Mast Munder 3

Ohsaraisk! Meie hapukapsad ja kohukesed ei saa haisule ka sellele, mis kohalikku delikatessi Ghanast saab. Aga, et sündmustest jälle mitte ette rutata, siis esialgu tuleb alustada ikka sellest, et saage tuttavaks minu kohaliku sõbra Mercy'ga.

Mercy (tagaplaanil), esiplaanil kohalik kärakas ingveriga.

Mercy on kohalik kõrtsmik Accras. Ta on tööpäevadel stabiilselt auru all ja temalt saab jutu järgi kõike: alkoholi, tubakat, kakaod ja eelkõige muinasjutte. Näiteks otsisin ma toorkakaod ja loomulikult oli ta nõus selle leidmisel abiks olema. Mõeldud ja ettemaks tehtud - kohalikus mõistes tähendab, et kunagi järgmisel nädalal tuleb tegutsema hakata. Mina tahtsin aga samal õhtul ja seda ma ka sain. Sellise kilo-poolteist kaaluva kilekotitäie pulbrit.

Kodus ajasin vee kuumaks ja viskasin paar teelusikatäit pulbrit kuuma vette ning siis algasid tassis mingisugused keemilised reaktsioonid - jahu tõmbus klimpidesse ja vesi muutus läbipaistmatuks. Äkki ei ole ikka cocoa, võibolla on hoopis cocaine? Kolme euro eest terve kilo! Aga vist oli ikka tavaline kookosjahu. Viisin tagasi ja püüdsin oma pettumust väljendada, kuid keegi seda tähele ei pannud, kuna kõik olid tänulikud, et ma selle väärt kraami tagasi tõin. Nemad said aru, et mulle see kraam lihtsalt ei meeldi ning jagasid kohalviibiva seltskonna vahel võrdsete osadena ära ja läksid laiali. "Aga minu kolm eurot?" küsisin. "Õlu maksab üks euro," ütles Mercy, avas õlle, asetas selle lauale ja sirutas käe välja, peopesa ülespoole.

Edasi läks nii, et sain kokku kohalike semudega: Martin, Sandra ja Gustav. Kohalike nimedega Lokko, Naadei ja Paa Tee. Nemad on kohaliksut köögist väga vaimustunud ja tahtsid seda mulle kindlasti tutvustada. Martin ainsana, kes on elanud Londonis üle 20 aasta, oli selle idee osas pisut skeptiline.

Lokko, Liblikuefekti peatoimetaja, Naadei ja Paa Tee.

Liikusime mööda Osu linnaosa tänavaid jalgsi söögikohta, mida kohalikud väga kõrgelt hindavad. Ootused erinesid tegelikkusest nagu kommunistlik maailmavaade reaalsusest. Tegemist oli tänava ääres oleva räpase avatud istumiskohaga, mida ilmestasid suured reklaambännerid, plastiktoolid ja pesemata lauad. Rahvast oli sellegipoolest päris palju ja saime endale viimase vaba laua.

Proovimisele pidi täna minema banku ja see olevat imemaitsev kohalik köögiime. Istusime lauda, saime menüüd, teenindaja võttis tellimuse, milleks oli grillitud tilaapia kala ja banku. Jäime ootama - mina kõhklusega, Gustav ja Sandra põnevusega ja Martin murega. Aega kulus võrdlemisi vähe ja esimesed lauakombed hakkasid ennast ise tutvustama. Kõigepealt toodi lauda suur plastikust kauss veega ja sildita ketšupipudel, mille sees oli roheline vedelseep. Selles kausis saime viiekesi käed pestud - õnneks sain ma seda esimesena teha. Kui kõik olid oma käed ära pesnud, meenutas vesi kausis välimuselt kohvi. Mustad käed ikkagi...

Järgmiseks viidi laualt kätepesukauss minema ja toodi kaks kollast kaussi veega. Need pidid olema banku söömise jaoks. Kuna seda süüakse kätega ja see kleepub kuivadele sõrmedele, siis enne tüki rebimist saab sõrmed kaussi kasta ja siis suhu toppida ja jälle kaussi kasta. Viie peale kaks kaussi on väga vennalik suhtumine.

