Vaimutoit

Kõlab küll uskumatult aga minu Soomeskäiku taheti UNESCO maailmapärandiks kuulutada.

Üldiselt on aga tänaseks selgeks saanud see, et kõik on lahtine ja mitte midagi ei ole selge.

Ilmad on läinud koledaks ja tüdrukud on oma miniseelikud kapi alumiste sahtlite tagumistesse nurkadesse peitnud. Ühtlasi on ka kogu üldine tänavapilt muutunud üsna nukraks. Külm tuul puhub ja jonn tikub peale. Kibestumust kohtab üha rohkem ka Facebookis.

Kui suvel toimus üks ilus spordivõistlus nimega jalgpalli EM, siis spordivihkajad viibisid päikesepaisteliste ilmadega üldjuhul välistes tingimustes ja ei rääkinud lollusi, siis sügisel, olümpiamängude ajal tulid kõikjalt välja mõtteterad nagu näiteks: "Ma ei vaata üldse olümpiamänge" ja "Ma ei arva olümpiamängudest mitte midagi." Mõelge nüüd kui siiras see on. Öelda välja, et oma arvamus puudub ja avaldada sellegipoolest arvamust, kuigi seda ei ole olemas. See on väitlemise olümpianormi täitmise tase!

Mina aga käisin ühel nädalavahetusel Tartus kaaskodanikega lõimumas. Sammusin täiesti rahulikus väsimusastmes mööda Laia tänavat Toomemäe poole, kui vastu taarus võimsate kaartrajektooridega üks meeskodanik. Kõnnaku järgi harjutas ta ilmselt järgmiseks üldtantsupeoks ja seega ei saanud sellise tüübi olukorda märkamata jätta. Tundsin pisut muret, kas selline tegelane on üldse võimeline oma sihtkohta jõudma. Kõnealune täitis oma poognatega terve kõnnitee, haaras kinni nii postidest kui ka seintest, vabadel hetkedel olid käed parema tasakaalu saavutamiseks külgedele väljasirutatud.

Pilt on illustratiivne. Väga illustratiivne.

"Hei, naabrimees!" ütlen. Mees langetab käed kõrvale ja hakkab täiesti kaine ning sirge sammuga minu poole tulema. "Što tõ huijovõi bõljäd hotšeš?" küsib ta. "Ahaa, nitševoo. Vsjo harašo," vastan. Kuna peategelane kaotab hetkega vestluse verbaalse poole, teen talle ühe tõuke, mille peale kangelase Adidase peokingad kiledresside sahinal taeva poole sirutuvad. Tänavale langenud, asub ta räigete roppude sõnade saatel end taas püsti ajama. Seepeale otsustab ta mulle veelkord kallale söösta, kuid kukub sarnastel põhjustel taas. Kahjuks mu vene keele oskus ei ole piisavalt hea, et oleksin aru saanud, mis sõim ja milliste organisatsioonide needus mulle peale pandi aga jätsin ta sinna omaette pusima. Hommikul avastasin, et Robbie Williams on selle sündmuse auks uue palaga välja tulnud: Link.

Edasi minevikku

Ega siin muud ei ole juhtunudki, kui see, et ühel ilusal suvepäeval puutusid lennuki rattad vastu Eestimaa pinda. Pärast seda tuli üle elada mõnepäevane jetlag ja edasi läks tee pudelisse lauluga. Keskmine on hoitud päris kõrgel ja lipp veel kõrgemal. Eriti kõrgel lehvis Eesti lipp siis, kui Soome sõpradele külla sõitsime. Siin oleks õige jätkata jutumärkidega ja Juha Vuorineni Joomahullu päevaraamatust üks peatükk sõna-sõnalt maha kopeerida.

Sõit põhjanaabrite juurde algas päris eeposlikult, justkui läheks Soome sepa juurde mõõga järele. Kaasa võeti selline hunnik viina, et paari päevaga eestlase aastane keskmine absoluutne alkoholikogus ära juua. Korgid lendasid pudelitelt juba keskpäeval ning valget võeti laupäeva hilisõhtuni nii, nagu viimast korda saaks.


Üldiselt võtsime napsu sõbraga kahekesi, kuid räägitakse, et peopaigas oli veel inimesi olnud. Kõige enam meenutas meie käte töö Andrus Veerpalu vaheduva sammuga klassikatehnikat, erinevus oli vaid selles, et temal on enamjaolt käes suusakepid, meil aga viinapitsid. Kokkuvõttes võib öelda, et väga kihvt pidu oli, sest mitte midagi ei mäleta.

