Sai ära käidud sellises kohas nagu Vipassana laager, mis kujutab endast 10 päeva vait olemist, üle 10 tunni päevas mediteerimist ja põhimõtteliselt alateadvuse pihta kirvevarrega tagumist. Tegemist on Budismi traditsioonide haardkoor poolega. Laager ise asub Indoneesias, Java saarel. Osalejad on vanuses 19 kuni 60.
 |
| Sõit laagrisse. |
Show hakkab pihta nn. alguspäevaga. Inimesed kogunevad, toimub registreerimine, antakse oma telefonid hoiule, tehakse niisama nalja ning mõeldakse, et mis see sitt ikka ära ei ole, 10 päeva suudab igaüks vait olla. Kell 18 algab vaikus ning see lõppeb 10. laagripäeva õhtul. Need esialgsed hõiskemõtted satuvad kahtluse alla juba pärast esimest kolme tundi. Pärast kahetunnist saalis padja peal istumist ja vegeteerimist tekivad kõhklused, kuid usun, et eks täispikk päev näitab, millega päriselt tegu on.
 |
| Enne vaikuse algust. Siin ma veel ei tea, mis mind ees ootab. |
1. täispikk päev.
Äratus ei ole midagi sellist, et tullakse magamistoa uksele koputama ja paluma, et härra ennast nüüd üles turgutaks ning lubaks end saali juhatada. Kõik toimub ikka puhtalt iseendale jalaga perse tagumise teel. Kui juba tuldud sai, siis otsustan reeglitest 100% kinni pidada ning kava täies mahus kaasa teha.
Äratuseks virutatakse haamriga umbes kümme hoopi vastu metallgongi ning poole tunni pärast tuleb saalis sirge seljaga rätsepistes olla. Hommikuseks doosiks on kaks tundi mediteerimist, millele järgneb tunnine hommikusöögipaus, kolmetunnine mediteerimine, tunnine lõunapaus, kolm tundi meditatsiooni, õhtusnäkk ja päeva lõpetuseks teeme veel kahe ja pooletunnise istumise suraka. Kõiki neid sündmusi alustab ja lõpetab gongi peksmine.
 |
| Gong. (www.bg.dhamma.org) |
Toiduks on laagris taimetoit ja kusjuures kui keegi siiani arvab, et taimetoitlus on salati närimine, siis see inimene on ilmelt küll kolhoosi sealauda väravaga korralikult vastu pead saanud. Suures osas kindlasti tänu kokale aga toit on lihtsalt puhas kuld.
Igatahes päeva esimese kahe tunni jooksul ei jõua ma enam kokku lugeda, mitu korda olen endalt küsinud, miks ma seda teen. Aga muudkui teen edasi ja kuulan, kuidas tegema peab. Vahepeal jääb ilmselt aeg seisma ja kell hakkab tagurpidi käima, sest lõunat ei paista veel kuskilt. Enesetunne muutub järjest ebameeldivamaks. See keskendumisele sundimine, liikumatult istumine ning mittemidagi tegemine on kirjeldamatult raske pingutus, eriti kui seda teha üle kümne tunni päevas.
Tohutu venimise peale saabub õhtu, mil enesetunne oli muutunud juba talumatu ja õuduse vahepealseks. Selleks puhuks vaatasime saalis telerist munka, kes tugevalt utreerides ütles midagi sellist: "Hähähähää. Noh, sitt olla või? See pole veel midagi, 9 päeva on veel jäänud ja ega need paremad pole. Jama on selles, et te olete nüüd oma alateadvust juba raputanud ja kui praegu minema lähete, siis kõik problemid teie elus ainult võimenduvad." Mulle meenutab see veidi õudusfilmi "Saag," kus telerist tuleb ellujäämisinstruktsioon ning siis hakkab horror pihta.
 |
| Minu suurim sõber telerist, Satya Narayan Goenka. (http://biohackyourself.com) |
Esimese päeva õhtul istun peldikus potil, nõjatun pea ja õlaga vastu senina, nutt on kurgus ning mõtlen, et mida kuradit mul siia asja oli. Enesetunne on nüüd ametlikult saavutanud õuduse taseme.
2. päev.
Gong! Gong! Gong! Gong! Gong! Gong! Gong! Gong! Gong! Gong!
Ma kuulsin juba esimest, raisk! See aparaat tuleb vanametalli kokkuostu viia!
Päev oli täpselt sama palju kergem kui mängukaartide pakist üks kaart välja võtta ning kaardipakk uuesti kaaluda. Õhtul õpetaja Goenka jälle irvitab, minul on tunne, et tahaks Tartu suusamaratoni suuskadeta ja paaristõugetega läbi sõita. Füüsiline pool annab valusalt tunda kui pole istumise ja molutamisega harjunud. Kõik trenni tahaks maailmas ära teha.
