Meet Ketut!

Saage tuttavaks, see on minu Indoneesia kõige parem sõber Pak Ketut. Pak tähendab kohalikus keeles härra, seega minu jaoks lihtsalt Ketut. Teie jaoks Pak Ketut. Kui ma saabudes lennujaama turvakontrolle läbisin, saatis ta mulle selle pildi, et ma ta ära tunneksin, kui oma pagasiga välja jalutan. Selle pildi peale ma ehmatasin ja mõtlesin, et tegemist on mingi tõsise retsidivistiga, kes hakkab kohe reegleid paika panema. Lennujaamast välja astudes oli A4 suuruste nimesiltidega ootajaid ligi sada ja esmapilgul kõik täpselt sama nägu. Oma nime ma selle massi seest tuvastada ei suutnud ning vastasin Ketutile samaga.

"Back off!"

Ketut on müstiline mees. Täielik gängster, kohalik lõvi, tegija ja ettevõtja. Üürisin temalt elamispinda ja rollerit ning jäin kõigega väga rahule. Kui keegi plaanib Indoneesiat külastada, siis võin ta kontakte jagada. Ta teab kõike ja temalt saab kõike, kindlasti ka Stimoroli nätsu. Ma olen üsna kindel, et ta teab isegi seda, millal Putin erru läheb.

Indoneesia elu võrreldes Euroopaga erinevad üksteisest nagu EKRE maailmavaade ja reaalsus. Seal saab näha igasuguseid veidrusi. Näiteks võib kohata liiklusreguleerijat, kellel on vile ja sigaret korraga suus või rolleriga sõitvat õhupallimüüjat, kellel on seljas kuue meetri kõrgune läbipaistev kilekott, mis on täispuhutud õhupalle täis.

Elu käib! Ei läinud mul nädalatki, kui puutusin kokku sealse maffiaga, seda kõige ametlikumas ja selgemas tähenduses. Kohalikus keeles on nende nimi polisi ning nad sõidavad ringi vilkuritega autodega ja tülitavad turiste.

Käisin Bali ilusaid loodusvaateid nautimas ja hiljem sõitsin väga tihedas liikluses rolleriga kodu poole, kui ühtäkki olid teeservad täis kollastes helkurvestides relvadoktoreid, kes andsid ainult aarialastele kätega märku, et tuleb peatuda. Liigutused meenutasid midagi sellist nagu tahaks ühe käega lendu tõusta ja teise käega end maa alla lehvitada. Kuna liiklus oli tihe, siis oli mul võimalus ka selles massis lihtsalt gaas põhja keerata ja jalga lasta, sest sellisesse rahvahulka saaks ära kaduda nagu Hispaania hävitaja rakett Eesti metsadesse. Aga eks natuke oli hirm ka ja loomulikult tekitas kogu olukord põnevust.

Järgnev situatsioon oli nii segane, et seda on väga raske kirja panna, kuid teen proovi. Umbes kaheksa mundrikandjat andis neljarealisel teel eranditult ainult valgenahalistele inimestele peatumismärguandeid, mille peale ka mina teeserva pidama jäin. Kuid sattusin just selle seltskonna sappa, kelle peal olid ametnikud juba oma sugukire rahuldamise lõpetanud ning neid suunati ühe lontrusest kollavesti poolt liiklusesse tagasi. Andsin ka siis rollerile piitsa ja ega see lontrus poleks midagi aru saanud aga seljataga hakkas hirmus kisa pihta, mille peale jäin ikka seisma.

Kuna neid oli seal terve sülem, siis ei saanud nad ise ka aru, kes kellega tegeleb ja kes on juba seemendatud. Esimene mundrikandja tuli minu juurde ja küsis, kas mind on juba kontrollitud. Vastasin: "Jaa!" Seepeale küsis ta, kui palju ma maksin, mille peale sain aru, et siin on kehtestatud mingi tariif, mida kõigi peal rakendatakse. Vastusega eksida ei saanud, kuid midagi pidi vastama, seega ütlesin, et ei maksnud, sest kõik dokumendid on korras. See oli muidugi absoluutselt vale vastus, mille peale tahtis ta näha mu rahvusvahelisi juhilube. Ulatasin talle enda Eesti ja Austraalia juhiload ning hiljem rolleri dokumendid. Kuna ma olin neist kõikidest vähemalt pea jagu pikem, siis seisin talle ebameeldivalt lähedale.

Seepeale hakkasid need dokumendid liikuma käest kätte, sest neile käis jubedalt närvidele, et nad minuga pea kuklas rääkima pidid. Mina muudkui küsisin küsimusi ja astusin ühe mundrikandja juurest teise juurde. Asi muutus juba täiesti naeruväärseks, sest dokumendid olid juba vähemalt kuuenda ametniku käes ja sellele üritas punkti panna üks vuntsidega vormis terminaator, kes ütles mulle: "200" (selle all mõtles ta 200 000 Indoneesia ruupiat altkäemaksu, mis teeb veidi vähem kui 13 eurot). Loomulikult keeldusin sellist seltskonda rahaliselt toetamast, mispeale sain veel platsi peal jalutada ning uutele nägudele ülevalt alla vaadata.

Kogu see olukord oli kirjeldamatult jabur. Mingisugused sakslased lehvitasid 50-euroste kupüüridega, ameeriklased olid minestuse äärel, austraallased sõimasid ja ähvardasid, noored britid helistasid emale jne.

Viimaks juhatati mind autoplatsi tagumisse nurka, kus üks sinisärk kirjutas ametlikke trahve. Olin tulemusega rahul ja otsustasin pildistama hakata. See loomulikult mitte kellelegi ei meeldinud, mistõttu võeti mul telefon käest ja kustutati pildid ära. Põhjendusi ei jagatud, jagati vaid viimaseid hoiatusi. Kindlasti oleksin samamoodi jätkates Indoneesia arestimajas ööbimise näol kogemuse võrra rikkamaks saanud, kuid otsustasin sellest võimalusest mitte kinni haarata.

Indoneesia kinnipidamisasutus.

Pool tundi kestva inimtsirkuse ametlik pilet läks mulle maksma 16 eurot, mis laekus Indoneesia riigikassasse.

16-eurone tsirkusepilet.

Enne lõplikku lahkumist panin rolleri käima ja tegin loomulikult pilti ning põgenesin.

Voh?

#visitindonesia