Wednesday, October 12, 2016

Vaimutoit

Kõlab küll uskumatult aga minu Soomeskäiku taheti UNESCO maailmapärandiks kuulutada.


Üldiselt on aga tänaseks selgeks saanud see, et kõik on lahtine ja mitte midagi ei ole selge.

Ilmad on läinud koledaks ja tüdrukud on oma miniseelikud kapi alumiste sahtlite tagumistesse nurkadesse peitnud. Ühtlasi on ka kogu üldine tänavapilt muutunud üsna nukraks. Külm tuul puhub ja jonn tikub peale. Kibestumust kohtab üha rohkem ka Facebookis.

Kui suvel toimus üks ilus spordivõistlus nimega jalgpalli EM, siis spordivihkajad viibisid päikesepaisteliste ilmadega üldjuhul välistes tingimustes ja ei rääkinud lollusi, siis sügisel, olümpiamängude ajal tulid kõikjalt välja mõtteterad nagu näiteks: "Ma ei vaata üldse olümpiamänge" ja "Ma ei arva olümpiamängudest mitte midagi." Mõelge nüüd kui siiras see on. Öelda välja, et oma arvamus puudub ja avaldada sellegipoolest arvamust, kuigi seda ei ole olemas. See on väitlemise olümpianormi täitmise tase!


Mina aga käisin ühel nädalavahetusel Tartus kaaskodanikega lõimumas. Sammusin täiesti rahulikus väsimusastmes mööda Laia tänavat Toomemäe poole, kui vastu taarus võimsate kaartrajektooridega üks meeskodanik. Kõnnaku järgi harjutas ta ilmselt järgmiseks üldtantsupeoks ja seega ei saanud sellise tüübi olukorda märkamata jätta. Tundsin pisut muret, kas selline tegelane on üldse võimeline oma sihtkohta jõudma. Kõnealune täitis oma poognatega terve kõnnitee, haaras kinni nii postidest kui ka seintest, vabadel hetkedel olid käed parema tasakaalu saavutamiseks külgedele väljasirutatud.

Pilt on illustratiivne. Väga illustratiivne.

"Hei, naabrimees!" ütlen. Mees langetab käed kõrvale ja hakkab täiesti kaine ning sirge sammuga minu poole tulema. "Što tõ huijovõi bõljäd hotšeš?" küsib ta. "Ahaa, nitševoo. Vsjo harašo," vastan. Kuna peategelane kaotab hetkega vestluse verbaalse poole, teen talle ühe tõuke, mille peale kangelase Adidase peokingad kiledresside sahinal taeva poole sirutuvad. Tänavale langenud, asub ta räigete roppude sõnade saatel end taas püsti ajama. Seepeale otsustab ta mulle veelkord kallale söösta, kuid kukub sarnastel põhjustel taas. Kahjuks mu vene keele oskus ei ole piisavalt hea, et oleksin aru saanud, mis sõim ja milliste organisatsioonide needus mulle peale pandi aga jätsin ta sinna omaette pusima. Hommikul avastasin, et Robbie Williams on selle sündmuse auks uue palaga välja tulnud: Link.