Eesnärk

Leian, et päris tabavalt on öelnud praeguse situatsiooni kohta Õuna Endel: "Mis ta, pask, läheb! Ilge kepp kogu aeg. Pole aega sitalgi käia." Praeguseks hetkeks olen saavutanud eneseabi-finantsjumala, Robert Kiyosaki õpetuste järgi kõige olulisema - täieliku rahalise vabaduse ehk olen sellest kraamist täielikult vabanenud. Hea on küll omal nahal see ära proovida aga ma ei saa hästi aru, miks selline vabadus endale eesmärgiks seatakse.

Mina seadsin teadupärast enda eesmärgiks kooli. Teisel koolipäeval läksin loengusse, mille õppejõud on pärit Poolast. Ta oli minust umbes sama palju suurem kui Poola on Eestist ja rääkis nii tugeva aktsendiga inglise keelt, et esimese hooga arvasin, et loeng ongi poolakeelne. Mõtlesin, et on ikka jama küll kui midagi aru ei saa, kuid siis haaras ta markeri, millega tahvlile kirjutada. Dobrze! Kirjutab siis vähemalt inglise keeles. Aga kuna ta hoidis markerit kirjutamise ajal nagu hakklihamasina vänta, siis ei olnud sellest käekirjast võimalik midagi aru saada.

Pilt on pisut udune, kuna tegin selle hirmuga ja kiirustades. Seda seetõttu, et mul puudus tol hetkel kehtiv tervisekindlustus ja ma ei tahtnud tõendusmaterjalide kogumise eest kirjutuslauaga vastu pead saada. 

Sel nädalal toimus siin Australia Day. See on päris püha üritus, just nagu meile on jaanipäev. Sarnaselt saab töölt vaba päeva, kuid, erinevalt meist, pudelist nad viina ei joo ega peo käigus üksteisel sahtleid hammastest tühjaks ei peksa. Ühtlasi ei näinud ma kedagi tänaval oksendamas ega palja ülakehaga auto katusel tantsimas. Ka mitte ühtegi allakeritud akendega subwoofer-autot. Traditsioonid on ikka väga erinevad.

Linna kohal tegid demonstratsioonlende mereväe kopterid ja hävitajad. Erinevad veesõidukid moodustasid lahe peal igasugu mustreid. Kahurid paukusid, inimesed pidasid piknikuid, laulsid, aborigeenid tantsisid vabatahtlikult jne. Pealtnäha oli kõik ilus.

Piknik pealtvaates

Piknik külgvaates

Kere, tool!

Endalegi uskumatult läksin elus esimest korda vabatahtlikult kooli. Lihtsalt, et jälle midagi uut proovida. Mõnedele meeldib seda ka ebastabiilsuseks nimetada. Igatahes kohvi pealt ennustades tõotas see vaid roppust.

Siinkohal ei ole tähtis, mida ma õpin, vaid asjaolu, et ma olen ainus aarialane oma kursusel. Kursusel on inimesed Jaapanist, Bangladeshist, Hiinast jne. Seetõttu pean põrandal istuma kui tahan inimestega silmast-silma rääkida.

Hommik algas ärevalt, nagu 1. september, 23 aastat tagasi, mil läksin esimesse klassi. Ärkasin, jõin kohvi, ajasin habet ja läksin metroo peatusesse. Uskumatu, vahepeal poleks nagu midagi muutunud.

Kuna loengud pidid algama kell 8, siis tuli varakult ärgata, et end valmis sättida. Kui Eesti kõrgkoolides kehtib akadeemiline veerandtund, mille kohaselt algab õppetöö 15 minutit pärast täistundi, siis siin on kehtiv suvaline pool tundi või 40 minutit aga mitte rohkem kui üks tund. Mina hilinesin loengusse kaks ja pool tundi, jõudsin 3 minutit enne lõppu. Teatasin, et viibisin immigratsiooni ametniku juures, mille peale õpetaja ütles, et on igasuguseid vabandusi kuulnud ja see on neist üks parimaid. Olin päris uhke, et kohe esimesel koolipäeval kiita sain.

Loomulikult uuriti, kust ma pärit olen. Kui vastasin, et Eestist, siis pean tõdema, et nii halbu valetajaid ei ole ma korraga näinud. Juhmid pilgud vaatasid üksteisele otsa ja pead noogutasid, justkui tahaks öelda: "Jaa-jaa, mul pole ka õrna aimugi, kus selline koht asuda võib." Kuulsin osasid kordamas: "Oo Chestonia" ja "Mhm Stonia." Polnud just väga veenev.

Hiljem kodus sai kooli alguse puhul ka meeldivalt pokaale kokku kõlistatud.

Ebaküpsuskirjandi mustand

Tulles tagasi eelmise postituse juurde, tahan öelda, et järgnev ei ole eelnevaga kuidagi seotud. Aga, et midagi öelda, siis tuleb rääkida, kuigi mitte midagi öelda ei ole, sest nii on praegusel ajal väga kombeks.

Igatahes kui silmad lahti teeme, siis näeme Facebookist, Instagramist ja kõikidest neist tähtsatest allikatest, kus me viibime rohkem kui päris elus, kuidas üha rohkem noori inimesi soojas heaoluriigis vedelevad ja laisklevad. Kõik elustandardid ja väärtushinnangud on jalge alla trambitud ning pensioni peale ei mõtle enam keegi. Vastutustundetult pakitakse asjad ja pannakse nelja tuule poole ajama. Aga karjäär? Majalaen? Autoliising? Abielu ja lapsed? On juhtumeid, kus inimesed loobuvad kõrgest ametikohast, hakkavad rääkima tüdimusest, pööravad peast hipiks ning kolivad Eestist minema. Kas seal mujal on siis rohi rohelisem ja taevas sinisem?

Papamoa Hills, Uus-Meremaa

Tegelikult tuleb rahulikult toas istuda ja leiget teed juua.

Sydneys me praegu naljalt teed ei joo, sest see ei jahtu tassis piisavalt ära. Eile oli 37°C ja tänaseks ennustati 39°C. Kanafarmerid söödavad kanadele purustatud jääd, et need keedetud mune munema ei hakkaks.

Tegelikult on päris palju toimunud aga kirjutamisega on endiselt kehvasti. Pihku võtmise asi, nagu öeldakse.

Praegu ka rohkem ei seleta siin, lippan kooli - seal vaja tundi segada.