Pingviinitütar Pepe

Nüüd on küll palju aega mööda läinud ja mitte ühtegi piuksu. Graafikust, mille alusel oleksin postitanud ühe loo kalendrikuus, olen lootusetult maha jäänud. Võiksin ju valetada, et jube kiire on olnud ja pole aega kirjutada või internet on kehv aga tegelikult ma lihtsalt ei ole viitsinud. Loodan, et olete Õhtulehest ja Tallinna TV'st saanud oma huumorisooni ikka toita.

"Anäe, takso tuli!" @queenstown #goodlife #memories #bunny #jänestsõitma

Võimalik, et tulevikus saab minust vanatüdruk, sest järgnev lugu on taas seotud kassiga. Mulle tehti Taurangast üks labidameelne tööpakkumine ja seega otsustasin lõunasaarelt põhjasaarele varbaid soojendama sõita. Asusin elama tööandja juurde. Võõrustajateks vanemas keskeas abielupaar, kelle hobiks on veganlus. Maja reegel: "No meat in the house." Lisaks pahameelele, et nad eesti keelt ei oska rääkida, leppisin ka selle müsteeriumiga. Neil on ka kass, kes otsustas ise nende juurde elama tulla. Alguses passis lihtsalt aias ja maja ümbruses ning lõpuks kolis sisse. Heade inimestena ehitati kassile välisukse sisse oma luuk, mille kaudu loom sisse-välja käia sai. Minu suureks üllatuseks püüdsid nad evolutsiooni murda ja söötsid kassile kookosjogurtit, munamaitselist munaasendajat ning igasugust taimset löga. Lisaks sellele oli väikesele kiskjale kaela seotud kelluke, et see rünnatavale linnule looma reedaks. Aga ühel hommikul kui ma köögis hommikust sõin, astus välisuksest tuppa kass, kellel oli äsja murtud varblane hammaste vahel. Mõrtsukas jalutas väga soliidsel sammul otse pererahva magamistuppa, hüppas voodisse ja tegi neile esitluse oma toidulauast. Andsin kassile preemiaks suitsuvorsti.

Tööst aga nii palju, et sel korral oli tegemist aiaplaneerimise, joonestamise ja maastike kujundamisega (käsitsi, labidaga). Kolisin projekti tellija juurde koju elama ning tegin sellise asja:

Projekti tellija on Tim. Temaga juhtus eelmise aasta maikuus õnnetus, mille tõttu ta enam kõndida ei saa. Sellegipoolest on tegemist väga positiivse ja rõõmsa inimesega, kellega saab kõik maailma asjad läbi arutada.

Istusime ühel õhtul Timiga, rääkisime sotsiaaltoetustest ning invaliidide elust siin ja Eestis. Tuleb välja, et Uus-Meremaal tunnistatakse riigi poolt inimene üsna lihtsalt töövõimetuks, samas säilitatakse 80% sissetulekust ja ehitatakse kodu vastavalt vajadustele ümber. Mina kuulasin ja mõtlesin, et kui tagurpidi siin see kõik on. Rääkisin Timile, kuidas Eestis tunnistatakse heal juhul osaliselt töövõimetuks, töölt ära tulla ei saa. Eriti karm on vaimupuudega inimeste olukord. Need topitakse pealinna linnaosavanemateks, peasekretärideks või linnapea nõunikeks ning siis käib meedia veel surkimas ja intervjueerimas. Kaamera ees pannakse inimesed häbiposti. Siin hoitakse pigem ikka madalat profiili.

