Lahti tõde

Liblikuefekti sporditoimetusel avanes suurepärane võimalus visata pilk Lahtis toimuvatele suusatamise maailmameistrivõitslustele ning uurida seal võistlevate eestlaste käekäiku.

Kuna toimetus Lahtis kõikjale ei jõudnud, siis avaldame selle, mis sealt kätte saime. Tegemist ei ole siinkohal nii vankumatu tõe ja kvaliteetse kraamiga nagu oleme harjunud lugema Uued Uudised või Objektiiv düsgraafiaportaalidest, kuid mingi ülevaate siiski anname. Vabandan juba ette, et iganenud tehnika tõttu võib juhtuda, et pilt ja heli ei lähe hästi kokku. Head Liblikuefekt TV vaatamist! VAATA VIDEOT.

PS! Raja ääres oli sõitjaid ergutamas ja hirmutamas ka Nõukogude Liidu legend Galina Kulakova (17 OM ja MM medalit), kes väga valju- ja madalahäälselt kommenteeris meeste suusasõite "Oi bljad! Kto eto takoi? Kak zenšina!" Seepeale köhis ta sügavalt kopsupõhjast röga ja sülitas rohekaspruuni läraka lumele.

Galina Kulakova

Reaalsuse kostitus

Üldiselt on elu siin täpselt nii ilus kui paistab ja nagu nendelt Austraalia sõprade postitatud piltidelt välja võib lugeda. Eestlased on siin maal nii teretulnud ja oodatud, et põhimõtteliselt ise ei pea mitte midagi tegema. Kõik, keda mina siin tean, on suured juhid ja ettevõtjad. Neile anti juba lennukis kätte menüü, kust sai valida, millise ettevõtte juhatusse astuda või millise taseme juht olla. Erialast tööd jagub alati kõigile. Kohalikel on muidugi keerulisem, sest nemad peavad tööd ka tegema ja töö ajal rannas kokteile juua ei saa. Palka saavad nad ka tunduvalt vähem ja sealt hakkab juba meeletu klassivahe pihta.

Austraaliasse saabutakse paraadiga - orkester mängib, lauldakse hümni ja plaksutatakse. Vastuvõtt on suurepärane, parim. Peaksite seda nägema, see on tõsi. Enne Sydneysse maandumist jooksis üks stjuardess veel minu juurde ja palus täpsustada, kas viimases salmis tuleb enne laulda "mu armas isamaa" või "mu kallis isamaa."

Kohalikud töötukassa järjekorras.

Ühtlasi on telefoniga helistamine siin nii odav, et näost-näkku rääkimine on rikaste lõbu. Pildil kõige vasakpoolsem ja parempoolsem räägivad omavahel.

Liikluses, nii jalakäija kui autojuhina, on väga populaarne telefoniga scrollida. Linn on täis zombisid, kellel puudub side reaalsusega. See tundub paljudele üsna tuttav pilt ka Eesti tänavatelt, kuid siin on see viidud järgmisele tasemele. Kui punase tule taga ootav auto ei hakka rohelise tule süttides liikuma, siis ei lase tagumine auto eesmisele signaali, sest ta on ise samuti "hõivatud." See on tõeline harmoonia ja üksteisemõistmine.

Ühes kohas.

Seljataha jääb meile ajalooliselt tähtis rajatis. 2000. aastal võitis siin üks Eesti tuntud võrdõiguslane ja poliitik kuldmedali. Tegemist ei ole Oudekki Loone ja Edgari Kohvikuga.

Eesnärk

Leian, et päris tabavalt on öelnud praeguse situatsiooni kohta Õuna Endel: "Mis ta, pask, läheb! Ilge kepp kogu aeg. Pole aega sitalgi käia." Praeguseks hetkeks olen saavutanud eneseabi-finantsjumala, Robert Kiyosaki õpetuste järgi kõige olulisema - täieliku rahalise vabaduse ehk olen sellest kraamist täielikult vabanenud. Hea on küll omal nahal see ära proovida aga ma ei saa hästi aru, miks selline vabadus endale eesmärgiks seatakse.

Mina seadsin teadupärast enda eesmärgiks kooli. Teisel koolipäeval läksin loengusse, mille õppejõud on pärit Poolast. Ta oli minust umbes sama palju suurem kui Poola on Eestist ja rääkis nii tugeva aktsendiga inglise keelt, et esimese hooga arvasin, et loeng ongi poolakeelne. Mõtlesin, et on ikka jama küll kui midagi aru ei saa, kuid siis haaras ta markeri, millega tahvlile kirjutada. Dobrze! Kirjutab siis vähemalt inglise keeles. Aga kuna ta hoidis markerit kirjutamise ajal nagu hakklihamasina vänta, siis ei olnud sellest käekirjast võimalik midagi aru saada.

Pilt on pisut udune, kuna tegin selle hirmuga ja kiirustades. Seda seetõttu, et mul puudus tol hetkel kehtiv tervisekindlustus ja ma ei tahtnud tõendusmaterjalide kogumise eest kirjutuslauaga vastu pead saada. 