Lauda saabuski õhtu staar - banku. See oli pakitud rusikasuuruste portsjonite kaupa kilekottidesse. Võtsin taldrikult ühe kilekotiportsjoni ja pakkisin selle lahti. Sandra ja Gustavi silmad põlesid ootusest, et kuidas ma nüüd Ghana kööki sõnadega üle kuldama hakkan ning samal ajal istus Martin liikumatult, pilk klammerdunud laual olevale veepudelile. Mulle tundus, et ta lakkas hingamast, kui ma esimese tüki bankud omale suhu pistsin. Banku maitse on hapu, samas veidi magus ja kohati pähkline. Tegemist on fermenteeritud ja rõvedalt maitsestatud pärmitaigna plägaga, mida tarbitakse mingil põhjusel suu kaudu. Suutsin esimese tüki pokerface'ga alla neelata, ilma okserefleksita kusjuures. Üks silm läks vesiseks ja ütlesin: "Interesting!"

Kuna kahvleid lauda ei toodud ja neid selle "maiuse" söömiseks ei kasutata, siis kasutasin ise võimalust ja rebisin kahe käega kiirelt tilaapiat ning kõike, mis selle rabamise ajal otseses mõttes pihku jäi. Samal ajal hõikasin teenindajale: "A beer please! No! Make it two or even three please." Toppisin ahvena sugulaskala kätega suhu ja jõin õlut peale ning püüdsin banku maitset unustada. Köök degusteeritud ja kõht õlut täis, oli aeg koju liikuda.

Koduteel tekkis kange kusehäda ja küsisin Gustavilt, kuidas siin kultuuris selle lahendamine käib ning juba järgmisel hetkel kusesime kõrvuti keset tänavat rentslisse.

Mast Munder 2

Pipi Pikksukk on tänaseks 74-aastane vanem daam. Lihtsalt väike fakt oma tütre kohta. Olen nüüd Kurrunurruvutisaarel neegrite kuningas, hr. Eefraim Pikksukk.

Nagu eelmises postituses räägitud, viib minu seekordne avantüür mind Mustale mandrile, kus tööd ei armastata ja asjaajamise kultuuril puudub igasugune loogika. Kui tekib küsimus, mida ma sinna tegema lähen, siis ma otse vastata ei oska ja keerutada ei taha.

Tallinnast lennuki rattad maast lahti, viietunnine põrge vastu Amsterdami maandumisraja asfalti ja kolaki Ghana pealinna Accrasse. Accra on vägev linn: üle 2 miljoni elaniku, pindalalt Tallinnast 1,5 korda suurem ja igas mõttes palju mustem.

Accra elamurajoon

Esimesed päevad möödusid lennukikonditsioneeridest saadud tatitõbi ja kurguvaluga maadlemise ning aklimatiseerumise saatel. See kõik kulmineerus väga eksootilise kõhutõvega, mis tähendas seda, et paaril korral tuli kiirel galoppsammul tualettruumi külastada ning välkkiirelt otsustada, kas WC potti kallistada või sellele istuda. Järelhüüe toimus öösel higistades ja õudusunenägusid vaadates. Suutsin ühes episoodis endale ka juba malaaria diagnoosi panna. Järgmisel päeval osutus parimaks ravimiks torusiil ehk Cuba Libre ehk rummikoola. Imeline vahend oma seedekulgla torusid puhastava toimega.

Mulle väga meeldib kohalik riigikeel, milleks on mingisugune ingliskeele laadne toode. Süvenedes korjab lausest mõned inglise keelele sarnanevad sõnad välja ja siis saabki aimu, millest räägitakse. Üks esimesi kokkupuuteid kohaliku keelega toimus Airbnb keskkonnas, kui otsisin kohalikku majutust. Kuna seal lehel liigub ka maaklereid, kes otsivad pikaajalisi üürnikke, kuid Airbnb tasudest on soov kõrvale hiilida, siis tuleb seda portaali natukene üle kavaldada ja Ghana ingliskeeles on seda päris lihtne teha. Nimelt blokeerib Airbnb keskkond ära kõik telefoninumbrite ja e-mailide vahendamise katsed. Kui aga seda teha Ghana keeles ja sõnadega numbreid kirjutada, siis on kõik täiesti okei:

