Jätsin praeguseks Briti kolooniate väisamise sinna paika ja proovisin uut suunda: Hollandi asumaad. Just mitmuses, sest Indoneesiat kaardilt vaadates võib see piltlikult meenutada kõhulahtisust WC potis. Riik asub ligi 17 500 saarel!
Otsisin omale uut ja huvitavat sihtkohta juba sel ajal kui Eestis oli kolmekuuline polaaröö täies hoos. Hästi ei mäleta, kas detsembrist märtsini väljas üldse päris valgeks läks. Kuna kolm aastat polnud ma mujal elamise tõttu seda kodumaa pimeduse show'd näinud, siis võttis see periood jalust nii nõrgaks, et püsisin püsti vaid tänu suusakeppidele.
Igatahes eesmärgiks oli leida omale sukeldumise sihtkoht, kus tehtud töö eest midagi vastu ka saab. Nii võtsingi ühendust mitmete sukeldumiskeskustega erinevatelt kontinentidelt ning jäin vastuseid ootama. Oma suureks üllatuseks sain mitu pakkumist, millest valisin välja Bali saare Indoneesias. Ajaperiood, mil siin viibin, sai väga täpselt kokku lepitud ja see on 4 nädalat kuni 6 kuud.
Selleks, et Indoneesias õppida või mingitki moodi tegutseda, peab saama eraldi viisa. Turistiviisaga võib siia ainult lebotama tulla ja igasugune vabatahtlik töö, kasvõi kriisipiirkonnas, on keelatud ning lõppeb maalt väljasaatmisega. Ilmselt on nende enda 269 miljonit abikätt oma rahva abistamiseks piisavad.
Kuid viisa saamiseks tuleb ühendust võtta Indoneesia suursaadikuga Eestis, kes suunab kohustused edasi Rootsi saatkonda, kus ei vastata kaks päeva telefonile ning lõpuks väidetakse, et kõige parem on asju ajada läbi Soome. Sealt selgub, et viisa saamiseks on vaja postiga saata vaid pass, 2 passipilti, lennupiletid, pangakonto väljavõtted, avaldus, Indoneesia kohaliku küllakutse, Muumitrolli sünnitunnistus, parteipilet ja riigilõivu tasumise tšekk nende saatkonda. "Protsess võtab aega maksimaalselt neli päeva, ära üldse muretse," ja toru pannakse hargile. Olen omast kogemusest veidi umbusklik ja ostan lennupiletid igaks juhuks vähemalt kolm nädalat ette. Minu pass koos viisaga saabub tagasi täpselt üks päev enne väljalendu.
Lendan Tallinnast välja ilma viperusteta, maandun Stockholmis, kus kiire ümberistumine saab esimese hoobi. Turva- ja passikontrollid läbitud, lähen väravasse, kus enne pardale minekut küsitakse minu tagasilennu piletit. Väidan kindlameelselt, et selles see viisa mõte seisnebki, et mul on olemas isik, kes vastutab minu tegude ja tagasilendamise eest ning tagasilennu piletit ei ole vaja, kuna viibin riigis 4 nädalat kuni 6 kuud. "Ostke siis praegu tagasilennu pilet ära, siis ma saan siia süsteemi linnukese teha," ütleb teenindaja. Keeldun viisakalt. "Sel juhul ei pruugi te oma lennule jõuda," püüab teenindaja olukorda selgitada. "Ilmselt ostate te mulle siis uue pileti," vastan. Teenindaja silmad lähevad ehmatusest suureks, taskust vupsab välja raadiojaam ja kohale kutsutakse esimene vahetuse vanem. Inimesed hakkavad pardale minema, mind lennukisse ei lubata. Saabub teinegi vahetuse vanem, seejärel keegi manager, kuid mina olen kindlam kui Vargamäe Andres, et saatkond on mind selliselt riiki lubanud ja mingisugust piletit ma ostma ei hakka. Võtan taskust telefoni, väljendamaks oma ükskõiksust, ja naudin mängu. Tegelikult ostsin ma samal ajal fiktiivse pileti (guugeldades "fake flight ticket"), mis töötab süsteemist kontrollides nagu päris pilet, kuid on realiseerimiseks kehtetu. Maksab alla 5 euro. See skeem toimib kusjuures üle maailma ja peaks igale viimsele lennujaama töötajale teada olema. Seda piletit mul paraku veel vaja ei läinud. Kui viimane inimene on pardale lubatud, leiti mulle mingisugune paber, millele alla kirjutades luban kõik oma organid Indoneesia presidendile annetada kui ma viisa lõppedes veel riiki jään. "Teretulemast pardale," ütleb stjuardess.
6 tunniga olen sutsti Katari pealinnas Dohas, kus vahetan taaskord lennukit (ooteaeg 10h) ning pardale minnes kordub täpselt sama olukord. Kuna olen selleks ajaks nii väsinud nagu Oru Pearu karvadeta koer, siis otsustan teenindajate limiite mitte testida ja esitlen oma võltspiletit tuima naeratusega, nagu Bingo loto nurkademängu võidupiletit. Kõik toimib ja lend võib alata. Muuseas Doha lennujaamas on suurepärane skulptuur, mis kujutab endast kollast kaisukaru, kes on endale laualambi nii õnnetult sisse istunud, et see tuleb tal seljast välja ja on oma kupli karule pähe lõiganud.
 |
| Diip, nagu Rain Tolki looming. |
Balile saabudes tuleb läbida veel üks takistusrada: passi- ja turvakontroll. Passikontrollis küsitakse, mida ma siin teen ja kui kauaks jään. Kuna Eestis on poliitiline sitaloopimine kestnud juba vähemalt aasta aega ja see hea kraam pole mööda külgi maha jooksnud, siis vastasin poliitkorrektselt, et kavatsen käituda ning riigis viibida vastavalt viisatingimustele. Selle vastuse peale saan ma kõige umbusklikuma pilgu osaliseks, piirivalvur manab ette suure naeratuse, vangutab pead ja pöördub kolleegi poole. Samal ajal lööb mu passi plaksuga kokku. Mõtlen, et ilmselt samasuguse plaksuga klõpsatavad nüüd kohe käerauad mu randmete ümber aga järgmiseks plaksatas pass letile ja kostus: "Teretulemast Indoneesiasse!"
