Kindlasti on lugeja palju mõelnud, et kes küll on see salapärane isik selle nii meeldiva ja asjaliku blogi taga. Nüüdseks on siis ilmselt meediakajastus olnud piisav, et saladuseloori kergitada ja telgitaguseid päevavalgele tuua. Siinkohal on mõistlik tunnistada, et tõepoolest see olen mina.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid räägiks paar teistmoodi lugu.
Vahepeal olen avanud oma tagasihoidliku peksuskoori delfi kommentaariumis, kus mahlased arvamused meie Hooandja projekti kohta lendu lasti. Motiveerivad inimesed on alati ühiskonda edasi viinud ja arvan, et Delfi kommentaarium on üks igati tänuväärne koht. Puhtalt sellest inspireeritult toimetasime Eestist kiigu siia ja näitasime kohalikele ekstreemsporti Eesti moodi.
Palju on küsitud, kas mul mõnede toitude ja maitsete järgi igatsus ka on tekkinud. Mõtlesin veidi selle peale ja kusjuures Mehukattit võiks vahest lonksata küll. Samuti tahaks Pirita kaneelivahvlit ja Stimoroli nätsu.
Seni üks kõige olulisem sündmusi on olnud ilmselt reis ja elukohavahetus. Kuna Tauranga linn ei andnud oodatud tulemust, siis otsustasime asjad pakkida ning põhjasaarelt lõunasaarele kolida. Reis sai alguse pühapäeval,
mil hommikul tulid sõbrad kiikuma. Kaasa võeti veel sõpru ning kiiguti nii, et
halb hakkas. Pärast seda roniti Mount Maunganui tippu ja hüpati sealt deltaplaaniga
alla. Järgmised päevad möödusid Rotoruas mägiratastel ja matkaradadel, kaatriga
Taupo järve peal veelauatades, water biscuitiga sõites, freedive’des, vettehüpetes.Kokkuvõtlikult võib öelda, et kuradi igav oli ja pulss üle 70 löögi minutis ei tõusnud. Video.
Vahepeal oli veel palju sündmusi ja praamisõit lõunasaarele aga kuna need kõik olid põnevad, siis ma neist ei räägi.
Ühel päeval saabusime Christchurch'i. Seda on üsna keeruline kommenteerida, mis selle linnaga toimub. Viis aastat tagasi toimus seal maavärin, mille tagajärjel kukkus kokku ja tuli lammutada üle 8 000 suurema hoone ning rohkem kui 10 000 elumaja. Sellest tulenevalt on selle linna kohta õige öelda, et tuled põlevad aga kedagi ei ole kodus. Enne saabumist olin kuulnud vastakaid lugusid ja vaatanud Google’st vaid pilte. Ühed rääkisid, et tegu on toreda omanäolise linnaga ja teised nimetasid seda täielikuks urkaks. Kuna aga enne Christchurchi jõudmist sai tehtud põige ka veinikeldritesse ning meel rõõmsaks kastetud, siis eeldused olid vaid positiivsed. Kui hull see linn ikka olla saab? Palgad kõrged, üürid madalad. Lahe! Papp mõne nädalaga duublisse ja edasi!
Kesklinn on maatasa, ainult tellingud ja ehitus. Kusjuures ehitustegevust ei ole näha, sest ehitajaid pole kuskil. Elamurajoonides on autod majade ees, kuid inimesi ei ole.
Suuruselt teine linn Uus-Meremaal aga inimesi ei näe. Õhtul küll enamus majades
tuled põlevad aga valdab selline elutu tunne. Tänavad on täiesti tühjad, vähemalt kesklinnas. Päeval kohtab küll inimesi aga pigem on see nagu talvine Kärdla.
Sõiduteed on enamus nii auklikud ja katkised nagu Tallinna
kõige halvemad teed. Turvavöö hoiab tugevalt ismes, sest lihtsalt roolist kinni
hoides ei pruugi autos püsida.
Maja, kus ööbisime, oli maavärinas kannatada saanud. Põrandad
olid nii viltu, et maja ühest otsast teise minekuks tuli justkui mäest üles kõndida. Seintes suured praod, vundament kõvasti vajunud. Äsja ostetud maja kusjuures. Lootsin, et see öösel kokku
ei kukuks. Muidu on riided hommikul kõik mustad ja kopsud tolmu täis.
