Friday, April 29, 2016

Pingviinitütar Pepe


Nüüd on küll palju aega mööda läinud ja mitte ühtegi piuksu. Graafikust, mille alusel oleksin postitanud ühe loo kalendrikuus, olen lootusetult maha jäänud. Võiksin ju valetada, et jube kiire on olnud ja pole aega kirjutada või internet on kehv aga tegelikult ma lihtsalt ei ole viitsinud. Loodan, et olete Õhtulehest ja Tallinna TV'st saanud oma huumorisooni ikka toita.



"Anäe, takso tuli!" @queenstown #goodlife #memories #bunny #jänestsõitma



Võimalik, et tulevikus saab minust vanatüdruk, sest järgnev lugu on taas seotud kassiga. Mulle tehti Taurangast üks labidameelne tööpakkumine ja seega otsustasin lõunasaarelt põhjasaarele varbaid soojendama sõita. Asusin elama tööandja juurde. Võõrustajateks vanemas keskeas abielupaar, kelle hobiks on veganlus. Maja reegel: "No meat in the house." Lisaks pahameelele, et nad eesti keelt ei oska rääkida, leppisin ka selle müsteeriumiga. Neil on ka kass, kes otsustas ise nende juurde elama tulla. Alguses passis lihtsalt aias ja maja ümbruses ning lõpuks kolis sisse. Heade inimestena ehitati kassile välisukse sisse oma luuk, mille kaudu loom sisse-välja käia sai. Minu suureks üllatuseks püüdsid nad evolutsiooni murda ja söötsid kassile kookosjogurtit, munamaitselist munaasendajat ning igasugust taimset löga. Lisaks sellele oli väikesele kiskjale kaela seotud kelluke, et see rünnatavale linnule looma reedaks. Aga ühel hommikul kui ma köögis hommikust sõin, astus välisuksest tuppa kass, kellel oli äsja murtud varblane hammaste vahel. Mõrtsukas jalutas väga soliidsel sammul otse pererahva magamistuppa, hüppas voodisse ja tegi neile esitluse oma toidulauast. Andsin kassile preemiaks suitsuvorsti.

Tööst aga nii palju, et sel korral oli tegemist aiaplaneerimise, joonestamise ja maastike kujundamisega (käsitsi, labidaga). Kolisin projekti tellija juurde koju elama ning tegin sellise asja:


Projekti tellija on Tim. Temaga juhtus eelmise aasta maikuus õnnetus, mille tõttu ta enam kõndida ei saa. Sellegipoolest on tegemist väga positiivse ja rõõmsa inimesega, kellega saab kõik maailma asjad läbi arutada.



Istusime ühel õhtul Timiga, rääkisime sotsiaaltoetustest ning invaliidide elust siin ja Eestis. Tuleb välja, et Uus-Meremaal tunnistatakse riigi poolt inimene üsna lihtsalt töövõimetuks, samas säilitatakse 80% sissetulekust ja ehitatakse kodu vastavalt vajadustele ümber. Mina kuulasin ja mõtlesin, et kui tagurpidi siin see kõik on. Rääkisin Timile, kuidas Eestis tunnistatakse heal juhul osaliselt töövõimetuks, töölt ära tulla ei saa. Eriti karm on vaimupuudega inimeste olukord. Need topitakse pealinna linnaosavanemateks, peasekretärideks või linnapea nõunikeks ning siis käib meedia veel surkimas ja intervjueerimas. Kaamera ees pannakse inimesed häbiposti. Siin hoitakse pigem ikka madalat profiili.



Inimestele meeldib siin palju rääkida. Hoolimata sellest, et Google Maps päris hästi töötab, tahavad nad väga teed juhatada - seda nii telefoni kui sõnumi teel. "Kas sa seda kollase katusega heinaküüni tead?" "Ei tea." "OK, aga sealt keera vasakule ja sõida kuni veehoidlani ning..." Igatahes vanaproua, kes soovis oma aias nipet-näpet kohendada, saatis mulle sellise SMS'i:

Hi Lauri
My address is 230 Old Highway 
Go over the bridge from the mount to town and stay on that rd
It becomes state highway 2
After the roundabout at the bottom of town carry on straight and then take the right fork in the motorway
Keep going & go
Thru bethlehem
Over the wairoa bridge
Thru Te puna
Then you will come to whakamarama & a gull gas station
Keep going - till you see a big sign saying omokokoroa on right
Slow down & turn left into youngson rd. before the sign
aftr 1.8km turn Right into old highway 
The 4th drive on left is 230 has 3 post box. Follow drive thru orchard to wooden double storey hse 
I will meet you there around 8.45 ish
Thanks
Janine



Järgmises postituses kavatsen rääkida oma eelmistest elukaaslastest. Asjaosalised higistage! Ähvardused ja kaebused palun saata mulle postkasti.