Mast Munder

Kui nüüd kõik loogiliselt ära seletada, siis tuleks see postitus kirjutamata jätta, sest järgnev ei ole absoluutselt loogiline. Ma käisin päris Aafrikas. Mitte kuskil Egiptuses ega Marokos, vaid kaugel Musta Mandri läänekaldal Ghanas. Jaa, küsisin endalt seal olles korduvalt, mida ma siin teen.

Asi sai alguse sellest, et ühel suvekuu päeval sain päris kaootilise pakkumise ja loomulikult võtsin selle hästi minimaalse info põhjal vastu. Läheks kuulaks maad ja vaataks, mida ja kas üldse seal teha annab. Täpselt mulle! Ghana on üks Aafrika eesrindlikumaid riike, mitte kuritegevuse ega korruptsiooni, vaid arengu poolest. Top 3 kindlasti.

Ghanasse pääsemiseks on tarvis viisat ning selleks on kaks võimalust: teha see mõnes välissaatkonnas või osta piirilt. Kuna väljalennuni oli rohkem kui kalendrikuu aega, siis taotlesin seda Berliinis asuvast Ghana saatkonnast ja sealt hakkas minu mõistmine Aafrika eliitriigi asjaajamisest pihta. Ma saan aru, et Eestis on mõned teenused muutunud väga kiireks ja see on meid kohati ära hellitanud ning seda ei peaks eeldama teiselt riikidelt. Nimelt kiirkorras tehtud Eesti pass väljastati mulle vähem kui 4 tunniga. Sain vastavasisulise e-maili ja helistasin Politsei- ja Piirivalveametisse, et neid korrale kutsuda. Miks nad saadavad eksitavaid kirju juba sama päeva lõunal, kui ma alles hommikul andsin taotluse sisse? Kõne lõpetasin vabandades ja läksin jaoskonda passile järele.

Uhke!

Järgnes viisataotluse dokumentide täitmine ja luban, et enam kunagi nii ma ei tee. Eeltaotletud viisa eelis on see, et seda saab taotleda pikemaks perioodiks kui üks kuu. Sellel on aga üks väikene miinus - koos avalduse, passipiltide, riigilõivu tasumise kinnituse ja muude kuseproovidega tuleb neile postiga saata ka pass. Mõeldud-tehtud või siis pigem mõeldamatult tehtud: dokud ümbrikusse, keelega üle liimi, ümbrik kinni ja kriiksuv poskastiluuk lehvitas mulle "tsau", kui väärtuslik ümbrik postkasti põhja kolksatas.

Kui ma teadnuks, et oma passi näen alles kahe kuu pärast, oleksin ma kasvõi keelega selle ümbriku sealt postkasti põhjast välja koukinud. Seda suurem oli aga muidugi rõõm, pärast neid kuid, oma punast reisivihikut käes hoida. Igatahes saatkonna kodulehelt sai jälgida, et viisa väljastati mulle vähem, kui kahe nädalaga ja sellele järgnes täielik vaikus. Veebilehel on mõned e-maili aadressid ja telefoninumbrid, millele saab enda närvide ärriamiseks kirjutada ja helistada. Mitte ükski neist ei vasta ega reageeri ja kui vastab, siis automaatvastajaga ning kõne katkeb.

Olin päris kannatlik ja kirjutasin-joonistasin aeg-ajalt Ghana teistesse saatkondadesse, välisministeerimisse ja ka Eesti aukonsulile. Viimane oli ainuke, kes mu kirjale vastas ja seepeale tekkis mul juba hirm, et tegemist on mingisuguse kahtlase tüübiga.

Igatahes olin valmis Berliini lendama, et oma pass sealt saatkonnast ära tuua, kuid viskasin igaks juhuks Google otsingusse selle asutuse nime, et näha, mida rahvas sellest organisatsioonist arvab. Lend jäi ära, sest seda trikki olid juba mitmed proovinud ja kui värav on lukus ning keegi uksekella peale ei reageeri, siis Karen Drambjani kombel riigiasutusse tungida ei ole mõtet.