Maakler kirjutas oma telefoninumbri

Accra ööpäevane õhutemperatuur kiigub 24-30c vahel ja linnapilt vahelduv, nagu Eesti sügisilm. Leidub korralikke äri- ja elamispiirkondi ning palju slummi oma rentslite ja solgihaisuga. Kui võrrelda riiki Indoneesia või Taiga, siis on üsna sarnane olukord. Erinevus on selles, et ghanalased on päris laisad ja tänaval ei viitsi keegi kellelegi Ray-Ban'i ega Rolexit kilohinnaga pähe määrida. Sellegipoolest, tänavad on kauplejaid täis ja jalgsi müüjaid jagub ka liiklusummikutesse, kes jalutavad autode vahelt läbi ning pakuvad kõikvõimalikke kaupu, alates toidust kuni naftatööstuse produktideni. Müüdavat kraami tassitakse kaussides pealae peal. Eksklusiivsemad kaubaartiklid on jalgratta õhukummid, papagoid, keedumunad ja suur kirjutuslaud, mida ka parema tahtmise juures ei oleks võimalik autosse mahutada.

Keedumunamüüja Volta jõeäärses rannas

Ringiliikumiseks saab kasutada Bolti, Uberit või tavataksot. Seda eelkõige seetõttu, et valdavalt kõnniteed puuduvad ja autoliiklus on väga tihe. Vahel jääb mulje, et suurem osa Ghana elanikest on taksojuhid. Enamus taksosõite jäävad kuskil 2 euro piiresse ja võtavad täiesti umbmäärase aja. Samuti võtab umbmäärase aja takso saabumine. Kui Eestis on äpi kaudu pilt selge, et takso saabub näiteks 5 minuti pärast, siis nii see ongi. Ghanas tähendab see aga seda, et 5 minuti jooksul hakkab keegi kuskilt liikuma ja taksojuht teeb veel tee peale jäävaid lisaotsasid, tühistab tellimuse või annab mingi nipiga oma tellimuse teisele juhile üle. Seda vaatemängu läbi äpi jälgida on väga vaatemänguline - alguses on naljakas, aga kui kuskile on kiire, siis hakkab õudne. Takso saabumine võib vahel võtta terve tunni ja kui juhilt pärida, mis nii kaua aega võttis, siis üldiselt kehitatakse õlgu ja ei saada aru, millest selline küsimus: "I'm here now."

Nutma ajav Uberisõit

Taksoautod on enamjaolt Saksamaalt saabunud ja Euroopas kasutuskõlbmatuks tunnistatud masinad, millel on neli ratast all ning üldjuhul käivituvad süütevõtmest. Muud tehnilisel ülevaatusel vajaminevad parameetrid ei ole olulised. Erinevaid vigu saab teibiga parandada ja kui istmed enamvähem põranda küljes püsivad, siis on juba okei.

Taksopark

Kokkulepped Ghanas üldjuhul ei kehti ja kellaaegadest kinni ei peeta. Täiesti OK on kohtumisele tund aega hiljaks jääda või hilinemisest teatamise asemel kohtumine tühistada, edasi lükata või telefonikõne ignoreerida. Asjaajamisel tuleb enda järele selliselt nõudlus tekitada, mis aitab teisel poolel raha teenida ja see on reegel, mida ei tohi unustada. Vastasel korral istud kohtumisel jälle üksinda.

Selliselt toimetades tuleb ühele kokkusaamise kellaajale kolm erinevat kohtumist planeerida, sest siis on suurem võimalus, et üks ikka kohale tuleb, teine hilineb tunni ja kolmas kaob ära. Näiteks nii juhtus maakleritega, kes pidid elamispindasid tutvustama: üks kaotas korterivõtmed ära, teine teatas, et midagi tuli vahele ja kolmas haihtus.

Täna siis selline kokkuvõte. Aga toimetamine käib edasi ja järgmistel kordadel ehk räägin täpsemalt, mida ma siis ikkagi Aafrikas teen. Midagi lubama ei hakka muidugi.