Reaalsuse kostitus

Üldiselt on elu siin täpselt nii ilus kui paistab ja nagu nendelt Austraalia sõprade postitatud piltidelt välja võib lugeda. Eestlased on siin maal nii teretulnud ja oodatud, et põhimõtteliselt ise ei pea mitte midagi tegema. Kõik, keda mina siin tean, on suured juhid ja ettevõtjad. Neile anti juba lennukis kätte menüü, kust sai valida, millise ettevõtte juhatusse astuda või millise taseme juht olla. Erialast tööd jagub alati kõigile. Kohalikel on muidugi keerulisem, sest nemad peavad tööd ka tegema ja töö ajal rannas kokteile juua ei saa. Palka saavad nad ka tunduvalt vähem ja sealt hakkab juba meeletu klassivahe pihta.

Austraaliasse saabutakse paraadiga - orkester mängib, lauldakse hümni ja plaksutatakse. Vastuvõtt on suurepärane, parim. Peaksite seda nägema, see on tõsi. Enne Sydneysse maandumist jooksis üks stjuardess veel minu juurde ja palus täpsustada, kas viimases salmis tuleb enne laulda "mu armas isamaa" või "mu kallis isamaa."

Kohalikud töötukassa järjekorras.

Ühtlasi on telefoniga helistamine siin nii odav, et näost-näkku rääkimine on rikaste lõbu. Pildil kõige vasakpoolsem ja parempoolsem räägivad omavahel.

Liikluses, nii jalakäija kui autojuhina, on väga populaarne telefoniga scrollida. Linn on täis zombisid, kellel puudub side reaalsusega. See tundub paljudele üsna tuttav pilt ka Eesti tänavatelt, kuid siin on see viidud järgmisele tasemele. Kui punase tule taga ootav auto ei hakka rohelise tule süttides liikuma, siis ei lase tagumine auto eesmisele signaali, sest ta on ise samuti "hõivatud." See on tõeline harmoonia ja üksteisemõistmine.

Ühes kohas.

Seljataha jääb meile ajalooliselt tähtis rajatis. 2000. aastal võitis siin üks Eesti tuntud võrdõiguslane ja poliitik kuldmedali. Tegemist ei ole Oudekki Loone ja Edgari Kohvikuga.

Eesnärk

Leian, et päris tabavalt on öelnud praeguse situatsiooni kohta Õuna Endel: "Mis ta, pask, läheb! Ilge kepp kogu aeg. Pole aega sitalgi käia." Praeguseks hetkeks olen saavutanud eneseabi-finantsjumala, Robert Kiyosaki õpetuste järgi kõige olulisema - täieliku rahalise vabaduse ehk olen sellest kraamist täielikult vabanenud. Hea on küll omal nahal see ära proovida aga ma ei saa hästi aru, miks selline vabadus endale eesmärgiks seatakse.

Mina seadsin teadupärast enda eesmärgiks kooli. Teisel koolipäeval läksin loengusse, mille õppejõud on pärit Poolast. Ta oli minust umbes sama palju suurem kui Poola on Eestist ja rääkis nii tugeva aktsendiga inglise keelt, et esimese hooga arvasin, et loeng ongi poolakeelne. Mõtlesin, et on ikka jama küll kui midagi aru ei saa, kuid siis haaras ta markeri, millega tahvlile kirjutada. Dobrze! Kirjutab siis vähemalt inglise keeles. Aga kuna ta hoidis markerit kirjutamise ajal nagu hakklihamasina vänta, siis ei olnud sellest käekirjast võimalik midagi aru saada.

Pilt on pisut udune, kuna tegin selle hirmuga ja kiirustades. Seda seetõttu, et mul puudus tol hetkel kehtiv tervisekindlustus ja ma ei tahtnud tõendusmaterjalide kogumise eest kirjutuslauaga vastu pead saada. 

Sel nädalal toimus siin Australia Day. See on päris püha üritus, just nagu meile on jaanipäev. Sarnaselt saab töölt vaba päeva, kuid, erinevalt meist, pudelist nad viina ei joo ega peo käigus üksteisel sahtleid hammastest tühjaks ei peksa. Ühtlasi ei näinud ma kedagi tänaval oksendamas ega palja ülakehaga auto katusel tantsimas. Ka mitte ühtegi allakeritud akendega subwoofer-autot. Traditsioonid on ikka väga erinevad.

Linna kohal tegid demonstratsioonlende mereväe kopterid ja hävitajad. Erinevad veesõidukid moodustasid lahe peal igasugu mustreid. Kahurid paukusid, inimesed pidasid piknikuid, laulsid, aborigeenid tantsisid vabatahtlikult jne. Pealtnäha oli kõik ilus.

