Teeks veidi pulli. Võtaks jalgratta ja läheks osaleks pühapäeval 124 km pikkusel rattarallil. Esialgu tundub kuidagi igav, sest seda on aastate jooksul juba korduvalt tehtud. Aga kui on igav, siis tuleb asi põnevaks teha. Võtame igaks juhuks 26 kg kaaluva Rootsi sõjaväe jalgratta ja läheme sellega. Geniaalne! Lisaväärtust andis veel asjaolu, et mitte keegi seda ideed heaks ei kiitnud.
Natuke outfit'i ka, et tuuletakistus oleks suurem, stardis kolm kükki ja tuld. Pärast stardipauku lehvitan kaasaelajatele ja fännidele nagu Rooma paavst ning asun rõõmsalt teele. Riia mäel hakkab asi kahtlasena tunduma, sest terasraamiga ratsu vajab tõusul oluliselt rohkem pedaalide tallamist kui tavaline maanteratas. Üks helgem hetk on ka, kui peame tempogruppide moodustajate taga peatuma. Kohapeal seistes ei ole see tõus üldse raske.
Riia tänava lõpuks saan aru, et tempot tuleb oluliselt langetada, kui tahan ülejäänud 122 km vastu pidada. Gruppide sabas tuulekotis passimisest ei tule midagi välja, sest keegi ei ole nõus nii aeglaselt sõitma. Minu käsutuses olev Rootsi tehnika on nii tundlik, et tunnetab tõususid ka sel ajal kui neid tegelikult ei ole. Siis liitub minuga Haanja rattaklubi tüüp, kes uurib, millest selline otsus sellise rattaga sellist distantsi sõitma tulla sündis. "Ma ei tea," vastan laskumisel hingeldades. Kuna ta ise ei võistlenud ja tuli lihtsalt rahvaüritusega veidi kaasa sõitma, siis otsustas ta mulle kuni Elvani tuult lõigata. Kuna mul ühtegi kompuutrit ja kella kaasas ei olnud, siis sel teekonnal sain temalt teada, mis kiirustel ma tõususid, laskumisi ja siledat maad sõitsin. Aitäh!
Kõik tundus senimaani ilus-kena, kuid Elvast edasi tuli pesakastist välja lennata ning ise tööd tegema hakata. Rahvas huilgas ja mina arvutasin, kui palju on mul aega, et enne sulgemist vahefinishitesse jõuda. Näppudest tuli puudu, kuid mõtlesin, et küll õhtuks Tartus tagasi olen. Otepää toitlustuspunktis tabas mind suur üllatus, mil olin ennastunustavalt šimpansi kombel banaanikasti tühjendamas kui teatati, et sinna oli saabunud ka viimane võistleja ning vahefinišit hakatakse sulgema. Haarasin suure hooga oma raske jalgratta ja oleks peaaegu selja ära tõstnud ning tuhisesin alast minema, kiiruseks vähemalt 20km/h. Laskumistel, kiirustel üle 30km/h, käisid pedaalid nii kiiresti ringi, et mul on tükk tegemist, et jalgu pedaalidel hoida. Mainimata jäi, et sellel sõdurite liikuril on vaid üks käik. Jätkasin looma moodi töötamist, jalad krampide lävel ning selle töö preemiaks möödus minust viimane võistleja ja kadus silmapiiri taha. Ta ei olnud enam viimane võistleja.
 |
| www.tartu.ee |
Keegi peaks ju kuskil kukkunud olema või kraavis oma jalgratta purunenud rehvi vahetama, et ma saaks stiilselt oma käruga temast mööda sõita ning selle viimase koha aupaklikult loovutada. Tühi maa, absoluutselt mitte kedagi, ainult hoovihm ja tuul. Fännid olid ka oma asjad kokku pakkinud ning raja äärest lahkunud. Pole hullu midagi, lõhun siis uhkes üksinduses lõpuni, hullemaks ikka minna ei saa. Möödub minut ja mind püüab kinni selle võistluse kõige halvem sõiduk, rahvaspordi tujurikkuja, halva meeleolu külvaja, kõigi ebaõnnestumiste isand - katkestajate buss! Fuck you!
Annan käega märku, et minuga kõik hästi ja ei kavatse tema teenuseid kasutada. Mul ei ole piletit ka ja üldse pole see minu asi, et nad viimasest võistlejast mööda sõita ei tohi. Kühveldan nii umbes 10 km, buss pervab lühikese vahega kannul, nagu tumedate klaasidega BMW Lasnamäel jalutaval üksikul tüdrukul. See on ütlemata ebameeldiv tunne kui selline sõiduk sabas sõidab. Hoovihmad ja vastutuul absoluutselt ei morjenda - see käib asja juurde, kuid see kuradi punane liinibuss võiks küll ära laguneda või külili kukkuda. Mõnda aega pärast järjekordset vahefinišit otsustan vaenlasega sõbraks saada ja küsin bussijuhilt kella. Vatuseks saan aja, mis kustutab igasuguse lootuse järgmisse punkti õigeaegselt jõuda. Ma ei jäta jonni ja surun edasi, kuid kuskil pärast 70. kilomeetrit saab reaalsus mu kätte ning jään seisma. Bussi uksed avanevad nagu vanaema käed kallistuseks ja sealt vaatab mulle vastu jalgratas aastast 1947 ning selle omanik teatab: "Ma katkestasin juba enne Otepääd."
Austan vanainimeste arvamust, et Rootsi sõjaväe jalgrattal pidi hea veeremine olema, kuid jään rangelt eriarvamusele.