Inimestele meeldib siin palju rääkida. Hoolimata sellest, et Google Maps päris hästi töötab, tahavad nad väga teed juhatada - seda nii telefoni kui sõnumi teel. "Kas sa seda kollase katusega heinaküüni tead?" "Ei tea." "OK, aga sealt keera vasakule ja sõida kuni veehoidlani ning..." Igatahes vanaproua, kes soovis oma aias nipet-näpet kohendada, saatis mulle sellise SMS'i:

Hi Lauri
My address is 230 Old Highway 
Go over the bridge from the mount to town and stay on that rd
It becomes state highway 2
After the roundabout at the bottom of town carry on straight and then take the right fork in the motorway
Keep going & go
Thru bethlehem
Over the wairoa bridge
Thru Te puna
Then you will come to whakamarama & a gull gas station
Keep going - till you see a big sign saying omokokoroa on right
Slow down & turn left into youngson rd. before the sign
aftr 1.8km turn Right into old highway 
The 4th drive on left is 230 has 3 post box. Follow drive thru orchard to wooden double storey hse 
I will meet you there around 8.45 ish
Thanks
Janine



Järgmises postituses kavatsen rääkida oma eelmistest elukaaslastest. Asjaosalised higistage! Ähvardused ja kaebused palun saata mulle postkasti.

Madala pulsiga rööprähklemine

Kindlasti on lugeja palju mõelnud, et kes küll on see salapärane isik selle nii meeldiva ja asjaliku blogi taga. Nüüdseks on siis ilmselt meediakajastus olnud piisav, et saladuseloori kergitada ja telgitaguseid päevavalgele tuua. Siinkohal on mõistlik tunnistada, et tõepoolest see olen mina.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid räägiks paar teistmoodi lugu.

Vahepeal olen avanud oma tagasihoidliku peksuskoori delfi kommentaariumis, kus mahlased arvamused meie Hooandja projekti kohta lendu lasti. Motiveerivad inimesed on alati ühiskonda edasi viinud ja arvan, et Delfi kommentaarium on üks igati tänuväärne koht. Puhtalt sellest inspireeritult toimetasime Eestist kiigu siia ja näitasime kohalikele ekstreemsporti Eesti moodi.

Palju on küsitud, kas mul mõnede toitude ja maitsete järgi igatsus ka on tekkinud. Mõtlesin veidi selle peale ja kusjuures Mehukattit võiks vahest lonksata küll. Samuti tahaks Pirita kaneelivahvlit ja Stimoroli nätsu.

Seni üks kõige olulisem sündmusi on olnud ilmselt reis ja elukohavahetus. Kuna Tauranga linn ei andnud oodatud tulemust, siis otsustasime asjad pakkida ning põhjasaarelt lõunasaarele kolida. Reis sai alguse pühapäeval, mil hommikul tulid sõbrad kiikuma. Kaasa võeti veel sõpru ning kiiguti nii, et halb hakkas. Pärast seda roniti Mount Maunganui tippu ja hüpati sealt deltaplaaniga alla. Järgmised päevad möödusid Rotoruas mägiratastel ja matkaradadel, kaatriga Taupo järve peal veelauatades, water biscuitiga sõites,  freedive’des, vettehüpetes.Kokkuvõtlikult võib öelda, et kuradi igav oli ja pulss üle 70 löögi minutis ei tõusnud. Video.

Vahepeal oli veel palju sündmusi ja praamisõit lõunasaarele aga kuna need kõik olid põnevad, siis ma neist ei räägi. 

Ühel päeval saabusime Christchurch'i. Seda on üsna keeruline kommenteerida, mis selle linnaga toimub. Viis aastat tagasi toimus seal maavärin, mille tagajärjel kukkus kokku ja tuli lammutada üle 8 000 suurema hoone ning rohkem kui 10 000 elumaja. Sellest tulenevalt on selle linna kohta õige öelda, et tuled põlevad aga kedagi ei ole kodus. Enne saabumist olin kuulnud vastakaid lugusid ja vaatanud Google’st vaid pilte. Ühed rääkisid, et tegu on toreda omanäolise linnaga ja teised nimetasid seda täielikuks urkaks. Kuna aga enne Christchurchi jõudmist sai tehtud põige ka veinikeldritesse ning meel rõõmsaks kastetud, siis eeldused olid vaid positiivsed. Kui hull see linn ikka olla saab? Palgad kõrged, üürid madalad. Lahe! Papp mõne nädalaga duublisse ja edasi!