Vahepeal mängiti mingeid seltskonnamänge aga mul on siiani tunne, et ega keegi neist reeglitest väga aru ei saanud ning seetõttu igaüks improviseeris oma suva järgi. Lõpuks on oluline ikkagi tulemus.

Siin saabun Soomest tagasi. Miski pole enam endine. "Äiti haluisi, että minusta tulisi tuomari tai juristi, mutta minusta tuli juomari ja turisti!"

Kui vahepeal on tekkinud küsimus, miks enam postitusi ei tule, siis ma pole sellise auruga võimeline klaviatuurile pihta saama. Väga võimekad on inimesed, kes suudavad purjuspäi autorooli keerata. Ma nüüd tõmban pisut hinge ja annan juba üsna pea teada, mis edasi saab. Te olge ikka terved ja võtke minu eest ka!

Õnnestunud õnnetused

Rahu! Täna ei räägi kassidest. Aga see on Token, lihtsalt sissejuhatav tegelane.

Kui minu järgnevad lood tunduvad kuidagi seosetud ja kipuvad liiga kirjavigu täis olema, siis ei tulene see sellest, et ma oleksin vahepeal EKRE või Odinlastega liitunud. Pigem on see tingitud asjaolust, et osalesin liiklusõnnetuses ning mõnda aega enne seda langetasin omale neljameetrise bambuse puu lagipähe. Need sündmused on kindlasti tugevaks eelduseks eelnimetatud organisatsioonidega liitumisel, kuid paraku ma seda siiski teinud ei ole.

Eelmises postituses rääkisin vanaprouast, kellele meeldib hirmsasti teed juhatada. Tegemist on väga toreda inimesega ja käin tal siiani vahel abis aeda korrastamas. Kui ta ka järgmisel korral püüdis mulle pisut teed juhatada, mõtlesin, et selline nõunik kuluks Ott Tänakule ära. Usun, et tädi räägib täpselt, kuidas võimalikult efektiivselt autoga kurvid sirgeks lõigata ning millisele ristmikule tasub külg ees siseneda. Igatahes olin tal taaskord abis ja sel korral oli tarvis bambuseid maha saagida. Kuna aga need kasvavad nii tihedalt ja hoiavad lehtedega üksteisest kinni, siis otsustasin mootorsaega mõned lõiked alt teha ning siis puud korraga pikali sikutada. Juhtus aga see, et jätsin ühe puu sikutamata ja läksin mahalangenud puid minema vedama. Iseseisev puu otsustas iseseisvalt maha langeda ning tabas mind otse pähe. Pilt sähvis korraks nagu vanal teleril, millelt toaantenn välja tõmmata.





Liiklusõnnetuses osalesin ma mõned päevad hiljem kui olin taas tööl labida nurka ja saapad püsti visanud. Asusin koduteele ja peatusin enne ringteed, et seal olevale autole teed anda. Seejärel kuulsin vaid kõva pauku ja raginat ning järgmisel hetkel vaatasin auto lage, kuna istme seljatugi oli maha murdunud. Hirmsa peavalu saatel tõusin istukile. Auto veel vaikselt veeres ja aknale koputas keegi naine. Esialgu ei saanud aru, miks ta sedasi keset ringteed jalutab ning inimesi tülitab, kuid siis jõudis kõik kohale.

Auto uks avanes vaid tugevalt seestpoolt surudes. Kuna tegemist oli tipptunniga, siis seesama naine vahetas minuga kohad ja parkis auto teisele poole ringteed. Nüüd olin mina see inimene, kes keset ringteed jalutas ja valutavast peast kinni hoidis. Minu auto kõrvale parkis oma auto ka härra, kes mind äsja tagant kiirustas. Kui ma õigesti mäletan, siis autost välja tulles ütles ta mulle, et ma oleksin jõudnud... Kuna aga kõik ümbritsev oli ebameeldiv ja justkui vati sees ning enesetunne väga halb, siis ma isegi ei suvatsenud talle midagi vastata. Publikut tekkis igalt poolt juurde. Kokku pakkus ennast tunnistajaks 4 inimest, sealhulgas juht, kellele ma teed andsin. Andsin oma märkmiku, kuhu kõik fännid oma kontaktandmed kirjutasid. Ühtlasi kinnitas kiirustaja oma süüd ning mina kinnitasin, et mulle kiirabi vaja ei ole ning väitsin, et sõber tuleb järgi ning viib mind koju. Seepeale kõik asjapulgad lahkusid. Loomulikult istusin ka mina pooleldi šokiseisundis autorooli ja sõitsin minema. Õhtul hakkasid eesmised kaelalihased valutama ja pead taha kallutades kaalus see nagu 40kg. Järgmistel päevadel tegin vajalikud meditsiinilised ülevaatused, mille diagnoosid kinnitasid: "Lucky bastard!"