August 2011

Läbi suure ringi ja arusaamatu lisatasu eest sain ühendust Ghana suursaadikuga Berliinis, kes teadis mind eesnimepidi ja teatas uhkelt, et pass on juba poolteist kuud seal laua peal vedelenud, kuid neil on seal reeglid. Sellised reeglid, et nad ei võta riski. Ja riski ei võta nad sellepärast, et see ei tasu ära. Tahtsin vahele segada ja uurida, et kas nad ei riski tööd teha, sest muidu antakse juurde ja siis võivad lõunauinakud 5-tunnilisteks kahaneda. Kuid tegelikult jäigi mulle arusaamatuks, mis riskist ta rääkis. Väidetavalt saavad nad Saksamaa siseselt posti teel dokumendid kohale toimetada, kuid Euroola Liidu siseselt mitte. Ma arvan, et ta ei olnud Euroopa Liidu olemasolust lihtsalt teadlik.

Kuidas siis pass kätte saada, kui on teada, et järgmisele kõnele ei pruugi need süüdimatud vastata? Esitasin DHL'le dokumendikulleri teenuse tellimuse. See on teenus, mis tähendab siis seda, et kuller läheb võtab mu passi sealt saatkonnast ära ja kahe tööpäeva jooksul toob mulle koduuksele. Tellimus esitatud-kinnitatud, heliseb mu telefon ja DHL'i esindaja teatab mulle nukral toonil, et tegemist on väga keerulise tellimusega, sest nad püüavad sealt saatkonnast juba pikemat aega erinevaid dokumente kulleriga kätte saada, kuid, oh üllatust, värav on lukus ja keegi ei vasta telefonidele. Teatasin neile uhkelt Ghana suuršamaani telefoninumbri ja järgmisel päeval oli mu pass kulleri taskus ning DHL'i aktsia tõusuteel.

Kuna viisa oli taotletud ja väljastatud kuueks kuuks ning Ghana saatkonna rangete reeglite tõttu koitas pass pikalt Berliinis, siis need poolteist kuud olid viisa kehtivusest juba lõbusasti maha tiksunud ning järele oli jäänud 4,5 kuud. Ooo, mu kallis imedemaa, siit ma tulen!

To be la'continued...

Rilleputs

Kui midagi uut teha, siis teha ikka kapitaalselt tagurpidi ja teises võtmes. Tavaline jooksuvõistlus mööda asfaltkattega linnatänavaid kõlab juba päris igavalt. Suvel leidub selliseid lippamisi absoluutselt igal nädalavahetusel ja alati püüab iga korraldaja näida väga erilisena - küta ümber järve või sörgi läbi raekoja.

Aga kui asju ikka päris teistmoodi teha ja vinti peale keerata, siis tuleb vaadata Suusahullude ööjooksumaratoni poole. Kuidas tundub maastikujooks novembri alguses? Ilm on sel ajal väga stabiilne: võib sadada lund, lörtsi, vihma, jäidet või olla pilves, selge, pilves selgimistega, puhuda muutliku suunaga tuul, samas võib tuul olla iiliti tugev jne. Õhutemperatuur võib kiikuda 30C ulatuses, nagu ka Jaanipäeval. Seega riietuse valikusse jääb kõik, mis spordipoodides üldse saadaval on - ujumispükstest talvejopedeni.

Moonakott. Foto: Ragnar Loova

Jooks toimus Käärikul, Kekkose raja 14 kilomeetrisel ringil ja osaleda oli võimalik kolmel erineval distantsil: 14, 28 ja 42 km. Vatavalt siis üks, kaks või kolm ringi. Pärast 21 km Tartu linnamaratoni ilma suuremate traumadeta läbimist, tundus 14 km nagu tagasiminek ja registreerisin ennast 28 km distantisle. Ei ole hullu midagi, ega need künkad ju midagi ei muuda. Mäest üles lähen aeglasemalt, aga alla jooksen ikka oluliselt kiiremini. Nii ma vähemalt mõtlesin.

Käärikule jõudes tervitasid korraldajad kõiki osalejaid isiklikult, justkui oleks vanaemale külla sõitnud. Finišeerudes selgus, et toidulaua poolest see peaaegu nii oligi. Justkui pohmellist, kuid siiski pingutusest värisevate kätega tõstsin endale väga erinevatest termospottidest jõululõunat meenuva portsu toitu ette.

Aga, et mitte sündmustest ette rutata, läheme kõigepealt stardikoridori, mis oli minu saabumise ajaks avatud ja rahvast võrdlemisi täis. Osadel pealambid juba põlesid, enamusel siiski mitte. Põlesid ilmselt neil, kes soovisid silmsidet vältida, sest teist korda korraliku pealambi tuld vaadata ei taha. Ma ei tea, kui palju inimesi tänaseks veel metsas on, aga lõpuprotokollist selgub, et lõpetajaid oli 256, kellele lisanduvad mõned koerad.