Kesklinn on maatasa, ainult tellingud ja ehitus. Kusjuures ehitustegevust ei ole näha, sest ehitajaid pole kuskil. Elamurajoonides on autod majade ees, kuid inimesi ei ole. Suuruselt teine linn Uus-Meremaal aga inimesi ei näe. Õhtul küll enamus majades tuled põlevad aga valdab selline elutu tunne. Tänavad on täiesti tühjad, vähemalt kesklinnas. Päeval kohtab küll inimesi aga pigem on see nagu talvine Kärdla.

Sõiduteed on enamus nii auklikud ja katkised nagu Tallinna kõige halvemad teed. Turvavöö hoiab tugevalt ismes, sest lihtsalt roolist kinni hoides ei pruugi autos püsida.

Maja, kus ööbisime, oli maavärinas kannatada saanud. Põrandad olid nii viltu, et maja ühest otsast teise minekuks tuli justkui mäest üles kõndida. Seintes suured praod, vundament kõvasti vajunud. Äsja ostetud maja kusjuures. Lootsin, et see öösel kokku ei kukuks. Muidu on riided hommikul kõik mustad ja kopsud tolmu täis.

Edasi hüppan aga kõige värskema loo juurde. Siin tahan ma aga üles tunnistada selle, et vihkan siiralt tiblasid, juute, neegreid, homosid ja... juute ning eriti jälestan ma rassismi ja diskrimineerimist. Sattusin läbi iirlasest tuttava tööle autorendifirmasse. Kõik ilus-kena, töötajad chillid, vastuvõtt igati tore. Samal ajal võeti tööle ka üks tüdruk, kellega koos töölepinguid allkirjastama sattusime. “Tere! Minu nimi on Anna,” ütles ta. “Ma olen Läöwri,” vastasin. Tema küsis: “Kust sa pärit oled?” Mina: ”Eestist.” Anna: “Oo, te räägite seal vene keelt!” Mina: “Ei räägi, me räägime eesti keelt.” Anna: “Räägite küll. Ma tean, ma olen Venemaalt.” Siis ma jäin korraks vait. Tõepoolest, ma ei ole ammu uudiseid lugenud. Ehk on tõesti võõra võimu lipp Toompeal taas vardas ja naaberriigi parunid kodanikke kurnamas. Aga peaminister ju lubas, et kui võimule jäävad, siis jääb Eesti vabaks? “Teil on kõik tänavasildid ka Tallinnas kahekeelsed,” jätkas tüdruk, kes tegelikult oli Anja. Viskasin pilgu lauale – tema ees oli Iisraeli pass. Kas vanajumal saab inimkonda veel julmemalt nuhelda? Ega pikka juttu sealt ei tulnud, kuna raske on vaielda inimesega, kes toetub faktidele ja mis ma teha saan kui asjaolud nii on. Hiljem otsis ta veel minuga jututeemat ja rääkis, et tema poissõber on soomlane. Vaesekene! Hilem tuli kõnealune härra Anjale järele, astus autost välja, otsist taskust sigaretipaki ja püüdis tsäksist tuld läita. Välimuse järgi oleks talle pakkunud kõiki teisi rahvusi, kuid mitte soomlast. Ennast reetis ta siiski sellega, et pillas tsäksi maha ja lasi kuuldavale rahvusvahelise “Vittu!” Anjast mul pilti ei ole. Õnneks. Püüan unustada.

Läheme edasi, ma tulen tagasi loo juurde, mis toimus Queenstownis. Üürisime endale korteri, mida pidime jagama teise paariga. Ühel nädalavahetusel sõitsid nad pulma ja jätsid kassi meie hoolde. Palusid vaadata, et tal toit kausis oleks ja muud ei midagi. Konservid ja kuivtoit olid küll kausside kõrval, aga kuidas kass peaks konservikarbi lahti saama? Ma ostsin talle isikliku konserviavaja. On ikka loomapiinajad siin! Elajad!

Näpuga näited ja jõulusoovitused

Seekord ei taha ma kiisust ei kutsust, Jukust ega nukkudest rääkida. Täna on teemaks jõulud ja jõulurahu.