Õnnetuse müstiline pool on see, et mitte ükski tuli ega klaas ei purunenud. Minu auto uksed enam lahti ei käinud, sest kere oli rebenenud ja akordioniks kokku pressitud. Loomulikult läks see teenekas tegelane mahakandmisele. Tagumisel autol olid turvapadjad lahti. Samuti oli päris müstiline siinne asjaajamine kindlustusega. Ma pole siiani mitte kuskile alla kirjutanud ega ühtegi kindlustusjuhtumi vormi täitnud. Olen telefonitsi vestelnud kindlustusettevõtte esindajaga, mille tulemusena oli auto ühel päeval treileriga minema viidud ning turuväärtus mu pangakontole välja makstud. Konto söönud, mina terve!

Vahepeal sain veel pisut vanemaks. See on pilt sünnipäevast. Pidu käib!

Pingviinitütar Pepe

Nüüd on küll palju aega mööda läinud ja mitte ühtegi piuksu. Graafikust, mille alusel oleksin postitanud ühe loo kalendrikuus, olen lootusetult maha jäänud. Võiksin ju valetada, et jube kiire on olnud ja pole aega kirjutada või internet on kehv aga tegelikult ma lihtsalt ei ole viitsinud. Loodan, et olete Õhtulehest ja Tallinna TV'st saanud oma huumorisooni ikka toita.

"Anäe, takso tuli!" @queenstown #goodlife #memories #bunny #jänestsõitma

Võimalik, et tulevikus saab minust vanatüdruk, sest järgnev lugu on taas seotud kassiga. Mulle tehti Taurangast üks labidameelne tööpakkumine ja seega otsustasin lõunasaarelt põhjasaarele varbaid soojendama sõita. Asusin elama tööandja juurde. Võõrustajateks vanemas keskeas abielupaar, kelle hobiks on veganlus. Maja reegel: "No meat in the house." Lisaks pahameelele, et nad eesti keelt ei oska rääkida, leppisin ka selle müsteeriumiga. Neil on ka kass, kes otsustas ise nende juurde elama tulla. Alguses passis lihtsalt aias ja maja ümbruses ning lõpuks kolis sisse. Heade inimestena ehitati kassile välisukse sisse oma luuk, mille kaudu loom sisse-välja käia sai. Minu suureks üllatuseks püüdsid nad evolutsiooni murda ja söötsid kassile kookosjogurtit, munamaitselist munaasendajat ning igasugust taimset löga. Lisaks sellele oli väikesele kiskjale kaela seotud kelluke, et see rünnatavale linnule looma reedaks. Aga ühel hommikul kui ma köögis hommikust sõin, astus välisuksest tuppa kass, kellel oli äsja murtud varblane hammaste vahel. Mõrtsukas jalutas väga soliidsel sammul otse pererahva magamistuppa, hüppas voodisse ja tegi neile esitluse oma toidulauast. Andsin kassile preemiaks suitsuvorsti.

Tööst aga nii palju, et sel korral oli tegemist aiaplaneerimise, joonestamise ja maastike kujundamisega (käsitsi, labidaga). Kolisin projekti tellija juurde koju elama ning tegin sellise asja:

Projekti tellija on Tim. Temaga juhtus eelmise aasta maikuus õnnetus, mille tõttu ta enam kõndida ei saa. Sellegipoolest on tegemist väga positiivse ja rõõmsa inimesega, kellega saab kõik maailma asjad läbi arutada.

Istusime ühel õhtul Timiga, rääkisime sotsiaaltoetustest ning invaliidide elust siin ja Eestis. Tuleb välja, et Uus-Meremaal tunnistatakse riigi poolt inimene üsna lihtsalt töövõimetuks, samas säilitatakse 80% sissetulekust ja ehitatakse kodu vastavalt vajadustele ümber. Mina kuulasin ja mõtlesin, et kui tagurpidi siin see kõik on. Rääkisin Timile, kuidas Eestis tunnistatakse heal juhul osaliselt töövõimetuks, töölt ära tulla ei saa. Eriti karm on vaimupuudega inimeste olukord. Need topitakse pealinna linnaosavanemateks, peasekretärideks või linnapea nõunikeks ning siis käib meedia veel surkimas ja intervjueerimas. Kaamera ees pannakse inimesed häbiposti. Siin hoitakse pigem ikka madalat profiili.

