsjumala, Robert Kiyosaki õpetuste järgi kõige olulisema - täieliku rahalise vabaduse ehk olen sellest kraamist täielikult vabanenud. Hea on küll omal nahal see ära proovida aga ma ei saa hästi aru, miks selline vabadus endale eesmärgiks seatakse.

Mina seadsin teadupärast enda eesmärgiks kooli. Teisel koolipäeval läksin loengusse, mille õppejõud on pärit Poolast. Ta oli minust umbes sama palju suurem kui Poola on Eestist ja rääkis nii tugeva aktsendiga inglise keelt, et esimese hooga arvasin, et loeng ongi poolakeelne. Mõtlesin, et on ikka jama küll kui midagi aru ei saa, kuid siis haaras ta markeri, millega tahvlile kirjutada. Dobrze! Kirjutab siis vähemalt inglise keeles. Aga kuna ta hoidis markerit kirjutamise ajal nagu hakklihamasina vänta, siis ei olnud sellest käekirjast võimalik midagi aru saada.

Pilt on pisut udune, kuna tegin selle hirmuga ja kiirustades. Seda seetõttu, et mul puudus tol hetkel kehtiv tervisekindlustus ja ma ei tahtnud tõendusmaterjalide kogumise eest kirjutuslauaga vastu pead saada. 

Sel nädalal toimus siin Australia Day. See on päris püha üritus, just nagu meile on jaanipäev. Sarnaselt saab töölt vaba päeva, kuid, erinevalt meist, pudelist nad viina ei joo ega peo käigus üksteisel sahtleid hammastest tühjaks ei peksa. Ühtlasi ei näinud ma kedagi tänaval oksendamas ega palja ülakehaga auto katusel tantsimas. Ka mitte ühtegi allakeritud akendega subwoofer-autot. Traditsioonid on ikka väga erinevad.

Linna kohal tegid demonstratsioonlende mereväe kopterid ja hävitajad. Erinevad veesõidukid moodustasid lahe peal igasugu mustreid. Kahurid paukusid, inimesed pidasid piknikuid, laulsid, aborigeenid tantsisid vabatahtlikult jne. Pealtnäha oli kõik ilus.

Piknik pealtvaates

Piknik külgvaates

Kere, tool!

Endalegi uskumatult läksin elus esimest korda vabatahtlikult kooli. Lihtsalt, et jälle midagi uut proovida. Mõnedele meeldib seda ka ebastabiilsuseks nimetada. Igatahes kohvi pealt ennustades tõotas see vaid roppust.

Siinkohal ei ole tähtis, mida ma õpin, vaid asjaolu, et ma olen ainus aarialane oma kursusel. Kursusel on inimesed Jaapanist, Bangladeshist, Hiinast jne. Seetõttu pean põrandal istuma kui tahan inimestega silmast-silma rääkida.

Hommik algas ärevalt, nagu 1. september, 23 aastat tagasi, mil läksin esimesse klassi. Ärkasin, jõin kohvi, ajasin habet ja läksin metroo peatusesse. Uskumatu, vahepeal poleks nagu midagi muutunud.

Kuna loengud pidid algama kell 8, siis tuli varakult ärgata, et end valmis sättida. Kui Eesti kõrgkoolides kehtib akadeemiline veerandtund, mille kohaselt algab õppetöö 15 minutit pärast täistundi, siis siin on kehtiv suvaline pool tundi või 40 minutit aga mitte rohkem kui üks tund. Mina hilinesin loengusse kaks ja pool tundi, jõudsin 3 minutit enne lõppu. Teatasin, et viibisin immigratsiooni ametniku juures, mille peale õpetaja ütles, et on igasuguseid vabandusi kuulnud ja see on neist üks parimaid. Olin päris uhke, et kohe esimesel koolipäeval kiita sain.

Loomulikult uuriti, kust ma pärit olen. Kui vastasin, et Eestist, siis pean tõdema, et nii halbu valetajaid ei ole ma korraga näinud. Juhmid pilgud vaatasid üksteisele otsa ja pead noogutasid, justkui tahaks öelda: "Jaa-jaa, mul pole ka õrna aimugi, kus selline koht asuda võib." Kuulsin osasid kordamas: "Oo Chestonia" ja "Mhm Stonia." Polnud just väga veenev.

Hiljem kodus sai kooli alguse puhul ka meeldivalt pokaale kokku kõlistatud.

Ebaküpsuskirjandi mustand

Tulles tagasi eelmise postituse juurde, tahan öelda, et järgnev ei ole eelnevaga kuidagi seotud. Aga, et midagi öelda, siis tuleb rääkida, kuigi mitte midagi öelda ei ole, sest nii on praegusel ajal väga kombeks.

Igatahes kui silmad lahti teeme, siis näeme Facebookist, Instagramist ja kõikidest neist tähtsatest allikatest, kus me viibime rohkem kui päris elus, kuidas üha rohkem noori inimesi soojas heaoluriigis vedelevad ja laisklevad. Kõik elustandardid ja väärtushinnangud on jalge alla trambitud ning pensioni peale ei mõtle enam keegi. Vastutustundetult pakitakse asjad ja pannakse nelja tuule poole ajama. Aga karjäär? Majalaen? Autoliising? Abielu ja lapsed? On juhtumeid, kus inimesed loobuvad kõrgest ametikohast, hakkavad rääkima tüdimusest, pööravad peast hipiks ning kolivad Eestist minema. Kas seal mujal on siis rohi rohelisem ja taevas sinisem?

Papamoa Hills, Uus-Meremaa

Tegelikult tuleb rahulikult toas istuda ja leiget teed juua.

Sydneys me praegu naljalt teed ei joo, sest see ei jahtu tassis piisavalt ära. Eile oli 37°C ja tänaseks ennustati 39°C. Kanafarmerid söödavad kanadele purustatud jääd, et need keedetud mune munema ei hakkaks.

Tegelikult on päris palju toimunud aga kirjutamisega on endiselt kehvasti. Pihku võtmise asi, nagu öeldakse.

Praegu ka rohkem ei seleta siin, lippan kooli - seal vaja tundi segada.