Edasi hüppan aga kõige värskema loo juurde. Siin tahan ma aga üles tunnistada selle, et vihkan siiralt tiblasid, juute, neegreid, homosid ja... juute ning eriti jälestan ma rassismi ja diskrimineerimist. Sattusin läbi iirlasest tuttava tööle autorendifirmasse. Kõik ilus-kena, töötajad chillid, vastuvõtt igati tore. Samal ajal võeti tööle ka üks tüdruk, kellega koos töölepinguid allkirjastama sattusime. “Tere! Minu nimi on Anna,” ütles ta. “Ma olen Läöwri,” vastasin. Tema küsis: “Kust sa pärit oled?” Mina: ”Eestist.” Anna: “Oo, te räägite seal vene keelt!” Mina: “Ei räägi, me räägime eesti keelt.” Anna: “Räägite küll. Ma tean, ma olen Venemaalt.” Siis ma jäin korraks vait. Tõepoolest, ma ei ole ammu uudiseid lugenud. Ehk on tõesti võõra võimu lipp Toompeal taas vardas ja naaberriigi parunid kodanikke kurnamas. Aga peaminister ju lubas, et kui võimule jäävad, siis jääb Eesti vabaks? “Teil on kõik tänavasildid ka Tallinnas kahekeelsed,” jätkas tüdruk, kes tegelikult oli Anja. Viskasin pilgu lauale – tema ees oli Iisraeli pass. Kas vanajumal saab inimkonda veel julmemalt nuhelda? Ega pikka juttu sealt ei tulnud, kuna raske on vaielda inimesega, kes toetub faktidele ja mis ma teha saan kui asjaolud nii on. Hiljem otsis ta veel minuga jututeemat ja rääkis, et tema poissõber on soomlane. Vaesekene! Hilem tuli kõnealune härra Anjale järele, astus autost välja, otsist taskust sigaretipaki ja püüdis tsäksist tuld läita. Välimuse järgi oleks talle pakkunud kõiki teisi rahvusi, kuid mitte soomlast. Ennast reetis ta siiski sellega, et pillas tsäksi maha ja lasi kuuldavale rahvusvahelise “Vittu!” Anjast mul pilti ei ole. Õnneks. Püüan unustada.
Läheme edasi, ma tulen tagasi loo juurde, mis toimus Queenstownis. Üürisime endale korteri, mida pidime jagama teise paariga. Ühel nädalavahetusel sõitsid nad pulma ja jätsid kassi meie hoolde. Palusid vaadata, et tal toit kausis oleks ja muud ei midagi. Konservid ja kuivtoit olid küll kausside kõrval, aga kuidas kass peaks konservikarbi lahti saama? Ma ostsin talle isikliku konserviavaja. On ikka loomapiinajad siin! Elajad!
Edasi hüppan aga kõige värskema loo juurde. Siin tahan ma aga üles tunnistada selle, et vihkan siiralt tiblasid, juute, neegreid, homosid ja... juute ning eriti jälestan ma rassismi ja diskrimineerimist. Sattusin läbi iirlasest tuttava tööle autorendifirmasse. Kõik ilus-kena, töötajad chillid, vastuvõtt igati tore. Samal ajal võeti tööle ka üks tüdruk, kellega koos töölepinguid allkirjastama sattusime. “Tere! Minu nimi on Anna,” ütles ta. “Ma olen Läöwri,” vastasin. Tema küsis: “Kust sa pärit oled?” Mina: ”Eestist.” Anna: “Oo, te räägite seal vene keelt!” Mina: “Ei räägi, me räägime eesti keelt.” Anna: “Räägite küll. Ma tean, ma olen Venemaalt.” Siis ma jäin korraks vait. Tõepoolest, ma ei ole ammu uudiseid lugenud. Ehk on tõesti võõra võimu lipp Toompeal taas vardas ja naaberriigi parunid kodanikke kurnamas. Aga peaminister ju lubas, et kui võimule jäävad, siis jääb Eesti vabaks? “Teil on kõik tänavasildid ka Tallinnas kahekeelsed,” jätkas tüdruk, kes tegelikult oli Anja. Viskasin pilgu lauale – tema ees oli Iisraeli pass. Kas vanajumal saab inimkonda veel julmemalt nuhelda? Ega pikka juttu sealt ei tulnud, kuna raske on vaielda inimesega, kes toetub faktidele ja mis ma teha saan kui asjaolud nii on. Hiljem otsis ta veel minuga jututeemat ja rääkis, et tema poissõber on soomlane. Vaesekene! Hilem tuli kõnealune härra Anjale järele, astus autost välja, otsist taskust sigaretipaki ja püüdis tsäksist tuld läita. Välimuse järgi oleks talle pakkunud kõiki teisi rahvusi, kuid mitte soomlast. Ennast reetis ta siiski sellega, et pillas tsäksi maha ja lasi kuuldavale rahvusvahelise “Vittu!” Anjast mul pilti ei ole. Õnneks. Püüan unustada.
Läheme edasi, ma tulen tagasi loo juurde, mis toimus Queenstownis. Üürisime endale korteri, mida pidime jagama teise paariga. Ühel nädalavahetusel sõitsid nad pulma ja jätsid kassi meie hoolde. Palusid vaadata, et tal toit kausis oleks ja muud ei midagi. Konservid ja kuivtoit olid küll kausside kõrval, aga kuidas kass peaks konservikarbi lahti saama? Ma ostsin talle isikliku konserviavaja. On ikka loomapiinajad siin! Elajad!