Kõigepealt tuleb alustada sellest, et jõulud ei ole kaugeltki rahuaeg. Misasi on jõulurahu? Teeme silmad lahti ja vaatame kaugemale kui riigipiir. Rahulikke jõule, Ukraina rindejoon! Mõnusat pühademeeleolu, Süüria semud! Iisrael, Palestiina, Iraak, Kesk-Aafrika Vabariik jne. jne. Jõulurahust rääkides võime sama hästi päkapikke uskuda.

Aga, et pühad mööduksid ikka maailmameeleolus, tuleb see tunne ka koju tuua. Mis oleks siis veel ehedam kui mõne vana kirve väljakaevamine ja pidusööma ajal sae käimatõmbamine. Kõik tuleb letti laduda ja mitte midagi tagasi hoida. Nii saab minna uude aastasse suud puhtaks räägituna, kergema koormaga või üldse koormata. Samuti on see kasulik kehakaalule, sest tõenäoliselt lõppeb koosviibimine üsna kiiresti ja allesjäänud toitu ei taha keegi mitu päeva soojendada.

Kindlasti on lähikonnas või suguvõsas sel aastal toimunud mõni sündmus, mille kohta ei ole sa saanud arvamust avaldada. Seda põhjusel, et ei ole asjaosalisi kohanud või oled enda suu lihtsalt kinni hoidnud. Nüüd on sinu võimalus käes! Kui veel kahtled, võta mõnest kangemast pudelist 100g julgust. Nii hakkavad õiged mõtted pähe loksuma ja kaovad segavad faktorid, mis räägivad rahuajast ning meeldivast koosviibimisest.

Kui taldrikud on täis laetud, ole mõni hetk vagusi ja jälgi mängu. Tuleta meelde kellegi töökoha kaotus, kriitikat saanud maailmavaateline arvamusavaldus, konflikt või lihtsalt plekimõlkimine liikluses. Kui muud ei ole, siis avalda arvamust pagulasteemal. Jäta meelde, et oluline on sinu arvamus, mitte faktid.

Rünnakut alusta sõnadega: seda tahtsidki või (vajadusel lisa: oled nüüd rahul endaga või)? Sealt on lihtne edasi minna, sest tagasiteed enam ei ole. Teeksid ennast lihtsalt lolliks ja see süvendab kibestumust veelgi. Kui aga keegi peaks sinu jõulumeeleolu tekitamisse sekkuma, kasuta sõnu: sina ole üldse vait ja vaata mida sa ise... (siin meenuta mõnd vana kirvest või lapsepõlve ebaõnnestumist).

Konfliktsituatsiooni suhtes arvamust avaldades kuula ära ainult üks osapool, sest sul on sellest juba pilt selge ja ei ole tarvis teise poole arvamust. Vali pool ja alusta sildistamist. Kasuta sõnu: täielik mölakas, kuradi lits või mida iganes sülg suhu toob. Usu, sul hakkab kergem. Ära unusta vahepeal pitsi täita!

Tulemustest kirjutage mulle postkasti - kohatine anonüümsus garanteeritakse. Avalikustatakse vaid ees- ja perekonnanimi ning Facebook'i konto. Liblikuefekt avaldab parimad palad ning loosib välja kasutatud jalgratta. Selle, mis tänava ääres vedeles ja millest eelmises postituses juttu oli. Võitja peab jalgrattale ise järele tulema.


Maori Christmas!

PS! Pilte täna ei saa aga siin on teile üks video.

Mõttetu lugemine

Panin just tööle oma klikivabriku. Usun, et sellelt postituselt saan kõige rohkem klikke. Aitäh sulle!

See siin on idee jalgrattavarastele. Autod, kaatrid, mootorrattad - need kõik võivad olla sinu. Sellel sildil ei ole lihtsalt piire. "Kui te saate aru, mida ma mõtlen", Savisaar 2015.

