Reaalsuse kostitus

Üldiselt on elu siin täpselt nii ilus kui paistab ja nagu nendelt Austraalia sõprade postitatud piltidelt välja võib lugeda. Eestlased on siin maal nii teretulnud ja oodatud, et põhimõtteliselt ise ei pea mitte midagi tegema. Kõik, keda mina siin tean, on suured juhid ja ettevõtjad. Neile anti juba lennukis kätte menüü, kust sai valida, millise ettevõtte juhatusse astuda või millise taseme juht olla. Erialast tööd jagub alati kõigile. Kohalikel on muidugi keerulisem, sest nemad peavad tööd ka tegema ja töö ajal rannas kokteile juua ei saa. Palka saavad nad ka tunduvalt vähem ja sealt hakkab juba meeletu klassivahe pihta.

Austraaliasse saabutakse paraadiga - orkester mängib, lauldakse hümni ja plaksutatakse. Vastuvõtt on suurepärane, parim. Peaksite seda nägema, see on tõsi. Enne Sydneysse maandumist jooksis üks stjuardess veel minu juurde ja palus täpsustada, kas viimases salmis tuleb enne laulda "mu armas isamaa" või "mu kallis isamaa."

Kohalikud töötukassa järjekorras.

Ühtlasi on telefoniga helistamine siin nii odav, et näost-näkku rääkimine on rikaste lõbu. Pildil kõige vasakpoolsem ja parempoolsem räägivad omavahel.

Liikluses, nii jalakäija kui autojuhina, on väga populaarne telefoniga scrollida. Linn on täis zombisid, kellel puudub side reaalsusega. See tundub paljudele üsna tuttav pilt ka Eesti tänavatelt, kuid siin on see viidud järgmisele tasemele. Kui punase tule taga ootav auto ei hakka rohelise tule süttides liikuma, siis ei lase tagumine auto eesmisele signaali, sest ta on ise samuti "hõivatud." See on tõeline harmoonia ja üksteisemõistmine.

Ühes kohas.

Seljataha jääb meile ajalooliselt tähtis rajatis. 2000. aastal võitis siin üks Eesti tuntud võrdõiguslane ja poliitik kuldmedali. Tegemist ei ole Oudekki Loone ja Edgari Kohvikuga.