Monday, May 23, 2016

Õnnestunud õnnetused


Rahu! Täna ei räägi kassidest. Aga see on Token, lihtsalt sissejuhatav tegelane.



Kui minu järgnevad lood tunduvad kuidagi seosetud ja kipuvad liiga kirjavigu täis olema, siis ei tulene see sellest, et ma oleksin vahepeal EKRE või Odinlastega liitunud. Pigem on see tingitud asjaolust, et osalesin liiklusõnnetuses ning mõnda aega enne seda langetasin omale neljameetrise bambuse puu lagipähe. Need sündmused on kindlasti tugevaks eelduseks eelnimetatud organisatsioonidega liitumisel, kuid paraku ma seda siiski teinud ei ole.



Eelmises postituses rääkisin vanaprouast, kellele meeldib hirmsasti teed juhatada. Tegemist on väga toreda inimesega ja käin tal siiani vahel abis aeda korrastamas. Kui ta ka järgmisel korral püüdis mulle pisut teed juhatada, mõtlesin, et selline nõunik kuluks Ott Tänakule ära. Usun, et tädi räägib täpselt, kuidas võimalikult efektiivselt autoga kurvid sirgeks lõigata ning millisele ristmikule tasub külg ees siseneda. Igatahes olin tal taaskord abis ja sel korral oli tarvis bambuseid maha saagida. Kuna aga need kasvavad nii tihedalt ja hoiavad lehtedega üksteisest kinni, siis otsustasin mootorsaega mõned lõiked alt teha ning siis puud korraga pikali sikutada. Juhtus aga see, et jätsin ühe puu sikutamata ja läksin mahalangenud puid minema vedama. Iseseisev puu otsustas iseseisvalt maha langeda ning tabas mind otse pähe. Pilt sähvis korraks nagu vanal teleril, millelt toaantenn välja tõmmata.





Liiklusõnnetuses osalesin ma mõned päevad hiljem kui olin taas tööl labida nurka ja saapad püsti visanud. Asusin koduteele ja peatusin enne ringteed, et seal olevale autole teed anda. Seejärel kuulsin vaid kõva pauku ja raginat ning järgmisel hetkel vaatasin auto lage, kuna istme seljatugi oli maha murdunud. Hirmsa peavalu saatel tõusin istukile. Auto veel vaikselt veeres ja aknale koputas keegi naine. Esialgu ei saanud aru, miks ta sedasi keset ringteed jalutab ning inimesi tülitab, kuid siis jõudis kõik kohale.

Auto uks avanes vaid tugevalt seestpoolt surudes. Kuna tegemist oli tipptunniga, siis seesama naine vahetas minuga kohad ja parkis auto teisele poole ringteed. Nüüd olin mina see inimene, kes keset ringteed jalutas ja valutavast peast kinni hoidis. Minu auto kõrvale parkis oma auto ka härra, kes mind äsja tagant kiirustas. Kui ma õigesti mäletan, siis autost välja tulles ütles ta mulle, et ma oleksin jõudnud... Kuna aga kõik ümbritsev oli ebameeldiv ja justkui vati sees ning enesetunne väga halb, siis ma isegi ei suvatsenud talle midagi vastata. Publikut tekkis igalt poolt juurde. Kokku pakkus ennast tunnistajaks 4 inimest, sealhulgas juht, kellele ma teed andsin. Andsin oma märkmiku, kuhu kõik fännid oma kontaktandmed kirjutasid. Ühtlasi kinnitas kiirustaja oma süüd ning mina kinnitasin, et mulle kiirabi vaja ei ole ning väitsin, et sõber tuleb järgi ning viib mind koju. Seepeale kõik asjapulgad lahkusid. Loomulikult istusin ka mina pooleldi šokiseisundis autorooli ja sõitsin minema. Õhtul hakkasid eesmised kaelalihased valutama ja pead taha kallutades kaalus see nagu 40kg. Järgmistel päevadel tegin vajalikud meditsiinilised ülevaatused, mille diagnoosid kinnitasid: "Lucky bastard!"



Õnnetuse müstiline pool on see, et mitte ükski tuli ega klaas ei purunenud. Minu auto uksed enam lahti ei käinud, sest kere oli rebenenud ja akordioniks kokku pressitud. Loomulikult läks see teenekas tegelane mahakandmisele. Tagumisel autol olid turvapadjad lahti. Samuti oli päris müstiline siinne asjaajamine kindlustusega. Ma pole siiani mitte kuskile alla kirjutanud ega ühtegi kindlustusjuhtumi vormi täitnud. Olen telefonitsi vestelnud kindlustusettevõtte esindajaga, mille tulemusena oli auto ühel päeval treileriga minema viidud ning turuväärtus mu pangakontole välja makstud. Konto söönud, mina terve!



Vahepeal sain veel pisut vanemaks. See on pilt sünnipäevast. Pidu käib!