Ükskord toimus meil aiapidu. Selline pühapäevane häng. Hirmu tekitas vaid asjaolu, et mingil hetkel seati üles helipult, elektrikitarrid, kõlarid ja mikrofon, toodi jääkastidega õlut-veini. Autosid oli maja ees rokem kui inimesi. "Läheb festivaliks," mõtlesin. Pühapäeval! Koerad tulid ka kapist välja ja hakkasid üksteisega toimetama. Küll loomad juba teavad, millal viimnepäev käes on.

Tegelikult toimus aga väga kultuurne tiksumine. Grillisime, sõime ja jõime ning päikeseloojanguga oli plats puhas. Üldiselt on siin tavaline komme pärast tööpäeva baarist läbi minna ja paar õlut juua ning siis koju sõita.

Ise tegin!

Oleme nüüdseks Eestist ära olnud juba üle 4 kuu ja üha tihedamini küsitakse, kas koduigatsus ka peale kipub. Selle asjaga on nüüd selline lugu, et kuna ma 5 päeva nädalas teen sellist tööd, kus palju mõelda ei ole vaja, siis päeva peale auke kaevates tuleb ikka kopp ette, saab siiber, viskab üle ja ajab harja punaseks. Olen mõelnud, et sellest valikust võiks valida kõige rohkem kopa ette tuleku. Tuleks kohe nii ette, et ei saaks enam kaevata. Labidas käiks kolksudes vastu kopa linte ja kopajuht teeks selle töö ise ära. Aga see koduigatsus läheb ise õhtuti üle kui koju jõuan.

Kodu asub meil teises kohas, kuid ikka on piirkonnaks Tauranga ja Mount Maunganui. Võrdluseks võib tuua Tallinna ja Nõmme, vahet ei ole eriti. Pildil on vaade rõdult.

Selle pildiga siin on üks omamoodi lugu. Kohalik Kuldne Börs on siin nimega Trademe. Ainuke vahe on selles, et see täielikult toimib ja töötab. Selle portaali kaudu müüakse kõike. Põhimõtteliselt alates bfõõäää... no kõike müüakse. Mina ostsin sealt 23. oktoobril jalgratta kinnitusraami, mis käib auto pagasiluugi külge. Müük toimus oksjoni korras ja hinnaks kujunes 5 dollarit. Tänaseni olen ma seda raami näinud vaid pildi pealt, täpselt sama palju on müüja näinud minu raha.

Pärast oksjoni lõppu kontakteerusime ja leppisime kokku, et lähen sellele ise kahe nädala pärast järele, kuna ei olnud Whakatane linnas veel varem käinud. See asub siit 90 km. Enne väljasõitu võtsin veel müüjaga ühendust ja saime kokkuleppele, et tulen paari tunni jooksul läbi. Kohale jõudes avanes mulle pildil olev vaatepilt. Sinna aeda on võimalik siseneda vaid auto võtmete olemasolul või üle auto ronides. Kui geniaalne idee! Osta endale vana Ford Mondeo ja sul ei ole väravat vajagi!

Stabiilne ebastabiilsus

Kes nüüd tähelepanelikult vaadanud on, saab kohe aru, et Andrus Kivirähk ja Mihkel Raud on minu Facebooki seinal kolamas käinud. Tegin 9. septembril pagulasteemalise postituse, mille peale Andrus mõttesse vajus ja 11. septembril oma lapsepõlvest artikli kirjutas. Nagu ka teleturus, ei ole see aga kõik - 13. oktoobril võttis riigikogu kõnetoolis sõna Mihkel, kes samuti minu sõnumit kuulutas. Nii suurt kajastust ei ole minu sõnavõtt veel iialgi saanud. Tegelikult ei ole ma lihtsalt mitte kunagi sõna võtnud.