Piknik pealtvaates

Piknik külgvaates

Kere, tool!

Endalegi uskumatult läksin elus esimest korda vabatahtlikult kooli. Lihtsalt, et jälle midagi uut proovida. Mõnedele meeldib seda ka ebastabiilsuseks nimetada. Igatahes kohvi pealt ennustades tõotas see vaid roppust.

Siinkohal ei ole tähtis, mida ma õpin, vaid asjaolu, et ma olen ainus aarialane oma kursusel. Kursusel on inimesed Jaapanist, Bangladeshist, Hiinast jne. Seetõttu pean põrandal istuma kui tahan inimestega silmast-silma rääkida.

Hommik algas ärevalt, nagu 1. september, 23 aastat tagasi, mil läksin esimesse klassi. Ärkasin, jõin kohvi, ajasin habet ja läksin metroo peatusesse. Uskumatu, vahepeal poleks nagu midagi muutunud.

Kuna loengud pidid algama kell 8, siis tuli varakult ärgata, et end valmis sättida. Kui Eesti kõrgkoolides kehtib akadeemiline veerandtund, mille kohaselt algab õppetöö 15 minutit pärast täistundi, siis siin on kehtiv suvaline pool tundi või 40 minutit aga mitte rohkem kui üks tund. Mina hilinesin loengusse kaks ja pool tundi, jõudsin 3 minutit enne lõppu. Teatasin, et viibisin immigratsiooni ametniku juures, mille peale õpetaja ütles, et on igasuguseid vabandusi kuulnud ja see on neist üks parimaid. Olin päris uhke, et kohe esimesel koolipäeval kiita sain.

Loomulikult uuriti, kust ma pärit olen. Kui vastasin, et Eestist, siis pean tõdema, et nii halbu valetajaid ei ole ma korraga näinud. Juhmid pilgud vaatasid üksteisele otsa ja pead noogutasid, justkui tahaks öelda: "Jaa-jaa, mul pole ka õrna aimugi, kus selline koht asuda võib." Kuulsin osasid kordamas: "Oo Chestonia" ja "Mhm Stonia." Polnud just väga veenev.

Hiljem kodus sai kooli alguse puhul ka meeldivalt pokaale kokku kõlistatud.

Ebaküpsuskirjandi mustand

Tulles tagasi eelmise postituse juurde, tahan öelda, et järgnev ei ole eelnevaga kuidagi seotud. Aga, et midagi öelda, siis tuleb rääkida, kuigi mitte midagi öelda ei ole, sest nii on praegusel ajal väga kombeks.

Igatahes kui silmad lahti teeme, siis näeme Facebookist, Instagramist ja kõikidest neist tähtsatest allikatest, kus me viibime rohkem kui päris elus, kuidas üha rohkem noori inimesi soojas heaoluriigis vedelevad ja laisklevad. Kõik elustandardid ja väärtushinnangud on jalge alla trambitud ning pensioni peale ei mõtle enam keegi. Vastutustundetult pakitakse asjad ja pannakse nelja tuule poole ajama. Aga karjäär? Majalaen? Autoliising? Abielu ja lapsed? On juhtumeid, kus inimesed loobuvad kõrgest ametikohast, hakkavad rääkima tüdimusest, pööravad peast hipiks ning kolivad Eestist minema. Kas seal mujal on siis rohi rohelisem ja taevas sinisem?

Papamoa Hills, Uus-Meremaa

Tegelikult tuleb rahulikult toas istuda ja leiget teed juua.

Sydneys me praegu naljalt teed ei joo, sest see ei jahtu tassis piisavalt ära. Eile oli 37°C ja tänaseks ennustati 39°C. Kanafarmerid söödavad kanadele purustatud jääd, et need keedetud mune munema ei hakkaks.

Tegelikult on päris palju toimunud aga kirjutamisega on endiselt kehvasti. Pihku võtmise asi, nagu öeldakse.

Praegu ka rohkem ei seleta siin, lippan kooli - seal vaja tundi segada.

Vaimutoit

Kõlab küll uskumatult aga minu Soomeskäiku taheti UNESCO maailmapärandiks kuulutada.

Üldiselt on aga tänaseks selgeks saanud see, et kõik on lahtine ja mitte midagi ei ole selge.

Ilmad on läinud koledaks ja tüdrukud on oma miniseelikud kapi alumiste sahtlite tagumistesse nurkadesse peitnud. Ühtlasi on ka kogu üldine tänavapilt muutunud üsna nukraks. Külm tuul puhub ja jonn tikub peale. Kibestumust kohtab üha rohkem ka Facebookis.