Sel nädalal toimus siin Australia Day. See on päris püha üritus, just nagu meile on jaanipäev. Sarnaselt saab töölt vaba päeva, kuid, erinevalt meist, pudelist nad viina ei joo ega peo käigus üksteisel sahtleid hammastest tühjaks ei peksa. Ühtlasi ei näinud ma kedagi tänaval oksendamas ega palja ülakehaga auto katusel tantsimas. Ka mitte ühtegi allakeritud akendega subwoofer-autot. Traditsioonid on ikka väga erinevad.

Linna kohal tegid demonstratsioonlende mereväe kopterid ja hävitajad. Erinevad veesõidukid moodustasid lahe peal igasugu mustreid. Kahurid paukusid, inimesed pidasid piknikuid, laulsid, aborigeenid tantsisid vabatahtlikult jne. Pealtnäha oli kõik ilus.

Piknik pealtvaates

Piknik külgvaates

Kere, tool!

Endalegi uskumatult läksin elus esimest korda vabatahtlikult kooli. Lihtsalt, et jälle midagi uut proovida. Mõnedele meeldib seda ka ebastabiilsuseks nimetada. Igatahes kohvi pealt ennustades tõotas see vaid roppust.

Siinkohal ei ole tähtis, mida ma õpin, vaid asjaolu, et ma olen ainus aarialane oma kursusel. Kursusel on inimesed Jaapanist, Bangladeshist, Hiinast jne. Seetõttu pean põrandal istuma kui tahan inimestega silmast-silma rääkida.

Hommik algas ärevalt, nagu 1. september, 23 aastat tagasi, mil läksin esimesse klassi. Ärkasin, jõin kohvi, ajasin habet ja läksin metroo peatusesse. Uskumatu, vahepeal poleks nagu midagi muutunud.

Kuna loengud pidid algama kell 8, siis tuli varakult ärgata, et end valmis sättida. Kui Eesti kõrgkoolides kehtib akadeemiline veerandtund, mille kohaselt algab õppetöö 15 minutit pärast täistundi, siis siin on kehtiv suvaline pool tundi või 40 minutit aga mitte rohkem kui üks tund. Mina hilinesin loengusse kaks ja pool tundi, jõudsin 3 minutit enne lõppu. Teatasin, et viibisin immigratsiooni ametniku juures, mille peale õpetaja ütles, et on igasuguseid vabandusi kuulnud ja see on neist üks parimaid. Olin päris uhke, et kohe esimesel koolipäeval kiita sain.

Loomulikult uuriti, kust ma pärit olen. Kui vastasin, et Eestist, siis pean tõdema, et nii halbu valetajaid ei ole ma korraga näinud. Juhmid pilgud vaatasid üksteisele otsa ja pead noogutasid, justkui tahaks öelda: "Jaa-jaa, mul pole ka õrna aimugi, kus selline koht asuda võib." Kuulsin osasid kordamas: "Oo Chestonia" ja "Mhm Stonia." Polnud just väga veenev.

Hiljem kodus sai kooli alguse puhul ka meeldivalt pokaale kokku kõlistatud.

Ebaküpsuskirjandi mustand

Tulles tagasi eelmise postituse juurde, tahan öelda, et järgnev ei ole eelnevaga kuidagi seotud. Aga, et midagi öelda, siis tuleb rääkida, kuigi mitte midagi öelda ei ole, sest nii on praegusel ajal väga kombeks.

Igatahes kui silmad lahti teeme, siis näeme Facebookist, Instagramist ja kõikidest neist tähtsatest allikatest, kus me viibime rohkem kui päris elus, kuidas üha rohkem noori inimesi soojas heaoluriigis vedelevad ja laisklevad. Kõik elustandardid ja väärtushinnangud on jalge alla trambitud ning pensioni peale ei mõtle enam keegi. Vastutustundetult pakitakse asjad ja pannakse nelja tuule poole ajama. Aga karjäär? Majalaen? Autoliising? Abielu ja lapsed? On juhtumeid, kus inimesed loobuvad kõrgest ametikohast, hakkavad rääkima tüdimusest, pööravad peast hipiks ning kolivad Eestist minema. Kas seal mujal on siis rohi rohelisem ja taevas sinisem?

Papamoa Hills, Uus-Meremaa

Tegelikult tuleb rahulikult toas istuda ja leiget teed juua.

Sydneys me praegu naljalt teed ei joo, sest see ei jahtu tassis piisavalt ära. Eile oli 37°C ja tänaseks ennustati 39°C. Kanafarmerid söödavad kanadele purustatud jääd, et need keedetud mune munema ei hakkaks.

Tegelikult on päris palju toimunud aga kirjutamisega on endiselt kehvasti. Pihku võtmise asi, nagu öeldakse.

Praegu ka rohkem ei seleta siin, lippan kooli - seal vaja tundi segada.