Uus-Meremaad nimetatakse tihti ekstreemi kodumaaks. Ma ei vaidle sellele üldse vastu, sest, kujutate ette, leidsin pargist 7-meetri pikkuse liumäe! Ega ma pikalt ei mõelnud, vaid ronisin jalgade värina saatel ja kramplikult käsipuust kinni hoides üles, justkui läheks Tehvandi suusahüppetorni. Sööstlaskumist alustades pigistasin silmad kinni ja röökisin hirmust nii kõvasti, et pargis elavad linnud hülgasid oma pesad. Pärast laskumist, kui kuvad püksid olin jalga tõmmanud, jätkasime sõitu kodu poole. Liugu jääb meenutama taskust väljakukkunud telefon, mis valis omale igaveseks taustapildiks ämblikuvõrgu. Järgmise ekstreemsusena kavatsen mänguväljakul vedrukiike proovida.

Koogitehases ma enam ei tööta. Leidsin, et olen juba piisavalt käkke ja tainast kokku keeranud. Otsustasin hoopis hakata teistele auke kaevama ja saingi haljastajana tööd. Teeme aiaprojekte: kujundame, kaevame, rajame. Töö on küll päris raske aga palk on see-eest väike. PS. Pilt ei ole sellega mitte kuidagi seotud, kuid sellega ma tahan öelda, et anna mehele kala ja terve pere saab söönuks. Anna mehele õng ja ta joob terve nädalavahetuse.

Kodu on meil see koht, kus me argipäevadel elame. Nädalavahetusel oleme mustlaste moodi autos elanud ja ringi reisinud. Koduks on meil maja, mida jagame nelja peale: mina, Marju, Gina ja Oscar. Oscar on väga lahe tüüp. Tööl ta ei käi, kuid sporti teeb korralikult. Sündinud Uus-Meremaal ja oma olekult on ta ehtne kohalik. Üldiselt elab Gina kulul ja raha ei ole tal kunagi olnud, kuid tundub, et see ei ole probleeme tekitanud. Vahel käime koos rannas jooksmas või lebotame niisama diivanil.

Siin läheme Oscariga randa jooksma.

Pagari labor

Tänan kõiki kirjutajaid ja joonistajaid ilusate soovide eest! Erilist tähelepanu tahan juhtida Kaagvere Erikooli tüdrukutele ja hoiatan, et selliste piltide saatmise eest võib siin palju probleeme tekkida.

Täiesti suvaline pilt lammastest. Lambist. Kõik keerasid pildistamise ajaks näod teisele poole, nagu ootaksid midagi...

Pole mõnda aega nüüd kirjutanud ja eks info on siit-sealt lekkinud, et olen taas maandunud pagaritöökotta. Koogitehasesse tainast segama ja pirukaid küpsetama. Siit ka põhjus, miks kirjutanud ei ole. Nimelt katseajal kihutatakse uus töötaja kaheks nädalaks otse ahjuruumi ning pajalappe sel perioodil kasutada ei saa. Proovi sa siis selliste krõbedate kätega veel blogipostitust kirjutada. Ega elu ei ole siin lill, nagu Eestis, et muudkui käid Delfi kommentaarimis räuskamas ja Facebooki seinale meediast kättesaadud rokka postitamas. Siin käib töö nagu Tai vanglas - esimestel nädalatel oled jalaraudadega.

Järgmisel nädalal peaks ametikõrgendust saama - väga suure mikrolaineahju operaatoriks. Eelmine töötaja jättis küpsetuse ajaks mikrolainekambri ukse lahti ja nii see ametikoht vabanes.

Praegu töötan mixing team'is ja olen see tüüp, kes tainast kokku keerab ning sinna sisse igasuguseid lõbusaid aineid segab. Osadel maitsetugevdajate pakenditel on silt "Toxic" ja hoiatus: "Do not swallow!" Ma ei tea ega taha ka teada, mismoodi neid kooke süüakse või kuidas need seedekulglasse jõuavad. Pildil on banaanimaitseline maitsetugevdaja. Väga rammus kraam ja soovitatav ainult edasijõudnutele. Enamus toodangust külmutatakse ja saadetakse konteineritega Austraaliasse. Head isu teile sinna!

Mainimata ja täiesti tähelepanuta on jäänud meie auto. Kohe esimesel nädalal ostsime '96. aasta Nissan Wingroad'i, hüüdnimega Wingman. Selle sinise välgu kapoti all tuksub 1,5-liitrine bensiinimootor, mis on läbinud 300 000 km ja tõenäoliselt kappab veel sama palju.