Kui suvel toimus üks ilus spordivõistlus nimega jalgpalli EM, siis spordivihkajad viibisid päikesepaisteliste ilmadega üldjuhul välistes tingimustes ja ei rääkinud lollusi, siis sügisel, olümpiamängude ajal tulid kõikjalt välja mõtteterad nagu näiteks: "Ma ei vaata üldse olümpiamänge" ja "Ma ei arva olümpiamängudest mitte midagi." Mõelge nüüd kui siiras see on. Öelda välja, et oma arvamus puudub ja avaldada sellegipoolest arvamust, kuigi seda ei ole olemas. See on väitlemise olümpianormi täitmise tase!

Mina aga käisin ühel nädalavahetusel Tartus kaaskodanikega lõimumas. Sammusin täiesti rahulikus väsimusastmes mööda Laia tänavat Toomemäe poole, kui vastu taarus võimsate kaartrajektooridega üks meeskodanik. Kõnnaku järgi harjutas ta ilmselt järgmiseks üldtantsupeoks ja seega ei saanud sellise tüübi olukorda märkamata jätta. Tundsin pisut muret, kas selline tegelane on üldse võimeline oma sihtkohta jõudma. Kõnealune täitis oma poognatega terve kõnnitee, haaras kinni nii postidest kui ka seintest, vabadel hetkedel olid käed parema tasakaalu saavutamiseks külgedele väljasirutatud.

Pilt on illustratiivne. Väga illustratiivne.

"Hei, naabrimees!" ütlen. Mees langetab käed kõrvale ja hakkab täiesti kaine ning sirge sammuga minu poole tulema. "Što tõ huijovõi bõljäd hotšeš?" küsib ta. "Ahaa, nitševoo. Vsjo harašo," vastan. Kuna peategelane kaotab hetkega vestluse verbaalse poole, teen talle ühe tõuke, mille peale kangelase Adidase peokingad kiledresside sahinal taeva poole sirutuvad. Tänavale langenud, asub ta räigete roppude sõnade saatel end taas püsti ajama. Seepeale otsustab ta mulle veelkord kallale söösta, kuid kukub sarnastel põhjustel taas. Kahjuks mu vene keele oskus ei ole piisavalt hea, et oleksin aru saanud, mis sõim ja milliste organisatsioonide needus mulle peale pandi aga jätsin ta sinna omaette pusima. Hommikul avastasin, et Robbie Williams on selle sündmuse auks uue palaga välja tulnud: Link.

Edasi minevikku

Ega siin muud ei ole juhtunudki, kui see, et ühel ilusal suvepäeval puutusid lennuki rattad vastu Eestimaa pinda. Pärast seda tuli üle elada mõnepäevane jetlag ja edasi läks tee pudelisse lauluga. Keskmine on hoitud päris kõrgel ja lipp veel kõrgemal. Eriti kõrgel lehvis Eesti lipp siis, kui Soome sõpradele külla sõitsime. Siin oleks õige jätkata jutumärkidega ja Juha Vuorineni Joomahullu päevaraamatust üks peatükk sõna-sõnalt maha kopeerida.

Sõit põhjanaabrite juurde algas päris eeposlikult, justkui läheks Soome sepa juurde mõõga järele. Kaasa võeti selline hunnik viina, et paari päevaga eestlase aastane keskmine absoluutne alkoholikogus ära juua. Korgid lendasid pudelitelt juba keskpäeval ning valget võeti laupäeva hilisõhtuni nii, nagu viimast korda saaks.


Üldiselt võtsime napsu sõbraga kahekesi, kuid räägitakse, et peopaigas oli veel inimesi olnud. Kõige enam meenutas meie käte töö Andrus Veerpalu vaheduva sammuga klassikatehnikat, erinevus oli vaid selles, et temal on enamjaolt käes suusakepid, meil aga viinapitsid. Kokkuvõttes võib öelda, et väga kihvt pidu oli, sest mitte midagi ei mäleta.

Vahepeal mängiti mingeid seltskonnamänge aga mul on siiani tunne, et ega keegi neist reeglitest väga aru ei saanud ning seetõttu igaüks improviseeris oma suva järgi. Lõpuks on oluline ikkagi tulemus.

Siin saabun Soomest tagasi. Miski pole enam endine. "Äiti haluisi, että minusta tulisi tuomari tai juristi, mutta minusta tuli juomari ja turisti!"

Kui vahepeal on tekkinud küsimus, miks enam postitusi ei tule, siis ma pole sellise auruga võimeline klaviatuurile pihta saama. Väga võimekad on inimesed, kes suudavad purjuspäi autorooli keerata. Ma nüüd tõmban pisut hinge ja annan juba üsna pea teada, mis edasi saab. Te olge ikka terved ja võtke minu eest ka!

Õnnestunud õnnetused

Rahu! Täna ei räägi kassidest. Aga see on Token, lihtsalt sissejuhatav tegelane.