3. päev
Ärkan koridori põrandal, sest mu neljakohalises magalatoas otsustas üks toakaaslane nii kõvasti norsata, et see on kaudselt võrreldav vihase karu möirgamisega. Edaspidi mööduvad kõik ööd koridori põrandal. Sama saatus tabab ka mu teist toakaaslast. Kuna rääkida ei tohtinud, siis ei saa karule öelda ka, et proovi mitte selili magada. Ühtlasi on keelatud igasugune kontakt teiste õpilastega. See välistab une pealt talle padjaga näkkulöömise. Päev pole grammigi kergem, õudus jätkub.
 |
| See koht, kus ma pidin magama. |
 |
| See koht, kus ma päriselt magasin. |
4. päev
Hommikul annab üks sakslane alla ja iroonilisel kombel lahkub sõnagi lausumata... Vähe austerlast oli mehes. Tegemist on murdepunktiga, kus ebameeldiv enesetunne on uus reaalsus ja sellega saab juba elada. Igapäevased unistamised ja tuleviku planeerimised on peas välja lülitatud ning saab rohkem sisuli... gong! Minek!
5. päev
Jalutan territooriumil jalutusrajal, mille ma nimetasin hullurajaks, sest sellist nina maas ja kahvatute nägudega inimeste lonkimist näeb ilmselt ainult psühiaatrihaigla väliaedikus.
 |
| Hullurada |
Kui esimestel päevadel tohtis istudes oma asendit muuta, siis viiendal päeval teatatakse, et nüüd enam ei liiguta. Istud ja kannatad tund aega liikumatult. Vōib jääda mulje, et see pole midagi keerulist aga reaalsus on see, et esimese poole tunni jooksul muutuvad jalad põlvedest allapoole tuimaks, sellele järgneb valu puusades ja põlvedes. Siis lisandub pinge seljas ning alates 40. minutist läheb asi talumatult valusaks. Selline tunne, nagu torgataks sügavale pōlve- ja puusaliigestesse naaskleid. Iga minut tundub tunnina - tahaks verd nutta. Treener ütles mulle kunagi jõusaalis, et kui on nii raske ja valus, et silmamunad peas pahupidi keerduvad, siis oled õigel teel. Sellest valust järeldasin, et olen kõige õigemal teel üldse ja kannatan kõik istumised, kusetilk püksis, kuni laagri lõpuni ühes asendis ära.
6. päev
Kõik on täpselt sama üheülbaline. Mitte midagi uut ei toimu, gongile järgneb istumine nind sellele söömine ja siis jälle kõik uuesti. Avastan ennast jälle hullurajal jalutades ning hakkan kahtlema, et ehk ma olengi nüüd tegelikult psühiaatrihaiglas ning ma lihtsalt kujutan omale seda vaikuslaagrit ette. Vaatan ennast ümbritsevaid inimesi - need on raudselt vaimuhaiged, sest nii ei käitu terved inimesed, need on zombid.
7. päev
Kolm päeva on aega, et saaksin oma toanaabritelt nende nimesid küsida. Kuna inimesi on laagris kokku umbes 70, siis enne vaikuse algust ei rääkinud ma sõnagi oma toakaaslastega ning pole aimugi, kellega ma praegu oma tuba (päeval) jagan.
Õhtul WC's taipan, et mu kahenädalases kõhulahtisuses võib süüdi olla kraaniveega hammaste pesemine. Läksin üle joogiveega pesemise peale ja juba järgmisel päeval saan jälle kõva häälega peeru lasta.
8. päev
Alles nüüd saabub kindlus, et pean lõpuni vastu. 3 päeva on veel vaja ära kannatada, kuid kui juba 7 on vastu peetud, siis olen veendunud, et jõuan finišisse. See enesekindlus hakkab kõvasti keskendumist segama ja mõte rändab juba vabas maailmas patuelu peal.
9. päev
Keskendumisest pole enam juttugi, homme õhtul saab rääkima hakata. Nagu jõuluvana ootaks. Sellest tulenevalt hakkas kell jälle poole aeglasemalt käima. "Enam oodata ei jõua - kus on jõulutaat nii kaua?" Tahaks rõõmust nutta, nii et perse märg.
10. päev
Inimeste nägudesse on värv tagasi tulnud. Õhtul saab jälle häälepaelu kasutada. Vaikuse lõppedes räägivad kõik korraga ja hästi palju. Mitte keegi ei kuula, kõik segavad üksteisele vahele ja räägivad täpselt sama juttu.
Ööbime veel laagris ning lahkume järgmisel hommikul. Enne magama heitmist räägin toanaabrile, kuidas norskamist vältida. Mees on kindel, et ta ei norska. Öö möödub taas koridori põrandal.
11. päev
Lahkume laagrist. Meeleolu on nagu president Putinil 9. mail.