Siin veel üks perepilt.

Vanu, üle 20-aastase staažiga autosid liigub siin palju. Tehnilisele poolele pannakse suurt rõhku ja autod kestavad seetõttu väga pikalt. Masinast võetakse kõik välja ja alles siis ostetakse midagi uut. Ei ole oluline, et naabrimehel on suurem.

"Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes sa oled." Ehk siis on vastamata jäänud ka mõnedele küsimustele. Vaieldamatult kõige populaarsem küsimus minu sõpradelt on olnud: kui palju seal alkohol maksab ja mis summa ees ennast ATV'ks saab kammida? Kõige odavam karp õlut (330ml x 12 purki) maksab siin 9 euri, pudel viina alates 20 euri. Baaridest saab õlle ca 4,5 euriga. Avalikes kohtades on joomine keelatud, kuid kui pudel panna paberkotti, siis on OK. Napsu tarbimise tagajärjel parki uinumine maksab 170 euri.

Alates 20. eluaastast võib autorooli istuda 1 promillises (0,5 mg/l = 1 ‰) joobes. Alla 20-aastased võivad niisama sisse istuda. Võimalik, et eksin teisendusel, kuid seaduses on kirjas nii: 50 milligrams of alcohol for every 100ml of blood. Terviseks!

Sea-kaater

Mina labidaga. Esiplaanil kajakad.


Vaadates pangakontol teostatud roima ja laastamistööd, saades mitmeid kirju ja joonistusi kodumaa võlausaldajatelt, tekkis tunne, et niimoodi ühiskonna kulul liugu lasta enam ei saa.

Hoidsin juba mõned päevad kõrvad püsti ja kuulasin, kuidas tööotsimine ja töö siin maal üldse välja näeb. Kõik korrutasid nagu ühest suust, et midagi ikka saab teha ja tööd siin jagub. See mõjus muidugi rahustavalt.

Mihklipäev koitis, alustasin luuret. Tööotsing algas sellega, et käisin läbi mõned agentuurid. Need on siis sellised ettevõtted, mis pakuvad lihttööd siit-sealt erinevatest ettevõtetest. Pakkimine, kauba laadimine, tassimine jne. Üldiselt tööd, mis on ajutised ja mille tegemiseks ei ole ettevõtetel mõistlik eraldi ametikohta luua. Ajude olemasolu ei ole neil tööotsadel oluline. Seega töökollektiiv on üldiselt eriti kirev või väga kirev.

Tegemist oli järjekorras 4. agentuuriga, kuhu ma sisse marssisin. Kohe küsiti: "What can I do for you?" Vastasin: "I have the same question." Sealt edasi läks juba lobaks ja kohe tehti pakkumine järgmiseks hommikuks kl 6. Iseenda õnnetuseks võtsin selle pakkumise vastu. Täitsin umbes kilo jagu pabereid, jätsin narkotesti jaoks sortsu topsi ja võtsin kaasa tööohutusvarustuse: terasninadega saapad, helkurvest ja kuulmiskaitse klapid. Paberilt lugesin aadressi ja ettevõtte nime - tegemist oli saekaatriga. Ametinimetus: sawmill labourer. See ei tõotanud head.

Järgmisel hommikul hüppasin kl 5 voodist välja. Plaanis oli teha kiire pesu, praadida mõni muna, juua kohvi ning teele asuda. Selle asemel lükkasin äratust maksimaalselt edasi, sain poolunes tuikudes hambad pestud, kukkusin seinakapile otsa ja tööle sõites magasin õige teeotsa maha. Sattusin rõõmsalt kiirteele ning põrutasin suvalisse ilmakaarde.

Johan Hill.