Kui minu järgnevad lood tunduvad kuidagi seosetud ja kipuvad liiga kirjavigu täis olema, siis ei tulene see sellest, et ma oleksin vahepeal EKRE või Odinlastega liitunud. Pigem on see tingitud asjaolust, et osalesin liiklusõnnetuses ning mõnda aega enne seda langetasin omale neljameetrise bambuse puu lagipähe. Need sündmused on kindlasti tugevaks eelduseks eelnimetatud organisatsioonidega liitumisel, kuid paraku ma seda siiski teinud ei ole.

Eelmises postituses rääkisin vanaprouast, kellele meeldib hirmsasti teed juhatada. Tegemist on väga toreda inimesega ja käin tal siiani vahel abis aeda korrastamas. Kui ta ka järgmisel korral püüdis mulle pisut teed juhatada, mõtlesin, et selline nõunik kuluks Ott Tänakule ära. Usun, et tädi räägib täpselt, kuidas võimalikult efektiivselt autoga kurvid sirgeks lõigata ning millisele ristmikule tasub külg ees siseneda. Igatahes olin tal taaskord abis ja sel korral oli tarvis bambuseid maha saagida. Kuna aga need kasvavad nii tihedalt ja hoiavad lehtedega üksteisest kinni, siis otsustasin mootorsaega mõned lõiked alt teha ning siis puud korraga pikali sikutada. Juhtus aga see, et jätsin ühe puu sikutamata ja läksin mahalangenud puid minema vedama. Iseseisev puu otsustas iseseisvalt maha langeda ning tabas mind otse pähe. Pilt sähvis korraks nagu vanal teleril, millelt toaantenn välja tõmmata.





Liiklusõnnetuses osalesin ma mõned päevad hiljem kui olin taas tööl labida nurka ja saapad püsti visanud. Asusin koduteele ja peatusin enne ringteed, et seal olevale autole teed anda. Seejärel kuulsin vaid kõva pauku ja raginat ning järgmisel hetkel vaatasin auto lage, kuna istme seljatugi oli maha murdunud. Hirmsa peavalu saatel tõusin istukile. Auto veel vaikselt veeres ja aknale koputas keegi naine. Esialgu ei saanud aru, miks ta sedasi keset ringteed jalutab ning inimesi tülitab, kuid siis jõudis kõik kohale.

Auto uks avanes vaid tugevalt seestpoolt surudes. Kuna tegemist oli tipptunniga, siis seesama naine vahetas minuga kohad ja parkis auto teisele poole ringteed. Nüüd olin mina see inimene, kes keset ringteed jalutas ja valutavast peast kinni hoidis. Minu auto kõrvale parkis oma auto ka härra, kes mind äsja tagant kiirustas. Kui ma õigesti mäletan, siis autost välja tulles ütles ta mulle, et ma oleksin jõudnud... Kuna aga kõik ümbritsev oli ebameeldiv ja justkui vati sees ning enesetunne väga halb, siis ma isegi ei suvatsenud talle midagi vastata. Publikut tekkis igalt poolt juurde. Kokku pakkus ennast tunnistajaks 4 inimest, sealhulgas juht, kellele ma teed andsin. Andsin oma märkmiku, kuhu kõik fännid oma kontaktandmed kirjutasid. Ühtlasi kinnitas kiirustaja oma süüd ning mina kinnitasin, et mulle kiirabi vaja ei ole ning väitsin, et sõber tuleb järgi ning viib mind koju. Seepeale kõik asjapulgad lahkusid. Loomulikult istusin ka mina pooleldi šokiseisundis autorooli ja sõitsin minema. Õhtul hakkasid eesmised kaelalihased valutama ja pead taha kallutades kaalus see nagu 40kg. Järgmistel päevadel tegin vajalikud meditsiinilised ülevaatused, mille diagnoosid kinnitasid: "Lucky bastard!"

Õnnetuse müstiline pool on see, et mitte ükski tuli ega klaas ei purunenud. Minu auto uksed enam lahti ei käinud, sest kere oli rebenenud ja akordioniks kokku pressitud. Loomulikult läks see teenekas tegelane mahakandmisele. Tagumisel autol olid turvapadjad lahti. Samuti oli päris müstiline siinne asjaajamine kindlustusega. Ma pole siiani mitte kuskile alla kirjutanud ega ühtegi kindlustusjuhtumi vormi täitnud. Olen telefonitsi vestelnud kindlustusettevõtte esindajaga, mille tulemusena oli auto ühel päeval treileriga minema viidud ning turuväärtus mu pangakontole välja makstud. Konto söönud, mina terve!

Vahepeal sain veel pisut vanemaks. See on pilt sünnipäevast. Pidu käib!