Inimestele meeldib siin palju rääkida. Hoolimata sellest, et Google Maps päris hästi töötab, tahavad nad väga teed juhatada - seda nii telefoni kui sõnumi teel. "Kas sa seda kollase katusega heinaküüni tead?" "Ei tea." "OK, aga sealt keera vasakule ja sõida kuni veehoidlani ning..." Igatahes vanaproua, kes soovis oma aias nipet-näpet kohendada, saatis mulle sellise SMS'i:

Hi Lauri
My address is 230 Old Highway 
Go over the bridge from the mount to town and stay on that rd
It becomes state highway 2
After the roundabout at the bottom of town carry on straight and then take the right fork in the motorway
Keep going & go
Thru bethlehem
Over the wairoa bridge
Thru Te puna
Then you will come to whakamarama & a gull gas station
Keep going - till you see a big sign saying omokokoroa on right
Slow down & turn left into youngson rd. before the sign
aftr 1.8km turn Right into old highway 
The 4th drive on left is 230 has 3 post box. Follow drive thru orchard to wooden double storey hse 
I will meet you there around 8.45 ish
Thanks
Janine



Järgmises postituses kavatsen rääkida oma eelmistest elukaaslastest. Asjaosalised higistage! Ähvardused ja kaebused palun saata mulle postkasti.

Madala pulsiga rööprähklemine

Kindlasti on lugeja palju mõelnud, et kes küll on see salapärane isik selle nii meeldiva ja asjaliku blogi taga. Nüüdseks on siis ilmselt meediakajastus olnud piisav, et saladuseloori kergitada ja telgitaguseid päevavalgele tuua. Siinkohal on mõistlik tunnistada, et tõepoolest see olen mina.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid räägiks paar teistmoodi lugu.

Vahepeal olen avanud oma tagasihoidliku peksuskoori delfi kommentaariumis, kus mahlased arvamused meie Hooandja projekti kohta lendu lasti. Motiveerivad inimesed on alati ühiskonda edasi viinud ja arvan, et Delfi kommentaarium on üks igati tänuväärne koht. Puhtalt sellest inspireeritult toimetasime Eestist kiigu siia ja näitasime kohalikele ekstreemsporti Eesti moodi.

Palju on küsitud, kas mul mõnede toitude ja maitsete järgi igatsus ka on tekkinud. Mõtlesin veidi selle peale ja kusjuures Mehukattit võiks vahest lonksata küll. Samuti tahaks Pirita kaneelivahvlit ja Stimoroli nätsu.

Seni üks kõige olulisem sündmusi on olnud ilmselt reis ja elukohavahetus. Kuna Tauranga linn ei andnud oodatud tulemust, siis otsustasime asjad pakkida ning põhjasaarelt lõunasaarele kolida. Reis sai alguse pühapäeval, mil hommikul tulid sõbrad kiikuma. Kaasa võeti veel sõpru ning kiiguti nii, et halb hakkas. Pärast seda roniti Mount Maunganui tippu ja hüpati sealt deltaplaaniga alla. Järgmised päevad möödusid Rotoruas mägiratastel ja matkaradadel, kaatriga Taupo järve peal veelauatades, water biscuitiga sõites,  freedive’des, vettehüpetes.Kokkuvõtlikult võib öelda, et kuradi igav oli ja pulss üle 70 löögi minutis ei tõusnud. Video.

Vahepeal oli veel palju sündmusi ja praamisõit lõunasaarele aga kuna need kõik olid põnevad, siis ma neist ei räägi. 