Jõudsin viisaka hilinemisega siiski saekaatrisse kohale. Kahjuks. Küürus 60-aastates kõhn härra tervitas mind viipega, nimeks Ted. See on ainuke nimi, mis mulle sealt meelde jäi. Vajalikud viisakused vahetatud, juhatas ta mu ühe noore tüübi juurde, kes nägi välja nagu Johan Hill. Tundus, et asi läheb lõbusaks. Paraku hakkas see Johaidii pikalt ja laialt tööst rääkima. Suure entusiasmiga näitas ta mulle rauast alust ja mingit puuseinas olevat luuki, kust hakkavad lauad välja tulema. Me pidime kahekesi need lauad alusele laduma ja siis lindiga kinni tõmbama. Mul oli kaks küsimust: kas see on kogu töö ja kas seda tuleb terve päev teha? Mõlemad vastused olid jaatavad. Tööpäev kestis 10h. 

Ma ei lugenud minuteid ega sekundeid, vaid sekundi kümnendikke. Pikka aega hoidsin end tagasi ja ei vaatanud kella. Ühel hetkel otsustasin seda siiski teha, kuna olime juba mitmeid tunde kõvasti tööd rüganud ja luugist laudu alusele ladunud. Möödunud oli tegelikult vaid 20 minutit.

Johaidii osutus sama heaks vestluskaaslaseks nagu sült jõululaual. Iga järgnev lause oli vastuolus eelnevalt öeldule jne. Üks tarkusetera jäi meelde: "You can't manipulate the steel but you can manipulate the wood." See käis laudade paigutamise kohta. Ma ei tea, miks või mille suhtes. Ta vaatas mulle silma ja lasi selle kuldse lause lendu. Kohendasin kuulmisklappe, lootes et sealt mitte ühtki heli enam läbi ei tuleks. Ta ise oli seal töötanud juba 2 nädalat ja tunuds, et tüüp on enda kutsumuse leidnud.

Hiljem hakkasin mõtlema, mida see tähendab, et ei suuda sellist tööd teha. Käed-jalad on terved, pea on otsas, mõlemad. Töö on ka olemas aga lihtsalt ei suuda. Mittesuutmise tunne seisneb siis selles, et kupli all on pidevalt mingi surin ja turjas sügeleb, samal ajal nagu keegi vajutaks pöialdega silmadele. Selline huvitav kompott aga hästi hapu ja puuviljadeta ning terve päev.

Öeldakse, et igas negatiivses asjas pidi ka midagi positiivset olema. See oli puidu lõhn aga see oli ka kõik.

Pilt saekaatri söögitoast, kus suurema näljatunde kustutas juba avanev vaatepilt: kapilingid, toolid, lauad. Igale poole vaadates leidis vihjeid, mida inimesed siin näiteks veebruaris sõid.

Söögitoas kehtisid omad reeglid, nagu vanglas. Kui lõunapausi ajal einestama läksin, võtsin suvalise laua taha istet, avasin oma moonakoti ja hakkasin vitsutama. Ühel hetkel teatas mulle üks töölistest: "You don't wanna sit there!" Esimese hooga mõtlesin, et raudselt istusin mingi rokase pingi peale ja tegin hüppe pingil edasi. Pingil ei olnud mitte midagi. Seepeale ütles teine tööline, et selle koha peal ei ole ka hea istuda. Küsisin, miks siis nii. "You'll see!" öeldi. Siis tabasin ära, et need peerud on seal aegade algusest peale töötanud ja igaühel on oma koht. Tegemist oli täiesi tavaliste pinkide ja laudadega, nagu õlletelgis, kõik ühte nägu. Igatahes ma sellest hoiatusest välja ei teinud ja jäin huviga ootama, mis saab. Kas tõesti tuleb keegi ja käseb mul sellelt kohalt ära minna? Sõin rahulikult, ootasin ja mõtlesin, et võikski einele ühe rüselusega väheke vürtsi lisada. Järjest enam töölisi vooris söögituppa, kõik võtsid vabadele kohtadele istet. Mitte midagi ei juhtunud. Jube vägev ragbimehe tunne oli. Ilmselt kandideerin All Blacks'i meeskonda ka.

Töötasin saekaatris 2 päeva, rohkem ei suutnud. Tunne oli nagu pärast lobotoomiat.