Vahetult enne starti. Foto: Ragnar Loova

Kell oli kohe saamas 5 õhtul ja saabunud oli vihmapilv koos pimedusega. Pole hullu, jooksu ajal ongi jahutus hea. Nii ma jälle mõtlesin. Stardirivi esimesest reast viibati, et seal ruumi on ja mina, kui Ghana rahvusmeeskonna esindaja, pean ikka sealset lippu kõrgel hoidma. Pealambid hõõguma ja käis stardipauk ning lidusime teise suusahulluga kuskil 30 meetrit sprinditempos, mis küll kokkuvõttes midagi ei andnud, kuid hea tunne oli mõni sekund võistlust juhtida. Edasi läks allamäge. Tähendab, et rada läks allamäge, muidu oli kõik korras ja kontrolli all - vähemalt esimesel ringil. Tempo oli selline, et vajadusel sai rääkida ja nõmedaid nalju teha.

Esimesel kilomeetril õnnestus jalad kuivad hoida ja aivar-pilve-baleriinina üle lompide ning mülgaste hüpata, kuni maandusin lombi taga olevasse lompi. Püüdsin küll 3-sekundi reegli järgi juhinduda ja kargasin sealt murdosa sekundi jooksul välja ning maandusin teise jalaga mülkasse ning tulemuseks olid märjad ja porised jooksusussid. Millegipärast jätkasin ma loikude vahel hüplemisega, kuigi midagi enam päästa ei olnud. Esimene ring möödus valutult, Harimäel sai toitlustuspunktist süüa-juua ja kiitust tubli pingutuse eest. Edasi läks suht ladusalt, vihma muudkui sadas, tuul puhus ja esimene ring sai läbitud alla pooleteise tunni. Toidupaus venis 5-minutiliseks ja aeg oli ennast jälle liigutama hakata.

Harimäe toitlustuspunkti cheerleaderid. Foto: Ragnar Loova

Vihm oli vahepeal korraliku töö ära teinud ja esimesest kurviga laskumisest alla joostes kaldusin kurvist otse välja, et kukkumist vältida. Oli selge, et tuleb "lõbus" ring. Jalgade lirtsudes jooksin tõusvas tempos umbes 6 km, kuni tõusud hakkasid allamäge minema... Tempo langes ja pulss tõusis.
Rada oli vihma ja võistlejate tallumise tulemusel täielikult muutunud ning allamäge joostes meenutasin ma pigem ärevushäiretega liiklusreguleerijat. Tasakaalu taastamiseks tuli vahel üks jalg taeva poole sirutada ja sõrmedega mülkast olematut tuge otsida ja seda kõike väga äkiliste liigutustega. Sellest tulenevalt oli energiakulu meeletu ja viimased 8 km täielik piin. Harimäe toitlustuspunktis teatasid klubikaaslased, et olen meeletult tubli. See tegi muidugi meele rõõmsaks, sest ma loodan, et nad ütlesid seda ainult mulle. Järgnevad 100 meetrit läksid seetõttu lõbusamalt, kuid jalad libisesid muda peal igasse ilmakaarde, vihm ja tuul jätkasid vastu nägu peksmist ning kaua sa ikka orkaaniga Olav Ehala Päikeseratast laulad. Tempot hoidsin pulsikella, mitte enesetunde järgi, sest jalad olid nagu valutavad tammepakud ning nendega oli koostöö sama sujuv nagu Eesti ja Vene ajaloolastel omavahel. Vahepeal oli nii raske, et hakkasin hallukaid nägema. Näiteks nägin jalgratast käe kõrval lükkavat Jaanus Teppanit, kes rajal lihtsalt vastu jalutas.

Hoolimata loendamatutest libastumistest ja kukkumiskatsetest, tulin tervete hüppeliigeste ja mudavaba püksipersega lõpuni. Botased meenutasid välimuselt küll rohkem vanaisa sõnnikuviskamise kalosse kui spordijalanõusid, aga see lisab mälestusele ainult vürtsi. Finišis ootasid läbikülmunud kohtunikud, soe söök ja kuum saun. Teeme siis järgmine kord jälle, sest järgmisel aastal on teistsugust ilma oodata. Korraldustiimile suur suur tänu! Kummardama ei hakka, sest nii võib nägupidi mutta libiseda.