Ühel päeval saabusime Christchurch'i. Seda on üsna keeruline kommenteerida, mis selle linnaga toimub. Viis aastat tagasi toimus seal maavärin, mille tagajärjel kukkus kokku ja tuli lammutada üle 8 000 suurema hoone ning rohkem kui 10 000 elumaja. Sellest tulenevalt on selle linna kohta õige öelda, et tuled põlevad aga kedagi ei ole kodus. Enne saabumist olin kuulnud vastakaid lugusid ja vaatanud Google’st vaid pilte. Ühed rääkisid, et tegu on toreda omanäolise linnaga ja teised nimetasid seda täielikuks urkaks. Kuna aga enne Christchurchi jõudmist sai tehtud põige ka veinikeldritesse ning meel rõõmsaks kastetud, siis eeldused olid vaid positiivsed. Kui hull see linn ikka olla saab? Palgad kõrged, üürid madalad. Lahe! Papp mõne nädalaga duublisse ja edasi!

Kesklinn on maatasa, ainult tellingud ja ehitus. Kusjuures ehitustegevust ei ole näha, sest ehitajaid pole kuskil. Elamurajoonides on autod majade ees, kuid inimesi ei ole. Suuruselt teine linn Uus-Meremaal aga inimesi ei näe. Õhtul küll enamus majades tuled põlevad aga valdab selline elutu tunne. Tänavad on täiesti tühjad, vähemalt kesklinnas. Päeval kohtab küll inimesi aga pigem on see nagu talvine Kärdla.

Sõiduteed on enamus nii auklikud ja katkised nagu Tallinna kõige halvemad teed. Turvavöö hoiab tugevalt ismes, sest lihtsalt roolist kinni hoides ei pruugi autos püsida.

Maja, kus ööbisime, oli maavärinas kannatada saanud. Põrandad olid nii viltu, et maja ühest otsast teise minekuks tuli justkui mäest üles kõndida. Seintes suured praod, vundament kõvasti vajunud. Äsja ostetud maja kusjuures. Lootsin, et see öösel kokku ei kukuks. Muidu on riided hommikul kõik mustad ja kopsud tolmu täis.

Edasi hüppan aga kõige värskema loo juurde. Siin tahan ma aga üles tunnistada selle, et vihkan siiralt tiblasid, juute, neegreid, homosid ja... juute ning eriti jälestan ma rassismi ja diskrimineerimist. Sattusin läbi iirlasest tuttava tööle autorendifirmasse. Kõik ilus-kena, töötajad chillid, vastuvõtt igati tore. Samal ajal võeti tööle ka üks tüdruk, kellega koos töölepinguid allkirjastama sattusime. “Tere! Minu nimi on Anna,” ütles ta. “Ma olen Läöwri,” vastasin. Tema küsis: “Kust sa pärit oled?” Mina: ”Eestist.” Anna: “Oo, te räägite seal vene keelt!” Mina: “Ei räägi, me räägime eesti keelt.” Anna: “Räägite küll. Ma tean, ma olen Venemaalt.” Siis ma jäin korraks vait. Tõepoolest, ma ei ole ammu uudiseid lugenud. Ehk on tõesti võõra võimu lipp Toompeal taas vardas ja naaberriigi parunid kodanikke kurnamas. Aga peaminister ju lubas, et kui võimule jäävad, siis jääb Eesti vabaks? “Teil on kõik tänavasildid ka Tallinnas kahekeelsed,” jätkas tüdruk, kes tegelikult oli Anja. Viskasin pilgu lauale – tema ees oli Iisraeli pass. Kas vanajumal saab inimkonda veel julmemalt nuhelda? Ega pikka juttu sealt ei tulnud, kuna raske on vaielda inimesega, kes toetub faktidele ja mis ma teha saan kui asjaolud nii on. Hiljem otsis ta veel minuga jututeemat ja rääkis, et tema poissõber on soomlane. Vaesekene! Hilem tuli kõnealune härra Anjale järele, astus autost välja, otsist taskust sigaretipaki ja püüdis tsäksist tuld läita. Välimuse järgi oleks talle pakkunud kõiki teisi rahvusi, kuid mitte soomlast. Ennast reetis ta siiski sellega, et pillas tsäksi maha ja lasi kuuldavale rahvusvahelise “Vittu!” Anjast mul pilti ei ole. Õnneks. Püüan unustada.

Läheme edasi, ma tulen tagasi loo juurde, mis toimus Queenstownis. Üürisime endale korteri, mida pidime jagama teise paariga. Ühel nädalavahetusel sõitsid nad pulma ja jätsid kassi meie hoolde. Palusid vaadata, et tal toit kausis oleks ja muud ei midagi. Konservid ja kuivtoit olid küll kausside kõrval, aga kuidas kass peaks konservikarbi lahti saama? Ma ostsin talle isikliku konserviavaja. On ikka loomapiinajad siin! Elajad!